Daryl Hannah on valmis oma 25aastasele karjäärile selja pöörama, et pühenduda maailma päästmisele.
Daryl Hannah’l (49) on Barack Obamaga kana kitkuda.
«Mulle meeldib, et Valge Maja hoovis on nüüd orgaanilise köögivilja peenar, aga Obama peab need päikesepaneelid katusele tagasi panema,» kurjustab ta. «Jimmy Carter pani need üles, Reagan võttis maha ja nüüd tuleks need tagasi panna. Reagan keelas ära nafta puurimise merepõhjast, Obama tahab selleks jälle loa anda, mis on hirmutav, eriti praeguse naftareostuse valguses. Ja siis on meil tuumaenergia, ohustatud liigid...»
Obama võiks Daryli julgelt tööle võtta. Filmidest Blade Runner, Splash ja Wall Street tuntud näitlejatar võrgutab nooremat publikut Quentin Tarantino triloogias Kill Bill (kolmas film on välja tulemas) ning tema nimi ütleb midagi nii meestele kui ka naistele.
Kuid Daryli tõeline kirg on meie planeedi päästmine, mitte punasel vaibal seismine. Viimast vihkab ta nii väga, et pidi enne üht piduliku kleidi üritust laskma endale rahusteid süstida. Öko-Daryl seevastu on oma protestiaktsioonidel kaks korda vahi alla sattunud. Daryl märgib, et tema vabaneb vahi alt alati kõige viimasena, sest politseinikud tahavad end koos temaga pildistada lasta.
«Me kaotame 150–200 liiki päevas, ja need pole üksnes haruldased ja isoleeritud putukad,» hurjutab ta. «Need on taimed ja loomad, keda me vajame, et saada ravimeid. Need on putukad, kes ehitavad meie mulda, roomajad, kes väetavad meie mulda, spoorid, kes tagavad taimeliikidele elujõulisuse. Meie ökosüsteem sõltub neist, meie ellujäämine sõltub neist. Me peame seda tõsiselt võtma. Me peame häält tõstma ja oma kehad mängu panema.»
{poolik}
Pikk tee tippu
Chicagos üles kasvades kahtlustati Darylil autismi. Ta ise arvab, et see oli tunduvalt kergem Aspergeri tõbi, kuid olukord oli nii tõsine, et tema ema ja miljonärist kasuisa võtsid ta koolist ära. Daryl teadis, et ta tahab saada näitlejaks. 11aastaselt oli tal juba agent, kes hankis talle rolli 1978. aasta filmis The Fury.
Kaamera armastas teda, kuid sotsiaalse ebakindluse tõttu ei julgenud ta anda intervjuusid ega osaleda jutusaadetes. 90ndate alguseks oli ta paljude filmistuudiote mustas nimekirjas, kuid see teda ei heidutanud — teda huvitasid rohkem sõltumatud filmid. «Näitlemise põnevus seisneb asjade nägemises teise inimese vaatepunktist, tema tunnete tundmises ja selle väljendamises. See on maagiline,» räägib ta. «Või vähemalt oli. Tänapäeval pole asi mitte niivõrd töös, kuivõrd just näitlejate isiksustes. Nad peavad isegi oma igapäevaelus mingeid rolle mängima, et imagot kultiveerida. Seda olen ma püüdnud vältida.»
Salapärane erak
Daryl elab filmibisnisest tuhande miili kaugusel Rocky mägedes. Tema loomad (hobused, alpakad, kanad, siga) on pärit loomade varjupaikadest ning ta kasvatab neid lõbu pärast, mitte toiduks. Basseini ja kodukino asemel on tal kompostihunnik, tema autod kasutavad kütusena restoranide toidurasvajääke ning tema maja tarvitab tuule- ja päikeseenergiat.
«See ei ole primitiivne, see on lihtne ja seksikas,» leiab ta. «Mul on põrandaküte, Jaapani vann, palju valgust ja ruumi. Ma veedan nii palju aega võtetel, et mu kodu peab olema lõõgastav.»
Daryl ei paljasta, kes A-kate-gooria staaridest tema mõnusast elust osa saavad, kuid ütleb: «Olen aastate jooksul tutvunud nii paljude inimestega, kuid ma hoian ühendust vaid nendega, kes on olnud kenad, nii et mul on vaid käputäis sõpru.»
