Kirglik jahimees HANNES VÕRNO annab pihta neile, kes peavad kütte elajalikeks tapjateks. Võrno võtab iga kord tabatud uluki juures austust avaldades mütsi peast ja palub andeks...
«Miljonimängu» saatejuht Hannes Võrno (35) arvab, et jahimehepisikuga nakatus ta juba lapsepõlves, kui maal vanavanemate juures vanaisa jahipüssi peidukoha avastas. «Tõsisem tahtmine tuli pärast tutvumist mõningate praeguste heade sõpradega,» seletab Võrno. «Üks oli kindlasti Erki Aavik, ja täna julgen öelda, et olen rõõmus, et nii läks.»
Võrno filosoofia on otsekohene. Ta leiab, et inimene on teisele loomale jahti pidav loom, ja arvata, et keegi käib jahil vaid lusti pärast, näitab, kui küüniline suudab inimene oma piiratuses olla.
Kirjelda emotsiooni, kui selgus, et tabasid oma esimese uluki.
Esimene emotsioon on alati, esimesest paugust tänaseni, see, et kui loom kukub, langeb kivi südamelt. Ei haavanud ega lasknud valesse kohta, vaid kõik käis kiiresti ja mõlemale ootamatult. Kui on olnud tarvis mööda verejälgi pagevat looma jälitada, on mul alati sant tunne: kurat, pidin ma nii laskma!
Esimene uluk oli metskits. Ta kukkus kohe maha, ja mõte, mis mulle siis pähe tuli, oli, et nii lihtne see ongi! Aga ma ei saanud öösel und ja vaevlesin kuni hommikuni sellest kõigest mõeldes. Hommikuks oli otsus langetatud — jään ikkagi jahimeheks. Miks ma nii otsustasin, sellest võiks kirjutada terve raamatu.
Mis sind seejuures köidab, mis kisub metsa?
Õigem oleks küsida teises järjekorras: mis kisub metsa, ja alles siis, mis köidab. Mis selle rähnipoja sinna puu otsa ikka ajab? Võin öelda, et mind köidab metsas käimise ja jahinduse juures see, et ma õpin iga kord midagi juurde. See on nagu väga hea õpetaja tund, kust puudumine tuleb kõne alla ainult siis, kui tõesti tõsine haigus ei luba voodist tõusta.
Tee näiteks statistikat ja uuri, kui palju tõsiseid jahimehi on oma elus autoga loomale otsa sõitnud. Olen veendunud, et see number on väga väike, sest jahimees ei näe looma mitte ainult silmadega. Tema näeb loodust tervikuna ja seepärast oskab ka looma märgata, tema ilmumist oodata, tema liikumise kiirust ja suunda eeldada ning palju muud.
Läbisid sa algajana ka mingisuguse rituaali, millega sind tegijate hulka vastu võeti?
Pean tunnistama, et olen sattunud heasse seltskonda. Mingeid loomaverega näo plätserdamisi ja muid nõmedusi pole ma iialgi pidanud kogema ega nägema. Algajast jahimehest saab hea kütt siis, kui ta käib palju jahil. Suure seltskonnaga, väikese seltskonnaga, üksinda. Teeb seda, mida jahil on tarvis teha. Kui vaja, seisab kütiliinis, kui tarvis, on ajajaks metsas. Oskab võtta kõikide loomade nahka ning teab, kuidas «magu maha lastakse» ehk siis korralikult väljendatuna mõistab soolikatest puhastamise võtteid.
Hea komme ja kirjutamata reegel on üldiselt selline, et looma laskja teeb käe veriseks ehk siis puhastab soolikatest. Kes tunneb, et ta selle peale nina vingu tõmbab, ei tohiks ka päästikule vajutada. Lihtsamat reeglit on keeruline välja mõelda. Nagu seegi, et pärast jahti teeb jahijumalanna Diana poolt valitud õnneliku käega kütt sõpradele lonksu välja.
On ka seesugune mentaliteet, et õige jahimees on ikka see, kes on lasknud karu. Mina metsakuninga vastu püssi ei tõstaks. Käisime möödunud aastal põdrajahil, kui ühele kütile tuli ajujahis karu ette. Huvitav oli pärast kõigi arvamusi kuulda, mida keegi selles situatsioonis teinud oleks. Suur emakaru 20 meetri kaugusel, koertest ja ajajatest ähmi aetud... See kütt ei lasknud, ja ma kinnitan, et pälvis sellega seltskonna poolt suurema tunnustuse kui karutapja.
Meenuta mõnd seika, kus sinu elu oli kiskjaga silmitsi seistes ohus ning otsustavaks said laskmistäpsus ja -kiirus?
