«Õiged vastused lihtsalt tulevad mulle pähe,» ütleb Sergei. Sõna lihtsalt kordub tema jutus tihti. Ometi naelutab see lihtne Mustamäe poiss imekspandava läbinägelikkusega kõiksugu süngeid müsteeriume lahendades sadu tuhandeid silmapaare telekate ette.

Sügistormine õhtu Mustamäel. Tänaval kleepuvad kollased lehed. Tüüpilise viiekorruselise kortermaja aknad on tuledes. Sergei (22) avab ukse. Esimesena tervitab hallivöödilise kassi «näu!».
Sergei ja tema õde Amita juhatavad hämarasse kööki. Siin põleb vaid valgusti pliidi kohal ning laual leegivad pisikesed küünlad. Lõhnab viiruki järele. Valanud tassidesse aromaatset teed, õde vabandab ning lahkub tuppa, arvutisse tööd tegema. Kass, saba püsti, hüppab peremehe kõrvale toolile. Ja mõnuleb, nina asjatundlikult püsti kõigi õhus levivate aroomide poole.
Sergei on jõudnud just loengutelt Balti Filmi- ja Meediakoolis. Teist talve õpib ta filmirežissööriks. Kuni poiss uurib arvutist oma homset päevakava, et leida aega Kroonika jaoks piltide tegemiseks, volksab kass ta kõrvalt maha põrandale. Ja kolib pikema sissejuhatuseta minu sülle. Lakub sõrmi, lööb nurru... Silitan teda ja kiidan mõttes ennast: vähemasti nõia kassis olen ma vist usaldust äratanud. Selgeltnägija ütleb muheledes, et võin seda võtta kui komplimenti. «Passi järgi on ta nimi kuus aastat Murka. Aga iseloomu järgi kutsume teda Hitleriks,» lisab ta teadjapilgul.
Mustamäel on Sergei elanud terve oma elu, ainult lapsepõlves mõned suvekuud isapoolsete vanavanemate juures külas Valgevenemaal ja korra emapoolsete juures Venemaal. Mustamäel käis ta nii venekeelses lasteaias kui ka siinses vene humanitaargümnaasiumis. Räägime eesti keeles. Selle saanud ta märkamatult selgeks hoovis mängides. Ja hiljem, kui käis kaks aastat juba eestikeelses fotokoolis.
#end#
Jäi kahekümneselt emata
Numeroloogiasse, astroloogiasse Sergei suuremat ei usu. «Aga üks huvitav kokkusattumus on küll. Minu õde hakkas ennustamisega tegelema 26aastaselt ja ta on sündinud 26. jaanuaril. Mina nüüd, 22aastaselt, ja olen sündinud 22. mail!»
Eelmisel aastal ta «Selgeltnägijate tuleproovi» vastu huvi ei tundnud. Oli ainult kuulnud, et säärane saade jooksis ka Venemaal... Kuis õel-vennal ühtäkki säärane huvi välja lõi? Päritud anne esivanematelt?
«Vanematest on ainult üks jäänud,» lausub Sergei. «Meie ema on üle aasta surnud. Isast ma parem praegu ei räägiks. Võin rääkida õest rohkem. Põhimõtteliselt elab Sergei küll vastasmajas isa juures, aga rohkem aega veedab ta õe pool.
«Temaga koos oleme nagu üks perekond. Kui ema suri, siis õde hakkas esimesena ennustamisega tegelema. Ja õpetas siis natuke ka mind...»
Ja saatesse läks Sergei mitte enda, vaid õe pärast: «Sest tal on kaks väikest last, töötab kolmel töökohal. Ma aitan, kui saan...» Nii et kui ta peaks nüüd saate võitma, annab ta võidusumma, sada tuhat krooni, õele.
Saatega kaela sadanud ülemäärane tähelepanu pigem häirib Sergeid kui meelitab. Pilk enda ees küünaldel, tume tukk silmil, räägib ta: «Terve elu olin rohkem selline inimene, kes pigem istub pimedas nurgas ega suhtle eriti võõrastega.» Meedia tähelepanu on raske. «Aga ma saan aru, et selleta ei saa. See on ainuke võimalus õde ja teisi inimesi aidata, minu maailmanägemusi, filosoofiat teistele seletada. Kuidas muidu saaksid inimesed minust teada, olgu maagina või kunstnikuna.»
Just kunstnikuna. Sest tulevikus loodab ta enda eripärast maailmatunnetust jagada ka oma fotonäituste ja filmidega:
«Lihtsalt mind huvitab väga palju kunst ja kui «Selgeltnägijate tuleproov» läbi saab, tahaks ka oma neid nägemusi maailmale näidata.» Praegu otsib Sergei inimesi, kes aitaks siis tal oma fotodest näituse teha. Piletite müügist või oksjonist saadava raha annetaks Sergei mõnele lastehaiglale... Ta otsib-näitab arvutist mõnd oma fotolavastust.
Hitler mu süles nurrub nõudlikult. Nii et kuulan Sergeid, aga silitan kassi püüdlikult edasi. Looma aina ägedamalt põntsuva saba järgi kardan, et miski on Hitlerile vastukarva...
 
