«Teadsime, et Eestis on kõik naised ilusad ja et inimesed joovad palju. Kohale tulles selgus, et see vastab tõele,» muigab läinud nädalal Tallinnas kontserdi andnud bändi Hurts solist Theo Hutchcraft.
Maailma mõistes on Hurts tundmatu bänd, kes alles teeb endale nime. Eestis on nad oma tulihingelised poolehoidjad juba leidnud. Hurtsi poisid, laulja Theo Hutchcraft (24) ja süntesaatorimängija Adam Anderson (26), said siin tormilise vastuvõtu osaliseks. Plaanitud kontsert Rock Cafes, mis mahutab tuhat inimest, müüdi kiiresti välja, nii et korraldajad olid sunnitud selle Kalevi Spordihalli üle kolima.
See oli Hurtsi senise karjääri kõige suurema kuulajaskonnaga kontsert. Theo ja Adam olid pisarateni liigutatud ja tänasid publikut südamest — alles tõusvad briti staarid on kahe jalaga maapeal ja tänulikud, et elu on hakanud neid viimaks ometi hästi kohtlema.
Hurtsi algus oli kõike muud kui roosiline. Poisid said omavahel tuttavaks neli aastat tagasi. Põgusa vestluse käigus selgus, et neil on ühised eesmärgid, ühine muusikamaitse. Theo ja Adam üürisid korteri, elatusid töötuabi- rahast ja käisid õues vaid nii palju, et osta kiirnuudleid ja riisi, muuks raha ei jätkunud. Tehti muusikat ja unistati. Lõpuks, kui olukord muutus juba lootusetuks, panid Theo ja Adam oma emotsioonid lauludena plaadile. Sündis Hurts.
Teil oli eile esimene õhtu Tallinnas. Kas käisite ka väljas?
Theo:jah, korraks läksime tõesti. Käisime söömas ja Depeche Mode’i baaris, sest me oleme suured Depeche Mode’i fännid. Vaatasime ka selle pilguga ringi, et kuhu võiks täna pärast kontserti istuma minna.
{poolik}
Mida te teadsite Eestist, enne kui siia tulite?
T.: Teadsime Eestist, et kõik naised on ilusad ja et inimesed joovad palju. Kohale tulles selgus, et see kõik vastab tõele. Teil on nii ilus linn. Jalutades eile õhtul lumes ringi, ei saanud märkamata jätta, kui palju ajalugu siin on. Rohkem ma ei teagi. Aega veel on. Meil on harva nii, et saame kusagil kaks päeva järjest olla.
Jääte siia ka pärast kontserti?
T.: Jah, ja siis hommikul põrutame Helsingisse. Muide, kas tead, et see on suurim kontsert, mida me siiani oleme andnud.
Ma kuulsin, jah.
T.: See on lihtsalt imeline tunne.
Millised on teie suhtestaatused?
T.: (Naerab.) Vabad, ikka vabad. Hetkel on nii palju ümberringi toimumas...
Üks mu vaba ja vallaline sõbranna palus küsida, mis sõnum on teie lemmik-T-särkidel?
T.: Hmm… me ei kannagi T-särke. Kunagi ammu oli mul T-särk kirjaga: «Head poisid lähevad taevasse ja halvad lähevad Tenerifele». See oli väga naljakas ja ühtlasi ka viimane T-särk, mis mul on kunagi üldse olnud.
Milline on teie jaoks ideaalne reede-
õhtu?
Adam: Ideaalsel reedeõhtul on kindlasti kontsert, millele järgneb meeleolukas öö lahedas linnas.
Mis tunne on ööbida iga öö uues hotellis?
Adam ja Theo: Suurepärane!
A.: Me olime töötud, kulutasime kolm aastat oma elust kohutavas korteris, unistades teha seda, mida praegu teeme. See on tõeline au ja privileeg ja me oleme iga päev tänulikud. Sellist võimalust ei võta iseenesestmõistetavalt, et sa oled iga päev eri linnas ja inimestele meeldib see muusika, mida sa teed. Suurepärane!