See on loomulikult iga jahimehe lemmikküsimus, millele tuleks kohe otsa jutustada vähemalt paar värvikat lugu. Kiskjaga ei ole ma metsas silmitsi sattunud, kui ebatäpne olla ja pisikiskjat kärpi mitte silmas pidada. Eestis elutseb väikekiskja ja suurkiskja. Seda viimast olen näinud ainult loomaaias. Aga teades, mida on suuteline oma raevus korda saatma haavatud metssiga, on ka see iga jahimehe jaoks piisavalt õõva tekitav.
Kord on ette tulnud, et juba maha kukkunud kult kargas mõni meeter enne temani jõudmist vereloigust püsti ja pistis kisama. Lask oli teda selgroogu tabanud ja tagumise poole halvanud, seal ta siis kisas, kuni vaikus uuesti maad võttis. Arvan, et see oli ilmselt kiireim laadimine ja lask mu senises jahimehepraktikas.
Kui mõni õrna hingega neiu seltskonnas kiljatab: kuidas sul on küll südant loomalt elu võtta! Kuidas talle vastad?
Mina ei vaata metsas ühtegi looma niisuguse «verejanulise» pilguga nagu noor lapsevankrit lükkav ema, kui ostab Stockmanni lihaletist värsket vasikaliha või sisefileed. Ta lihtsalt ei tea, et see vaene vasikas kuugas alles mõni tund tagasi samuti ema kõhualusest sooja piima. See on paljude asjadega nii, et mida pole näinud, seda pole olemas. Kütitav metsloom ei kuule ise seda pauku. Ta ei koge teiste tapale viidavate loomade hirmukisa ja paanikat, tema lihastes ei mölla kollageenid ja stressitekitajad. Talle ei ole topitud kasvukiirendajaid ja kombineeritud nuumsöötasid. Ma võtan iga kord tabatud uluki juures tema vastu austust tundes mütsi peast ja palun andeks — sellepärast ma saangi sellest teistmoodi aru.
Kas nii on ka juhtunud, et oled metsloomaga mõnda aega tõtt vaadanud, seejärel aga otsustate mõlemad otsa ümber pöörata ning tuldud teed tagasi minna?
Kõlab võib-olla uskumatult, aga julgen raudse kindlusega öelda, et õige jahimehe kokkupuuted loomadega just niisugused valdavalt ongi. Need hetked on kõige rõõmustavamad ja õpetlikumad.
Kaval nagu rebane — see ei ole asjata käibeväljend. Rebane laseb ennast karge talvehommiku punakas päikesevalguses suurima heameelega takseerida, aga jääb kütist alati nii kaugele, et teda lasta ei saaks. Vaatadki siis, kuidas ta seal, kohev saba mänglevalt lumekoorikul keerutamas, päevavalgesse sattunud hiiri jahib. Rääkimata udus uhkustavatest põdrapullidest augustihommikus või jõulurahu talvevaikuses väljadel kepsutavatest metskitsekolooniatest.
Minu enda kõige ilusam kohtumine metsloomaga oli ühel koprajahil olles. Kobras lollitas mind terve õhtu ega näidanud end. Kui olin juba käega löömas ja minekule sättimas, ilmus teisele poole kraavi põdralehm kahe vasikaga. Meie vahe oli umbes kümmekond meetrit ja me tõepoolest sõna otseses mõttes vaatasime pikalt tõtt. Ma soovisin sellele toredale emale hääd tervist ja vasikatele, et nad end hoidma õpiksid ja ilusateks suurteks põtradeks kasvaksid, siis läksime omi mõtteid mõeldes rahulikult jalutades eri suundadesse. Me olime vait, aga need suure väärika looma silmad rääkisid mulle palju kordi rohkem kui mõne inimese tühine jutt.
Milliste trofeede üle eriti uhkust tunned?
Kõige enam tunnen uhkust oma elu esimese ja tänini viimase kopra üle, mille tabasin oma vanaisa sünniaastapäeval. Julgen natuke kiidelda ja öelda, et ma ei ole oma jahisõpradel nii suurt kopranahka näinud!
Palju on jahikauged inimesed kursis kas või sellega, et jahimehed ei käi metsas lihtsalt kõmmutamas, vaid ka toidavad loomi, kui metsas valitsevad rasked ajad?
Ma kardan, et paljude inimeste hoiaku jahindusse on kujundanud mitte jahimehed, vaid külajoodikutest salakütid. Tihti pannakse peksupinki ka nn linnamehed ehk siis need kalliste maasturite ja uhkete jahiriistadega «linnasaksad», kelle puhul levitatakse juhmivõitu jutte puude külge köide seotud metsloomadest. Praegu püütakse kunstlikult hoiduda välja ütlemast seda, mis on tegelikult valus, aga õiglane tõde — jaht on härrasmeeste ala. Nii nagu merel, kus on vahvad paigatud pükstega paadikalurid ja mitmemiljoniliste kaatrite ja purjekate omanikud jaganud territooriumi võrgukuuriks ja jahtsadamaks, peaks see olema ka jahinduses.