Päevapiltnikust selgeltnägijaks
Lihtsalt inimestest passifotode, portreede tegemine Sergeid enam ei huvita: «Fotokoolis sai neid palju vaadatud ja ise pildistatud.» Salongis praktikal ja hiljem seal ka kaks aastat kooliraha teenides. Kuid just siis, piltide keskel see juhtunudki:
  «Hakkasin märkama, kas silmadest või millestki pildil, et võin öelda, kas see inimene on elus või surnud, ja seletada midagi tema elu kohta.»
Selgeltnägijate-saate pinev valikvoor andis Sergeile head enesekinnitust. Sest üks ülesanne oli tunda nimelt fotode järgi ära, kes on kes.
Tõmmet mütoloogiate, usundite ja filosoofiaraamatute poole on Sergei alati tundnud. «Ja muidugi õudusfilmid!» Mõistagi mitte selle žanri peavoolu laiatarbekaup. Aga näiteks Saksa ekspressionism, eelmise sajandi alguspoole linateosed (näiteks «Doktor Caligari kabinet», «Nosferatu»). Sürrealistlikud filmid, nagu David Lynchi «Eraserhead» või praegu Jaapani head filmid.
Viimastest lugemiselamustest nimetab ta ameeriklase Aleister Crowley raamatut «The book of thoth». Samalt ammu surnud maag-filosoofilt pärinevad ka tarokaardid, mida Sergei kasutab. «Lugesin nende kohta internetist ja sealtkaudu ostsin.»
Selge, et iseenesest igaühe peos ei kõnele need kaardid midagi. Tõlgenduste kohta on Sergei lugenud läbi riiulitäie raamatuid.
«Igal kaardil on palju seletusi. Aga ütlen kohe, et ainult kaardid mind õigete vastusteni ei aita.» Ta tunnistab, et saate jaoks teeb ta kaartidega ka natuke show'd. Aga ilma ta ei saaks: «Vaatan kaarte ja see aitab keskenduda minu aju rohkem tööle - kuni hakkan nägema pilti... Enamik õigeid vastuseid tulevad lihtsalt pähe, ja kaartidega ma lihtsalt kontrollin.»
Kaarte on Sergeil tulnud kaua tundma õppida ja nendega - suhelda! «Just, ma suhtlen nendega nagu inimestega. See ei ole minu jaoks lihtsalt mängupakk, vaid nagu raamat, kus iga kaart on nagu isik. Käitun nendega niimoodi, et nad oleksid kogu aeg puhtad. Nagu inimesega - s uvaženijem (Austusega. - Muide, see on meie jutuajamise jooksul ainuke venekeelne sõna, mille Sergei appi võtab! - M.K.).»
Sergei kinnitab, et pole häid ega halbu kaarte. «Raamatute järgi on küll olemas
kaart, mis näitab õnnetusjuhtumit või surma.» Aga sõltub kontekstist, teistest kaartidest. «See kaart ei pruugi tähendada tavalist surma, vaid et kõik mis oli, see lõpeb ja - algab uus.»
 
Egiptuse pärandus?
Hitler mu põlvedel annab endast märku vägeva sisinaga. Ehmatan. «See ongi Hitler,» ütleb majaperemees raugelt.
Ringiga jõuab Sergei mõte tagasi emani. «Tegelikult ema suhtes on meil õega küll mõned mõtted, et ka tema vist tegeles natuke sellega. Ta rääkis meile sellest natuke. Aga nad elasid koos isaga ja tema oli selle vastu. Nii et võib-olla ema vaikselt tegeles. Kindlad ei saa me ju enam olla...» Kunagi oli ema nimetanud ka oma esivanemate juttu, et nende sugupuus olla voolanud vanade egiptlaste verd.
Isa vanemate majapööningult Valgevenemaal leidsid õde-venda aga ühel suvel vanad okultismi-raamatud. «Väga huvitav, kust sellised raamatud rublade ajal saadi?!»
 
