Vene aja lõpul oli KTK Overall omanik ANDRES HAAMER (60) vanade mersude alal nii kõva tegija, et kui keegi mõne tundmatuks roostetanud masina leidis, kutsuti Haamer tuvastama, mis aasta ja margiga tegu.
#p2p#Oma esimese Mercedes-Benzi ostis Haamer 1975. aastal praktilise vajaduse sunnil, kuna oli lihtsalt sõiduriista tarvis. Auto, mille Haamer välja valis, maksis 1500 rubla. Uus Zaporozhets oli kaks korda kallim. Uusimat Canoni tehnikat importiva Overalli omanik on hariduselt elektroonik ja eluaeg igasuguse tehnikaga sinasõber olnud, seega oskas ta auto ise korda teha.
«Uutel Vene autodel polnud hinge, vanal MB-l aga küll,» toob Haamer veel ühe olulise põhjuse. «Vanadel autodel on inimese käte maik juures, tehnika ja käsitöö olid tugevalt läbi põimunud. Tänapäeva autod on robotite tehtud.»
Tubli Pullman
Esimene MB 170V oli aastast 1936 — omaniku sündimise ajaks seega juba kuus aastat maanteid mõõtnud.
Kord suri Haameri esimene mersu Kosmose kino juures ristmikul välja. Üks mees sõitis mööda, pidas kinni ja tuli juttu rääkima. See oli Valeri Kirss. Ja meestest said peagi vanaautode klubi Unic asutajaliikmed.
Tolle esimese mersuga sõitis Haamer kaks aastat. Siis ilmnes, et perele oleks vaja suuremat masinat. Müüs vana kasuga maha — auto oli ju vahepeal korda tehtud — ja ostis 1936. aasta MB 230 Pullman-Limusini. See on allalastavate lisaistmetega kuuekohaline masin.#p4p#
Mis tollest esimesest Mercedesest edasi sai, Haamer ei tea. «Kui teaks, ostaks tagasi,» lubab ta. «Muidugi ainult juhul, kui midagi välja pole vahetatud. Minu käes oli see tõeliselt originaalne auto.»
Pullman oli ostes äärmiselt kehvas seisus. Puudusid katus, esiporitiivad ja tagasild. Sisemuses oli palju ära mädanenud. Haamer aga ei näidanud seda abikaasale enne, kui masinale juba mingi vorm oli antud. Et perekonnas mitte lahkhelisid tekitada.
Mõtet, et äkki ei saa auto kordategemisega hakkama, ei tulnud ometi hetkekski. «See oli eneseteostuse küsimus,» kinnitab Haamer. Ta remontis autot töö kõrvalt kolm kuud, lisaks õhtutele kulusid selleks kõik laupäevad-pühapäevad. Ka sõbrad aitasid. Vanaautode omanikud olid kui suur sõbralik pere, tundsid üksteist, vahetasid varuosasid ja aitasid remonti teha. «Eks väike vastastikune ületrumpamine käis ka,» muigab Haamer.
#p5p#Pullman teenis nende peret truult üle kümne aasta. Haameri äi oli tuntud kunstiteadlane Villem Raam, kellel käis välismaalt palju kunstiinimesi külas. Kõiki neid sõidutas vana Pullman. Ja kui ta vahel ka katki läks, juhtus see alati Tallinnas, mitte linnast väljas.
Samuti tegi Haamer oma Pullmaniga kaasa kümnes filmis.
1988. aastal, kui poliitiline õhkkond pisut vabamaks muutus, pääses niinimetatud kahtlase päritoluga Andres Haamer — Siberisse saadetud kirikuõpetaja poeg — esimest korda välismaale, Soome. Sealsed sõbrad kinkisid talle kasutatud ˇiguli ja siis jäi Pullman hoovi peale vanaduspuhkusele, kus seisab varjualuses siiamaani.#p6#
«Ega Zhiguli parem olnud,» kaitseb Haamer vana sõpra, «aga Pullman hakkas väsima. Oleks ma temaga veel viis-kuus aastat sõitnud, poleks enam midagi restaureerida olnud.»
Vahepeal, 1980ndate keskel ostis Haamer veel ühe, väiksema 1938. aasta MB 230 sedaani poegadele. Aga aeg muutus ja peagi hakkas Eestisse rohkem uuemaid välismaa autosid jõudma. «Kinkisin selle ühele Soome sõbrale, kes mind äritegevuse alustamisel väga palju aitas, andis mulle mitu Zhigulid firma esimesteks tööautodeks,» räägib Haamer. «Kahju ei olnud, sel polnud kuigi palju originaalosi säilinud.»
Hingega kingitus
Haameri kaks poega kasvasid üles koos vanade Mercedestega. Tehniline taip on neil küllap geenides, aga ehk aitas natuke kaasa ka isa kõrvalt vanade autode kallal pusimine. Täna töötab vanem poeg Tõnis Londonis Canoni peakontoris uusimate arvutisüsteemide kallal, noorem poeg Märt isaga koos Overallis.