Kõlab jõhkralt, aga see näitab, millel on elujõudu ja millel mitte. Mina hindan oma hinges palju enam just seda lihtsat paadikuuri päevinäinud suitsuahjuga ning pakkudest istmeid, aga ma mõistan ka väga selgelt uhkete ja kõiki teenuseid pakkuvate jahtklubide vajalikkust.
Ongi siis nii ja naa?
Arvan, et kui kalabisnis oleks Eestis seilamisest sissetoovam majandusharu, oleks see pilt vastupidine ja randades röötsutaks rõõmsas rahulolus hoopis peened kalasadamad silgulaada ja simmaniplatsiga. Miks on Eesti välismaa jahimeestele atraktiivne jahipidamise koht? Seepärast, et need, kes pakuvad välismaa jahimehele seda teenust, suudavad jätta külalisele tunde, et ta on härra. Loomulikult küsitakse selle eest ka vastavat tasu, millest seesama teenus saab veelgi paraneda.
Arvata, et siia tulevad saksa, rootsi ja taani jahimehed ning tapavad kõik Eesti loomad maha ja teevad metsad tühjaks, on erakordselt loll jutt. Millest see jahikorraldaja, jääger ja muud teenusepakkujad siis elavad? Kui keegi on füüsiliselt huvitatud, et loomi ei tapetaks kontrollimatult ja hoopi ning lihtsalt lusti pärast, siis on need just jahimehed!
Jahimeheks hakkamine ja saamine on kaks ise asja. Kui on aga otsus tehtud, kaasneb sellega ka päris kopsakas investeering. Ma ei osta ju selleks kallist püssi ja korralikke jahiriideid, et käia kord metsas ja teha ainsa hooajaga oma hobile lõpp.
Kui suurt investeeringut nõuab ühe jahimehe varustus?
Kui kõrvale jätta need tuhanded, mida teenib riigilõivudena riik, alates jahimehe piletist, eksamitest, relvataotlustest, soetamislubadest, registreerimismaksudest ning relvatunnistuse väljastamisest, siis suures piiris algavad need summad mõnekümnest tuhandest. Ühe mehe kogu varustus võib maksta pool teise mehe püssist, aga see on paraku nii nagu elus ikka ja laseb siiski mees, mitte püss.
Räägi oma jahimehevarustusest. Millist püssi kasutad?
Minu jahivarustusse kuulub üks suure kaliibriga vintpüss ja üks väikese kaliibriga vintpüss ning üks sileraudne jahipüss, mida rahvapäraselt kaheraudseks kutsutakse.
Oled ise kujundanud jahikostüüme. Kui palju on mehi, kes neid kannavad?
Neid tuleb stabiilselt kogu aeg juurde. Täna on eesti jahimeeste seas liikvel kümmekond HV Hausi märki kandvat eksklusiivset jahiülikonda. Need on eranditult minu kavandi järgi mu abikaasa disainitud ja õmmeldud ning ma kinnitan, et need on maailmaklassi tasemel tooted alates materjalist ning lõpetades kaunistustega.
Kui kallis tuleb jahikostüüm, kui see sinult tellida?
Sõltub materjalist, materjali kulust, keerukusest ja aksessuaaridest. Hinnad algavad mõneteist tuhandest kroonist.
Oled sa ka raja taga jahti pidanud?
Ei ole veel, muudkui lükkub edasi. Järgmine tärmin on kõige suurema tõenäosusega maikuus Lõuna-Aafrika, olen sellest juba mitu aastat unistanud ja üritanud ära teha. Kuidas suhtub jahikirge sinu kaasa?
Väga-väga mõistvalt. Me oleme hellitatud isuga inimesed ja seepärast käime kodust väljaspool söömas väga harva, kuna üheksal juhul kümnest on ikka midagi sellist, mis ootustele ei vasta. Kodus oleme jaganud juba töö nii, et kui varem tegin mina liha, siis nüüd valmistab abikaasa — ja teeb mulle pika puuga ära. Ainus, kus ma veel konkurentsis püsin, on sisefilee, aga ma ei usu, et enam kauaks.
Mina teen suurima rõõmuga lihunikutööd. Konditustan ja prepareerin ning sean säilitamiseks valmis. Olen ses osas pedant, tahan, et igal lihapakil, mis ma kappi külma panen, oleks peale kirjutatud, mis loom, millal lastud, mis tükk ja mida sellest kõige parem valmistada oleks. Kasimata sarades räpase sae või kirvega juppideks lammutatud looma ma süüa ei taha, parem jätan sellise seltskonnaga jahile minemata.
