Showmees Henrik Normann rohis küünlavalgel peedipõllu ära, et teenida raha filmikaamera ostmiseks. Palka maksis talle vanaema. Henrik Normann tähistas 1. juulil 40. sünnipäeva ning on poole oma elust laval olnud. Henriku näitlejakarjäär algas nukulavastusega «Kadekops», kus ta mängis aastal 1991, tema telekarjäär sai alguse samal aastal «Kooli-TVs». Sellest ajast on mees katkematult publikut lõbustanud.
Kust sulle näitlemispisik külge hakkas?
Eks ma näitlesin juba põhikoolis. Tegelikult varemgi. Põhikoolis kirjutasin oma esimese näidendi «Mister Black». Ise kirjutasin, ise lavastasin, panin klassiõed ja klassivennad kaasa mängima, ise mängisin muidugi ka. Kodus trükimasinal trükkisin kavalehed ja jagasin need saalis laiali. Ise väntasin eesriide lahti ja jooksin siis ruttu lavale.
Mäletan, et lapsepõlves sai palju teatrit tehtud. Klassivennal oli kodus telekakastisuurune nukuteater. Küll me nende nukkudega mängisime ja tegime vanematele etendusi!
Suviti olin Tartumaal Puhjas, kus sai tehtud suvelavastusi. Meid oli seal alati päris palju koos – onutütred, vend ja külalapsed, paras kamp, oma kümme last. Lavastused olid tavaliselt kas mõne muinasjutu järgi või mängisime episoode kuulsatest filmidest. Tegime väga suurelt – ehitasime puhvetid, tüdrukud küpsetasid pirukaid ja valmistasid võileibu ning morssi. Kõik pidid pileti ostma.
{poolik}
Millal sa esimest korda kaamera ette jäid?
Mäletan, et ühel mu sugulasel oli tolle aja kohta väga haruldane kaamera, 8millimeetrise mustvalge lindiga Aurora, kuhu käis sisse kolmeminutiline kassett. Mingil tähtpäeval ta filmis ja mina tahtsin teada, mis see on, millega üks poiss ringi käib ja muudkui kõristab.
Tema ütles: «See on kaamera. Ma praegu filmin, lehvita. Pärast näed ennast.» Aga see polnud nii nagu tänapäeval digi, et paned aga kaabli arvutile taha ja kohe saab vaadata. Kaks nädalat ilmutati, siis tõmmati valge lina seina peale, aparaat käima ja mina nägingi ennast ekraanil. Mõtlesin – müstika, kuidas on see võimalik?
Hakkasin vanaemale ajama, et tahan endale ka sellist kaamerat. Käisime Tartus, kino-fotopoes – seal nad seisid reas: kõige kallim oli Krasnokorsk-3, maksis 530 rubla, see oli suur üleskeeratav kaamera. Aurora oli odavam, maksis 150 rubla. Vanaema ütles: «Rohid peedipõllu ära, läheme Tartusse, ostan sulle kaamera.»
Lõuna ajal sai vanaemaga kokku lepitud, mina läksin pärast sööki kohe rohima. 40 vagu oli teha, mitte väga pikad vaod. Lõpetasin öösel, küünlad põlesid vagude vahel, et umbrohtu näeksin. Järgmise päeva rohisin veel, õhtuks oli valmis. Vanaema ei uskunud seda, aga mis tal üle jäi. Läksime Tartusse ja mina sain kaamera – Aurora kogupauk tuli!
Siis hakkasid sündima minu esimesed filmid. Tänu sellele on mu kadunud vanaisa filmi peal, jäädvustatud on ka kõik tähtsamad tööd ning tegevused, rääkimata suursündmustest. Aasta oli siis 1978.
Aga kaua sa filmid õunapuid, lehmi ja lambaid ning inimesi maatöid tegemas. Hakkasime sõpradega lavastama. Tegime palju filme. Kui ma suve lõpus linna tulin, vaimustusid kõik minu tänava poisid kaamerast ja ostsid endalegi. Meie tänav oli nagu Hollywood, olid oma filmistuudiod, toimusid filmifestivalid, jagati auhindu. Linnas läksin kinoringi, kus kadunud õpetaja Olev Viitma õpetas igasugu põnevaid asju. Kaamera ja näitemäng on lapsepõlvest saati mu elus olulisel kohal.
Oled sa alati näitlejaametist unistanud?
