Elizabeth elab Brooklynis ja tegutseb tarbekunstnikuna ning tema rohelise värvi lembus ulatub paarikümne aasta tagusesse aega. “Ma ei talu ühtegi teist värvi,” räägib naine, kellel isegi korteri välisuks ja trepiastmed on rohelised. “Roheline on maailma positiivseim ja rõõmsaim värv!”

“Ma meeldin kõigile väga!” on naine veendunud, lisades juurde, et on juba pikka aega nautinud ka väikestviisi kohaliku kuulsuse staatust. “Tihtipeale tullakse juurde ja tunnistatakse üles, et roheline on nende lemmikvärv. Mina küsin siis alati, et aga miks te oma lemmikvärvi üldse ei kanna?” muigab ta.

Daam siiski ülimatesse ekstreemsustesse enam ei kaldu — üks kord tahtis ta oma kuldset retriiverit Dylanit roheliseks värvida, aga poeg Sam keelas selle kategooriliselt ära. Nüüd lepib Elizabeth sellega, et jalutab koera rohelise rihma otsas.

Naise abikaasa on samuti kunstnik ning tal pole rohelise värvi vastu erilisi tundeid. Pigem peab mees lugu oma naise rohelise-armastusest, mis väljendub aiatöödes — ürtide, tomatite ja muude kasvuhoonesaaduste kasvatamises.