Igor Gräzinile meenutas "Kremli ööbikute" teatritükk "Musta pori näkku": Mihkel Raua ja Ivar Põllu loodud tegelased on omavahel peegelpildis

 (16)
Igor Gräzin
Igor GräzinFoto: Madis Veltman

Igor Gräzin oli üks paljudest, kes tõttas reede õhtul koos teiste muusika- ja teatrihuvilistega Narvas asuvasse Kreenholmi manufaktuuri, et kaeda, mida kujutab endast Tartu Uue Teatri tänavune suurim muusikalavastus "Kremli ööbikud", mis jutustab loo Eesti muusikutest, kes nõukoguliku meelelahutustööstuse masinavärki töös hoidsid. Kroonikale läkitatud kommentaaris tõdeb poliitik ja õppejõud, et ei pidanud kübetki pettuma.

“Kuna minu poliitika-kolleegide hulgas on palju bändimehi, siis võin kinnitada, et ütlus “õpetajal ja bassimehel on alati tööd” ja ka paljud teised ütlemised selles lavastuses on puhas kuld!” nendib Gräzin vaimustunult ja tõdeb, et tema jaoks oli lavastus kui Mihkel Raua kultusromaani „Musta pori näkku“ järjelugu. “On see siis pahumine või õigepidine pool, aga kahte poolt lõimivad korduvad tegelased, kes on Raual ja Põllul (dramaturg Ivar Põllu toim.) omavahel peegelpildis. Hardi Volmer on näiteks Raua romaani üks kesksemaid kujusid, aga esitab Põllul vaid ühe laulu, Anne Veski ilmub Raual vaid purjus Volkonski jauramise teemas, ent Põllul on ta olulisima idee kaas-kandja. Enam-vähem võrdselt jagub mõlemale poolele vaid Gunnar Grapsi, kes oli Joalaga võrdväärne geenius,” mõtiskleb ta.

Eriti võlus Gräzinit Juss Haasma Grapsina esitatud trummisoolo, millest kujunes otsekui kogu „Kremli ööbikute“ kulminatsioon. "See oli kui manifest, millest ringidena vette visatud kivi ümber kujuneb kokku vastandlik elu — suurus ja väiksus, valgus ja pimedus, Joala ja „Kuldne trio“, ajalik ja igavene, geenius ja anne,” õhkab Gräzin. Poliitikuna märkas ta enda sõnul ka paradoksi: “See osa meie elust, mis oli justkui valesti ehk kõik need Raua kirjeldatud joomingud, keppimised, sigatsemised, osutusid otsustaval kohal kõrge poliitilise aate kandjaks ja vastupidi — näiliselt sile kodanlik ja töökas elu jäi ühel hoobil ajast maha. Aga just see teebki Jaak Joala läbi aegade üheks suurimaks meie rahva hulgast. Ta jäi vaatama nõukogude minevikku ja omaenese suurust selles ilma kibestumuse, nostalgia ja laimamiseta. Ma oleksin tahtnud, et ta oleks kirjutanud „Eesti ajaloo“ aastatel 1987-1993. Sest temas oli palju rohkem mõistvat ajaloolast ja filosoofi kui paljudes nendes, kes selle töö eest palka saavad. Jah, ta oli Suur Muusik, aga veelgi enam, ta oli Suur Eestlane ja sellel jõel on teine kallas — igavik."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare