“1997. aastaks jõudsime Lennart Meriga isiklikult tülli minna,” põhjendab Gräzin.

“Ilves ei ole kunagi olnud see, kelle puhul oleksin tundnud, et ta mind peole päriselt kutsunud oleks. Kaljulaid on suures osas minu president — ma ei ole temaga küll alati nõus, aga ta on minu.

Tundsin, et ta ei saatnud mulle lihtsalt peole kutsekaarti, vaid ta siiralt mõtles seda”, seletas Gräzin tunnet, et ta on viimaks oodatud. Ilves oli minu jaoks võhivõõras inimene.”