Erakuks määratud?
Igal lihtsalgi asjal on oma head ja vead. Selgeltnägemise miinuspoolest rääkides kobab Sergei sõnu: «Praegu tunnen ma end natuke nagu ohvriks või... kuidas seda eesti keeles öeldakse? Selgeltnägemistega andsin end täiega teistele inimestele. Endal mul pärast ema surma isiklik elu täiesti puudub. Ma lõpetasin kõik suhted naistega...» Sest selleks polnud lihtsalt enam aega. «Tegelen rohkem sellega, et ehitan oma vaimu ja iseloomu. Kuigi vahel tunnen, et tegelen ainult ümbritsevaga, teiste aitamisega. Mind ei huvita, mis minuga toimub.  Mõned asjad, mis ma tegin, olid tegelikult väga enesetapusarnased...»
Sellest ei taha ta pikemalt rääkida. Nimetab ainult, et viimati oli kõige ebameeldivam see, mida meedia üles keerutas, kui Sergei käis Tartus teadmata kadunuks jäänud Jaagu jälgi otsimas: «Ma lubasin selle poisi vanematel avaldada meedias sellest, mis ma tean või tunnen, nii vähe kui võimalik. Aga meedia tegi muidugi oma tööd. Ja paljud asjad, mis ajalehed kirjutasid, polnud õiged, sest nendele ma kindlasti neid asju nii ei öelnud.»
Sergei teadis, et riskib sellega parastuskoori märklauaks saada. Ta läks Tartusse, et poisi lähedasi aidata. Teades, et pole sada protsenti  kindlust. «Ma sain aru, et minu versioon ei ole võib-olla õige, aga  tegelen sellega edasi.» 
Säuhti, lööb nurruv Hitler hambad mulle kätte. Ega tee teist nägugi. Põntsutab veel mõned korrad sabaga. Ja siis vopsti, sülest läinud ta ongi. «Las ta läheb,» ütleb Sergei. «Ta tavaliselt käitubki nii, ka minuga. Me ei tea ju, võib-olla nägi liiga palju vaime või muid huvitavaid asju...» Ühesõnaga ongi ikka päris nõiakass. «Jah,» muheleb Sergei. «See on huvitav küll, et ta ei olekski nagu loom, vaid rohkem kui isik. Ja kui uskuda, et minus on natuke egiptuse verd, siis seal olid kassid nagu jumalad! Ta teeb, mis tahab.» Pakun välja, et ehk sai kass aru, et silitasin teda juba mehhaaniliselt, mõtted tema peremehe jutu küljes kinni. «Võib-olla,» noogutab Sergei.
Kass uitab, saba püsti Sergei õe juurde tuppa paremat seltskonda otsima. Meie pöördume tagasi erakuteema juurde. Teistest erineda tähendab olla üksildane?
«Jah, aga see ei tähenda, et ma selgeltnägemiseta ei oleks selline. Terve elu olen olnud. Sest ma olen ju kunstnik. Ja mu sõbrad on teadnud, et ma ei käitu nagu teised inimesed.» Tal on olnud häid sõpru-suhteid. «Aga kunagi ma ei tundud, et keegi neist saab minust õigesti aru. Ühtegi inimest ei olnud. Ma loodan, et see inimene tuleb veel minu elusse. Praeguseks ei ole tulnud.»
Aga need naissuhted, mis olid enne ema surma...? «Mul oli lihtsalt sõbranna. Aga ma rohkem ei tahaks sellest rääkida. Ma lihtsalt ei suutnud. Minul oli vaja aega, kus ma istun üksinda kodus ja suhtlen ainult oma perekonnaga. Minu õde ja tema lapsed. Ja praegu lisaks veel tihe kooligraafik ning tuleproovidega nii kinni.»
Või näeb ehk Sergei ka oma lähedasi inimesi liiga palju läbi...? Maagiks tituleeritu ohkab. «No tavaliselt ma näen ära, kui inimene mulle valetab. Või kui inimene on hea... Või on täitsa halb aura, palju kurjust tema elus. See tekib spontaanselt. Tavaliselt ma näen ka haigusi. Mõnikord teadsin, kui inimene peab varsti surema...»
Kas ka oma emaga? «See on liiga isiklik asi,» tõrjub Sergei. «Nii nagu ennustajad kaardimoorid ei saa endale kaarte panna. Kui mõtled ka oma südamega liiga kaasa, siis ei saa enam objektiivne olla. Sa näed, aga süda ju tõrgub seda uskumast.»
 