Kui kaua te olete nii-öelda superstaarielu elanud?
A.: Ilmselt aasta. Tegelikult mis ma räägin — pole veel aastatki täis! Me andsime oma elu esimese kontserdi eelmise aasta veebruaris ühes Manchesteri kirikus ja see oli meie jaoks väga oluline hetk.
Mida teie perekonnad te tähelennust arvavad?
A.: Mu perekond ei saa sellest aru ja see on päris raske. Tegelikult see ongi väga keeruline elustiil, millest kõik ei pruugigi aru saada. Sellepärast on mul ka raskusi näiteks sõprade hoidmisega — nad ei saa päris täpselt aru, mida ma läbi elan. Seetõttu olen tänulik, et saan teha bändi oma sõbraga, muidu tekiksid probleemid.
T.: Lahe on see, et kõik seisid meie kõrval, kui tegu oli alles unistusega. Keegi ei öelnud, et andke alla. Tol hetkel oli see oluline, sest kui sa proovid ja proovid ja tunned, et oled juba eksinud oma teelt, siis saabub meeleheide.
Mis motiveeris teid jätkama?
T.: Meil on mõlemal pühendumine veres, keeldusime alla andmast. Jonniga mõtlesime, et teeme seni, kuni midagi head juhtub.
A.: See on keeruline, aga kui sa usud sellesse, mida teed, siis on kõik korras. Unistustes mõtlesime kogu aeg ka sellele, et saaks reisida ja maailma näha, hotellides elada — et see kõik on võimalik. Muide, vahetult enne seda, kui meie õnn pöördus, olime tõesti väga lähedal allaandmisele, olime jõust ja energiast tühjaks pigistatud. Olime oma olukorra üle pahased ja ärritunud, aga sellest negatiivsest emotsioonist sündisidki kõik meie lood, nii et meil vedas.
Teid on võrreldud ka Depeche Mode´iga. Mida on teil enda kaitseks öelda?
A.: See on parim võrdlusvariant, mis saab olla. Kõikidest bändidest, kellega meid võrreldakse, on Depeche Mode see, millega ma ka ennast samastan.
Mida te tegite enne Hurtsi?
T.: Ma õppisin mõnda aega, aga kummalisel kombel polnud meist kumbki enne me kohtumist muusikat teinud. Ajastus oli hea, sest just sel ajal oli mõlema eesmärk muusikat teha.
A.: Ma isegi ei mäleta, milline mu elu enne oli. Ma vist ärkasin hommikul ja kirjutasin terve päeva muusikat, kuni jäin jälle magama. Nii et ma isegi ei taha tagasi vaadata.
T.: Kummaline, jah, et me teineteist nii õigel ajal leidsime.
Kus te ennast viie või kümne aasta pärast näete?
A.: Loodetavasti samas kohas, tegemas bändi. Me ei taha kunagi peatuda ega minna tagasi sinna, kus me enne olime. Hirm selle ees viib meid edasi.
T.: Äkki me peaks tulema üldse Eestisse elama? Mul ei oleks selle vastu midagi.
Väga palju päikest siin just ei näe.
T.: Mul ei oleks selle vastu midagi, siin on nii ilus.
Ma küsisin juba ideaalse reedeõhtu kohta, aga kuidas on lood ideaalse pühapäevahommikuga?
A.: Ootame reedeõhtut.
T.: (Naerab.) Loodetavasti me ei tunne ennast siis halvasti. Mulle meeldib pikkadel jalutuskäikudel käia. Teen kogu oma mõttetöö jalutamise ajal.
Kaua võiks sellist elu elada, nagu te praegu elate?
T.: Meil on nii palju veel saavutada.
A.: See kõik on alles nii uus. Seni, kuni on fun, tahame jätkata ja hotellides elada.
