Mis asjaoludel sa Ghanasse sattusid?

On olemas selline MTÜ nagu Mondo, kes tegeleb mitte Eesti elu päästvate projektidega, vaid kaugematega. Inimesed, kes elavad heaoluühiskonnas nagu meie, peavad olema võimelised aitama ka seda osa maailmast, kes iseendaga hakkama ei saa.

Mondo on teinud koostöös kohalike inimestega nimekirja põhikoolilastest, kel ei ole vanemaid ja majanduslikke võimalusi koolis käia, ja neid lapsi on võimalik toetama hakata. Mondo kaudu maksad aastas 50 eurot, mille eest saab see laps koolikoti, -vormi, sandaalid ja õppevahendid. Kõige kallim kulutus on koolivorm. Ghanalased teevad ise imeilusaid kangaid ja igal koolil on oma väga maitsekas vorm. Kuna kõik õpilased kõnnivad mööda maanteed jalgsi kooli ja tagasi, õnnestus neid vorme seal teeäärtes näha.

Saan aru, et ka sinul on nüüdsest Aafrikas oma toetuslaps?

Jah, tema nimi on Hilda, ta on 13-aastane, elab Kongo külas ja põhikooli lõpuni on tal jäänud neli aastat. Meid tutvustas kooli direktor, kes rääkis ka inglise keelt, tema kaudu suhtlesingi Hildaga. Kui küsisin, kelleks ta saada tahab, vastas Hilda: juristiks.

Nii et võib-olla pean teda toetama veel kümme aastat pärast põhikooli lõppu. Kinkisin talle oma sinise käekella, mille olin paar kuud tagasi ostnud Põhja-Hispaaniast Bilbaost, ja raha, et ta saaks osta koolis käimiseks jalgratta. Hilda läheb jalgsi kohalikku kooli ja koolist koju kolm tundi. Teised lapsed täpselt samamoodi, kui ei juhtu elama just kooli kõrval. See on päris õudne! Oma naiivsuses tegin Mondo inimestele ettepaneku, et meil on auto, viime vähemalt üks kord mõne lapse autoga koju, aga vastuseks sain: mitte mingil juhul! Meil ei ole mõtet nende inimeste ellu sekkuda. Täna aitad üht, järgmisel hetkel tahavad abi saada kõik. Ei saa vahet teha. Kuigi mina oma kella ja raha kinkimisega juba Hildale tegin.

Jaga
Kommentaarid