Isegi riietele ei taha Daryl raha kulutada. «Ma kannan oma ema vanu riideid. Minu «uued» riided on saadud sõpradelt. Ma mahun ikka veel riietesse, mida kandsin 17aastaselt ja ma saan kõik, mis ma vajan, second-hand poodidest. Hiljuti võttis minuga ühendust Stella McCartney, kes pakkus mulle ühe ürituse jaoks oma kleiti. Ma laenasin temalt ilusa musta kleidi ja nautisin nii leidliku ja erilise asja kandmist, aga ma ei vaja sellist särtsu oma ellu iga päev.»
Daryli igapäevane särts tuleb ratsutamisest, sukeldumisest ja lumelauaga sõitmisest. Mehi on tema elus olnud palju. 90ndate alguses elas Daryl koos John. F. Kennedy juunioriga ning tema ekskallimate hulka kuuluvad illusionist David Blaine, näitleja Val Kilmer ja laulja Jackson Browne. Kuid ta on aastaid olnud üksi ja see ei ole talle probleem — ta peab end niikuinii introverdiks. Pealegi on tema elus üle aastate jälle keegi, kes tal silmad särama paneb. Mehe isiku hoiab näitlejatar rangelt enda teada.
Vahepeal liikus kuuldus, et Daryl kavatseb adopteerida, kuid selle lükkab ta otsustavalt ümber. «Arvan, et kõik kahe lapse vanemad, kes tahaksid veel lapsi, peaksid adopteerima, sest nii paljud lapsed vajavad kodu,» ütleb ta. «Näitlejataridest, kes seda on teinud, aktsepteerin ma ainult neid, kes pole palganud lapsehoidjaid neid kasvatama.»
Sellegipoolest leiab Daryl, et laps tema elustiiliga ei sobi. «Ma tean, kui kaua aega võtab filmi tegemine. Kui näitlejate töögraafikuid vaadata, saab selgeks, kui vähe aega nad kodus on. Asi on prioriteetides. Leian, et mõnikord peab isiklik elu olema esiplaanil.»
Ei ilukirurgiale
Ka Hollywoodi ilukirurgiasõltuvusega pole Daryl kaasa läinud. «Hollywoodis on nii paljud lasknud end lõigata ja näevad nüüd välja nagu käpiknukud. Hiljuti tehti minust pilt, kui ma veest välja tulin, juuksed taha kammitud ja ei mingit jumestust. Mu silmad olid veidi paistes ja sellest läks liikvele kuulujutt, et olen end lõigata lasknud. Ma jäin mitmest tööst ilma ja tahtsin nad kohtusse kaevata, aga USAs pead sa tõestama, et kuuldust levitati halbade kavatsustega,» kurdab ta.
Botoxist Daryl ei räägi, kuid tunnistab, et vananemine hirmutab teda. «Mõnikord mõtlen ma peeglisse vaadates: «Püha jumal!», aga ma olen liiga suur argpüks, et noa alla minna, kui seda pole vaja just elu päästmiseks. Mulle on tehtud põlve- ja küünarnukioperatsioone. Olen ratsutades ja filmitrikke tehes kolm korda selja ära murdnud. See paneb sind oma keha hindama. Kolmeaastaselt oli mul õnnetus, mis mõjutab mu suhtumist ikka veel. Ma kaotasin pool sõrme, kuid see oleks võinud lõppeda veel hullemini. Selle õnnetuse tõttu olen inimesena kaastundlikum.»
Rohkem kui 70 filmis mänginud Daryl on täiesti teadlik, et näitlejatari karjäär võib 35aastaselt lõppeda. «Ma pole kindel, kas filmibisnis on 80ndatest saadik oluliselt muutunud. Mõnes mõttes on ahnus süvenenud. Nii palju on ajakirju, mis näitavad kuulsusi iga päev uutes riietes, see muudab meid rahulolematuks ning paneb meid uusi riideid, uusi jumestustooteid ja uusi soenguid ihkama. Keskkonnale see head ei tee,» tõdeb ta. «Mida vanemaks ma saan, seda selgemini tunnetan ma globaalse kriisi pakilisust. Me kõik peame vähendama oma mõju planeedile.»
