Imearmsad Laura ja Joel Remmel on koos nii elus kui muusikas: kodu on ennekõike elamiseks, tööd tehakse prooviruumis

Joel ütleb, et nende lähedasem tutvumine tähendas tema jaoks kõigi oma eelarvamuste käest vastu hambaid saamist. Laks-laks-laks, nii ta läks. Nüüdseks juba abielupaari staatust nautiv kooslus on sümbioosis igal pool.

Aga Carrot Lights? „Olime Kaspariga just Rootsist koolist tulnud ja uusi tuuli täis. Mitte täiesti free-džässi, vaid loomingulisema suunaga Skandinaavia džässi. Suvel mängisime kahekesi, bassipilli puudumine jättis mulle klaveril suure vabaduse. Mingil hetkel mõtlesime, et oleks hea, kui oleks laulu ka. Laura sai algul proovisalvestusi, lindistasime telefoniga ja pärast kuulasime, mida sealt lugudeks võtta,” meenutab Joel. Laura jätkab: „Ma mäletan, kuidas olin Zelluloosi ees parklas, kui mul mõte tuli. Võtsin arvuti kätte, mingi kott oli seljas, lindistasin „White Magicu” vokaalijupi ja saatsin kohe poistele ära.”

Joel täpsustab vahele, et tema magistritöö käsitles just seda, kui palju annab improvisatsioon toormaterjali, millest saab lugusid viimistleda. Carrot Lightsi plaadile mahtus tosin pala, mis olid kõik parajalt lühikesed ja isepäised, sündinud hetkedest muusikas, mitte tundidest klaveri või kitarri taga. Laura võeti esimese ja ainsa kandidaadina bändi seetõttu, et ta tegeles õige asjaga: vokaalimprovisatsiooniga. See malbe alt, kes seitse aastat tagasi laulis kaugest planeedist 581C, võib nüüd laval tõepoolest hullunud Kunksmoori moodi kriisata või piilupart Donaldi prääksutämbrit teha.

Loe edasi Eesti Päevalehe laupäevalehest LP!