Eurooplasena pronksiöös
On's Sergei märganud, et pärast maagina kuulsaks saamist pelgavad inimesed, vanadki sõbrad talle otse silma vaadata?
 «Jah, kui see nüüd kõik korraga teles lagedale ilmus... Ma polnud enne eriti rääkinud sellest, mis minuga toimub.»
Mõned hoidvat tõesti targu eemale. Seda selgem, kes on tõelised sõbrad. Parimad on Sergeil lastaiapäevist ja ikka sealtsamast Mustamäe hoovist.
Sergei sündis vahetult enne, kui eestlastel laulvaks revolutsiooniks läks. Ütleb, et mingit eesti ja vene laste vahelist kiskumist tema ei mäleta. Pronksiöösse sattus ta aga tagasiteel oma lemmikbändi The Cure muusikale pühendatud tribuutkontserdilt. «Kui ma siis nägin, mis tänavatel toimub - süda läks pahaks!» Siis valdasid Sergeid segased tunded:
«Ma ei teadnud, kummal poolel ma olen: kas olen venelaste vastu, või eestlaste vastu? Praeguseks ma ka ei tea, kes ma olen. Mul tekib uusi sõpru: eestlastega meeldib suhelda nagu venelastegagi. See ei ole õige asi, kui keegi hakkab siin mingit sõda tegema. Ma mõtlen, et ma olen Euroopa inimene.»
Nüüd on Sergei kuulnud juttu, et Eestis möllavat kaks maffiat - eesti ja vene oma. «See ajab mind naerma.» Ta möönab, et temagi on tundnud saates enda peal, et keegi konkurentidest püüab teda segada. «Aga mul on kaitsvad ruunimärgid peal. Et kui keegi midagi paha minu peal üritas, siis pööras see tagasi tema enda vastu.»
Ju siis on auhinnaraha mõju nii suur. Sest muidu võiks ju arvata, et see saade aitab selgeltnägijail leida samade huvide ja võimetega inimesi. Sergei ütleb, et ta on kahe konkurendiga sõbrunenud.
 
Skeptiline maag
Tänaval tuntakse ta ära. Piilutakse, aga lausa nööbist keerama pole veel tuldud. «Ma ei tea, võib-olla kardavad mind. Ma ei tea, miks,» naeratab Sergei.
Kuid jällegi, rohkem häirib teda see, kuidas meedias on püütud tema võimeid ära seletada. Tiitlid «maag» ja «müstika» Sergeile ei meeldi. «Maag ma kindlasti ei ole. Ma ei tea, kes ma olen. Lihtsalt isik...» Õigeid sõnu otsides vannub ta alla: «Olgu siis pealegi «maag».» Sest lihtsalt paremaid sõnu praegu veel pole. Nimetamaks nimetamatut.
«Tegelikult olen ma hoopis skeptik,» ütleb ta äkki. Sest oma teoorias püüab ta müstilised teooriad siduda teaduslikult tõestatuga. «Ma usun, et vaimumaailm on olemas.» Aga kõige aluseks võtab ta Darwini evolutsiooniteooria ning füüsika: ajumahu kasvades arenes loomast välja inimene. Aju ise olevat aga puhas elektronide energia värk. «Mõtted ja meie isiksus, mis sealt tulevad, see on meie vaim. Ainult et praegu kasutab inimene parimal juhul ainult kolmandikku oma ajumahust. Kogu see selgeltnägemine aga taandub sellele, et mõnel inimesel töötavad rohkem need ajurakud või -osad, mis teistel ei tööta.»
Ja füüsika seaduste järgi ei saavat energia lihtsalt niisama kaduda. «Kui inimene sureb, siis tema keha laguneb tavalistes bioloogilistes protsessides. Aga vaimuga, mis toimub - kuhu need elektronid lähevad?» arutleb Sergei. Tema teooria järgi on meie planeedil lihtsalt nii suur magnetväli, ja see vaim läheb edasi sinna. Nimetatagu seda siis taevaks või põrguks, nagu kristlased seda teevad. Või vanade egiptlaste teoorias Surnute Majaks. Kõikidest vanadest kultuuridest leiab sääraseid teooriaid.
 
