Mati Nuudet ei ole enam. Suure laulja põrm puhkab Metsakalmistul, kuid tema mahlaka häälega esitatud laulud jäävad igavesti elama. Mati oli lihtne ja aus mees. Ta armastas Tallinna Keskturul juurikaid ja muud värsket kraami ostmas käia ning talunikega juttu puhuda.
Mati oli pisut pettunud valitsuses, mis keskendub võimumängudele ning unustab seejuures oma esmase kohustuse hoolitseda lihtsate inimeste heaolu eest. Kuid Mati ei kurtnud valju häälega, tema tuttavate sõnul elas laulja paljutki oma sisimas läbi. Hiljuti tähistas Mati 60. aasta juubelit. Sel puhul anti välja kolmikkogumikplaat, mis jääb kahjuks tema 35 aastat kestnud lauljakarjääri viimaseks.
Mati võttis kõike hingega, nii tõstesporti, tööd tuletõrjes kui ka laulmist. Mati teadis, et rahvas armastab teda, ja tema armastas rahvast. Ta jättis sümpaatse mulje kõigile, kellega kokku puutus.
Produtsent Auris Rätsep: “Mati oli meeleolukas mees, aga meeleolusid on erinevaid. Tegin temaga koostööd viimased kuus aastat, mis on pisike osa tema hiilgavast lauljakarjäärist. Meie koostöö oli valdavalt meeldivalt vaevanõudev.”
Lauljanna Anne Veski: “Mati oli mõnus sell, hea jutuga, tal polnud kunagi paha tuju. Mulle meenub üks ühine kontserdireis Leningradi. Ööbisime hotellis Moskva, mis oli tolle aja kohta väga peen paik. Seal pakuti hommikusööki rootsi lauas. Esimesel hommikul rõõmustasid teenindajad Apelsini poisse ja Matit nähes silmanähtavalt, ikkagi kuulsused. Teisel hommikul nad enam nii õnnelikud polnud ja kolmandal päeval olid nende näod päris virilad, sest Mati oli ju hea isuga ja vitsutas suure osa pakutavast hommikusöögist üksinda ära.”
#p2v#Raadiodiskor Allan Roosileht: “Mati oli heasüdamlik mees, ma mängin ta lugusid suurima heameelega. Mul on saates staarimäng, kus Mati jupi oma laulust ette laulis ja helistaja pidi talle järele laulma. See oli vahva tegemine.
Laulsime koos Margus Turu ja Matiga ühes “Hommikutelevisiooni” saates tema hitti “Jambalaya”. Meie grupi nimi oli Tonni trio, noh, päris tonni me kaalud kokku ei andnud, aga parajalt prisked poisid olime kõik. Tol korral oli käimas toidumess, millest inspireerituna riputasime endale viinerid kaela. Mati oli hea huumorisoonega ja tuli naljaga meeleldi kaasa.
Mati oli üks esimesi estraadiartiste, kes pärast Eesti iseseisvumist pead tõstis. Tema sooloalbum avaldati 1996. aastal seerias “Kutse tantsule” teise plaadina, mis näitab, et teda sai edukalt müüa. Publik armastas Mati Nuudet.”
New Jersey ehitusettevõtja Richard Morgen: “Kohtusin Mati Nuudega esimest korda, kui Raivo Tafenau kutsus ta 1998. aastal esinema Tartusse ühele üritusele, kus oli ka väliseestlasi. Kõik olid väga liigutatud, pisar kippus silma tulema. Pärast seda oleme teda korduvalt Ameerikasse esinema kutsunud. Mõne laulu puhul peab taskurätt tõesti varuks olema. Haruldane eestlane mitte ainult lauljana – võtsime teda alati vastu nagu venda.”
Kaaslane Apelsinist Meelis Laido: “Olin koos Matiga Apelsinis alates 1985. aastast, hiljem esinesime duona. Käisime paar aastat tagasi Ameerikas kontserte andmas. Oleme koos palju seiklusi läbi elanud, ma ei oskagi neist konkreetset välja tuua. Mati oli hea tujuga mees. Ma ei tea temast paremat koomikut. Mati armastas parodeerida vene ooperisoliste ja tegi seda väga tabavalt.
Andsime Apelsiniga Minski ooperiteatris kontserdi. Mul oli vaja Tõnu Aare kirjutatud loos “Sügistuuled” esitada kurb, hingekriipiv flöödisoolo. Mati aga läks selle ajal orkestriauku ja hakkas mind jäljendama. Publik teda ei näinud, mina aga küll. Mu soolo katkes hetkega ning ma tormasin naeru tagasi hoides lavalt minema.”
#p3v#Saatejuht ja lauljanna Reet Linna: “Ma olin viimane, kes Matiga intervjuu tegi. 3. märtsil läks eetrisse “Ob-la-di, ob-la-da”, mille külaline ta oli.
Matil oli pidevalt kõva kiirus peal. Läksin paar aastat tagasi Audrusse esinema. Järsku lendas sinna kohale ansambel Apelsin eesotsas Matiga. Mati ütles, et temal on seal kontsert kokku lepitud. Ma sattusin juba segadusse, aga siis selgus, et ta oli esinemised segamini ajanud. Tema kalendermärkmik oli kokkulepitud kontserte tihedalt täis pikitud. Tol korral rüüpas Mati tassi kohvi ja põrutas edasi.
Ta tegi meeletult palju tööd ning eks ta selle ohvriks langeski. Mati nagu teisedki artistid elas tagurpidi tavalisele inimesele. Tema päev lõppes varahommikul ja algas õhtul. Pidevad ringsõidud on kurnavad ja inimene peab leidma aega hinge tõmmata. Elu on loomeinimeste jaoks eriti halastamatu, sest neid ei kaitse keegi. Tuleb hambad ristis vastu pidada ning selline elustiil nõuab pahatihti ränka lõivu.”