Ei tule küll ette, et oleksin tahtnud politseinikuks või tuletõrjujaks saada. Õppisin Rahumäe põhikoolis, siis Nõmme gümnaasiumis, tollases 10. keskkoolis, mille on muide lõpetanud ka Voldemar Panso, Lennart Meri ja Jaagup Kreem. Sel ajal, kui mina koolis käisin, oli teatritegemine väga hoos. Minu klassijuhatajaks sattus eesti keele ja kirjanduse õpetaja, kes pani meid koorilaulu laulma, isamaalist luulet ette kandma ja näidendeid tegema.
Mäletan, et tol ajal oli kombeks ka mingi amet ära õppida. Tüdrukud käisid kuskil tehases vist õmblemas, poisid pandi tööle tootmiskoondises Vasar. Mul on koostelukksepa paberid. Olen III kategooria koostelukksepp, võin panna lukkusid kokku. Nii et kui kellelgi on Vasara lukk katki, tulen appi. Abloyd ja ASSAt mitte, aga Vasara oma panen kokku ja teen lahti nagu nalja.
Kuidas möödus su puberteediiga?
Nõukaajal polnud mingeid ahvatlusi. Tänapäeval on internet ja narkootikumid, ja veel sada asja. Ei mina mäleta, et oleksin lollusi teinud. Kodus oli karm kord, käisin kinoringis, tegin sporti ja õppisin.
Milliste lavapartneritega sulle mängida meeldib?
Madis Millinguga klapib väga hästi, hingame koos, tajume teineteist. Samuti Sepo Seemaniga, ta on mu kursavend – nüüd üle pika aja saan temaga koos mängida, oleme mõlemad sarjas «Kälimehed». Ita Everiga on alati vahva. Aastalõpulavastuses «Lõpp hea, kõik hea» mängisin tema poega, samuti olime koos seriaalis «Õpetajate tuba». Ita ütles alati: «Ära tule mulle nii lähedale, ole kaugemal või istu, mul jääb muidu üles vaatamisest kael kangeks.» (Henrik on 195 cm pikk. – Toim).
Kuidas sa paroodiateni jõudsid?
Need kasvasid välja vana-aastaõhtul tehtud saatest, kus me Millinguga lihtsalt katsetasime. Hakkasime parodeerima Võsa Petsi ja teisi. See pakkus nii endale kui ka teistele palju rõõmu ja äkki produtsendid tabasid ära: «Kuule, Henrik, see ongi see!»
Peagi edastasin saates «Täiesti salajane» nädala sündmusi veidi teises võtmes, siis tuli juba «Normanni show», ja nii see läks.
Keda on lihtne, keda keeruline parodeerida?
Oma elus välimuselt või käitumiselt lihtsalt eristatavad tüübid on hea materjal. Neil on kas oma stambid, maneerid, parasiitsõnad või midagi muud iseloomulikku, nad tulevad üldisest vormist hästi esile. Suhteliselt stoiliseid isikuid on keeruline teha. Peaminister Andrus Ansip on erand – tema on liikumatuse etalon. Ansip on ju kala kuival maal, kes silmi ka ei pilguta. Sealt allapoole ei anna eriti minna.
Minu jaoks on olnud keeruline teha Edgar Savisaart. Olen proovinud siit-sealt, ei saa häält kätte ja sellist kehalist vormi pole mul ka. Nüüd tuleb ilmselt Indrek Tarandit teha.
Kas parodeeritavate tagasiside on positiivne või on ka solvutud?
Torisemist olen ikka kuulnud. Enamasti on siiski vastupidi, on isegi küsitud, et millal mind teed? Parodeerida on vahva. Kui leiad üles selle miski, mis on inimesele hästi omane, siis õnnestub. Paroodia vundament on äratundmisrõõm.
Henrik Normann
*Sündinud 1. juulil 1971. aastal.
*Töötanud 2009. aasta oktoobrist 2010. aasta märtsini Tallinna munitsipaalpolitsei ameti peaspetsialistina.
*Mänginud telesarjas «Vanad ja kobedad» Maiet ja Väinot.
*Alates 2009. aasta aprillist Keskerakonna liige.
*Henrik on töötanud raadiojaamades TOP raadio, Raadio B3, Sky Plus ja Raadio Uuno.
*Ta on kaasa löönud telesaadetes ja –sarjades Kooli TV, Non-stop SHOW, Õnne 13, Vanad ja kobedad, Õpetajate tuba, Eestlane ja venelane ning mänginud komöödias «Vanad ja kobedad saavad jalad alla».