Septembris sai Andres Haamer 60aastaseks. Pojad kinkisid talle juubeliks ja vanade aegade mälestuseks vana Mercedese, küll mitte nii vana kui nende lapsepõlve autod — 1967. aasta kaheistmelise kabrioleti MB 250 SL.
«1960ndad oli autoehituses väga huvitav periood,» teab Haamer. «Sel ajal oli palju tupikteid — detaile, mis jäid sellesse aega, mida edasi ei arendatud.» Nii näiteks on sellel kabrioletil pealepandav nõgus katus, mis tegigi selle mudeli kuulsaks. Selliseid lohkus katusega autosid toodeti ainult aastatel 1963–68.
«See kink on sümbol,» on Haamer liigutatud. «Mälestus poiste lapsepõlvest. Märk, et nende kasvamine koos tehnikaga oli õige.»
Juubeli ajaks olid pojad auto küll välja valinud, aga igaks juhuks näitasid isale enne pilte, ega kingisaaja ise vastu ole. Praegu on auto veel Inglismaal poes ja ootab äratoomist. Kuigi kabriolett oli müügis Londonis, on ta pärit Ameerikast. Auto ostuhind oli poole väiksem kui sellistel masinatel tavaliselt — ühe inglaste meelest olulise puuduse tõttu. Nimelt on tal rool vasakul pool, mis meile on just õige koht.
Kuigi 35 aastat vana, pole seda autot vaja remontida, see on juba poes korda tehtud. «Aga ma saan põhjuse kodugaraa˛i ja kanalid korda teha,» lubab Haamer. Ja plaanib vana Pullmani ka lõpuks jälle sõidukorda seada.
«Mis viga praegu vanu autosid remontida,» arutleb ta. «Tööriistad on briljantsed. Kõike on saada. 15–20 aastat tagasi polnud ju varuosi ega informatsiooni.»
Praegu on Pullmanil Volga mootor, sest kes siis originaalmootorit sõitmisega kulutada tohtis! «See oleks olnud hirmus raiskamine,» kinnitab Haamer. Mercedese mootor, samuti käigukast, on olemas ja ainult ootavad pealepanekut. Haameril on osad olemas, et auto 70–75% ulatuses originaalseks restaureerida.
«Kui astun ükskord firma juhtimisest tagasi, on mul teine tegevus ootamas,» hõõrub Haamer käsi, nagu sügeleks need juba mutrivõtme järele. Sellist suurt tööd, nagu omal ajal Pullmani kordategemine, ta praegu vist enam ette ei võtaks. «Aga juhendaks küll hea meelega, kui keegi tahaks õppida vanu Mercedeseid korda tegema,» lubab ta.
Igavad uued autod
Tänapäeva autodest Haamer eriti ei pea. «Praegused ei peaks 30–40 aastat vastu,» põhjendab ta. «Need on ehitatud teatud perioodiks, lähtudes turvalisusest ja odavusest. 1930ndatest on rohkem autosid säilinud kui 1950ndatest, kui neid hakati konveiermeetodil odavalt tootma. Tänapäeva autode väärtus kukub kohe tehaseväravast välja sõites. Vana auto hind on aastate pärast sama, kui teda õigesti hoida.»
Ka leiab Haamer, et tänapäeva autod kaotavad üha rohkem oma nägu: «Vanasti vaatasid peale ja oli selge, mis firmaga tegu. Nüüd peab olema spetsialist, et eri markidel vahet teha.»
Praegune sõiduriist, eelmise aasta Range Rover, meeldib Haamerile lihtsa joone tõttu: «Pole mingeid liigseid vidinaid küljes.»
Enne seda oli tal kaks Volvo 760-t — 1990. ja 1994. aasta mudelid. «Need olid veel klassikalise kandilise kerega. Nüüd on ka Volvo teistesarnaseks muutunud,» kahetseb Haamer.#p3#
Võib-olla sõidaks ta tänasel päevalgi veel vana Volvoga, kui pojad poleks asja käsile võtnud. Kord, kui Haamer kahenädalaselt reisilt koju saabus, olid poisid tal lennuväljal uue Ford Exploreriga vastas. Samamoodi leidsid pojad eelmisel aastal, et nüüd on vaja Ford välja vahetada.
«Mulle Explorer meeldis ja oleksin hea meelega vahetanud ta sama marki uue mudeli vastu,» räägib Haamer. «Aga automüüjad ei suutnud mulle seda hankida.»
Siis valisid Tõnis ja Märt isale Range Roveri. Tõnisel oli lausa analüüs tehtud, milline auto isale võiks sobida.
«Mina ei ole harjunud midagi endale muretsema,» põhjendab Haamer, miks pojad talle autosid ostavad. «Poistele pakub see lõbu ja mina usaldan nende valikuid täielikult.»#p7#