Hirmu ja valu nemad ei tunne
See kinnitabki Sergei usku, et vaimud on olemas. Enamgi: ta suhtleb nendega.
«Näiteks oma emaga. Ta on teisel tasandil. Nende maailm on täiesti erinev, nad näevad ja räägivad teistmoodi. Tavalised inimesed ei saa sellest aru. Aga selliseid asju nagu hirm ja valu nemad seal ei tunne.»
Kui palju nemad seal meie elu siin näevad või pealt vaatavad, see sõltub Sergei sõnul samuti isiksusest: «Kui inimene siin maises elus oli nagu masin, kes ainult sööb-seksib-joob-magab, siis tema vaim on nagu tavalisel loomal. Aga kui inimene on kas kunstnik või lihtsalt heasüdamlik, naudib loodust, tunneb elu ja teiste inimeste vastu huvi - siis on ta vaim tugev. Siis ta tunneb ka huvi, mis siia maha jäi.»
Sergei tunneb, et ema vaatab tema ja õe peale: «Tahab aidata, nagu eluajalgi, et kasvatada meist häid inimesi. See on minu teooria. Ühtaegu nii müstiline kui ka teaduslik.» Teadlased pole XXI sajandiks jõudnud veel kõike seda ära seletada. Aga küllap tulevikus, usub Sergei.
 
Kuidas maandada end selgeltnägemisest?
Sergei muusikamaitse ulatub Bachist-Beethovenist gooti rockini. Aga siingi on Sergeil oma teooria: «Kui kuulata mõnd hetkel ülipopulaarset lugu, mida samal hetkel kuulavad maailmas miljardid, ei saa inimene sellest mingit energiat.» Küll aga siis, kui kuulata mõnd haruldast või unustatud ammust lugu. «No... nagu ühe ungari pianisti «Gloomy Sunday» aastast 1933 - siis kandub inimesse üle see energia, mis sellel lool omas ajas oli.»
Ühes saates pidas Sergei lina taha peidetud Marju Länikut tolle põliseks rivaaliks Anne Veskiks. «Ma lihtsalt ei olnud sellest lauljast midagi enne kuulnud,» vabandab Sergei. «Mu isa oli aga Anne Veski suur fänn.» Sergei tunnistab, et ega ta praegugi eesti popiga väga kursis ole. Kiidab meie Metsatölli ning Kerlit.
Tänu selgeltnägijatesaatele on ta hakanud vaatama ka teisi Kanal 2 saateid. Ja filme eelistab ta vaadata Eesti kanalitelt, sest seal ei loeta neile tõlget peale nagu Vene kanalitel. Inglise keele sai ta selgeks väikese poisina aina multikakanalit Cartoon Network vaadates. Balti filmikoolis õpitaksegi inglise keeles.
Kanal 2 sünnipäeval Sergei ei käinud. «Ma ei ole pidutseja.» Ta ei tunne nagu paljud noored reedeõhtuti «kohustust» välja pidutsema minna. Siis möönab ta: «Oli elus nihuke periood, kui ma noor olin.» Kolm aastat tagasi käis ta pungi- ja metallikontsertidel Rocke Cafes ja Bikers Pubis. «Aga nüüd süüdistan ennast, et ma seda tegin. Sain aru, et võinuks rohkem tähelepanu oma emale pöörata, enne kui ta suri. Pärast seda ma lihtsalt ei pidutse. Mulle lihtsalt ei meeldi see. Võib-olla kui ma kunagi leian selleks õigeid sõpru...»
 
Teab surmapäeva
Ja ikkagi. Isegi meie, lihtsurelikud, tunneme vahel, et küll oleks lihtsam ja parem elada, kui vähem märkaks-teaks... Sergei aga ütleb lihtsalt: «Ma leppisin juba endaga. Kui inimene on juba tark, siis miks ta peaks tahtma saada tagasi lolliks.» Ta ei tunne vajadust vahel oma kuues meel välja lülitada või «kardinad» ette tõmmata ning mitte märgata. «Praegu ma suudan veel nii elada. Sest tunnen, et ma pole veel teinud kõike, mis on võimalik. Kasutan neid võimeid, et oma eesmärgid teoks teha. Ja see aitab alati, et ma teen kunsti. Minu fotod aitavad mul nii keskenduda kui ka puhata.»
Ta tahab hakata tegema nii dokumentaal- kui ka mängufilme. «Veel parem, segada neid sürrealismiks! Nii nagu ma panen oma fotodel kõike kokku.» Peaasi, et need paneksid, nagu tema selgeltnägemise teooriagi, inimesi eluvormide üle sügavamalt mõtlema.
Kes on ta kümne aasta pärast, seda selgeltnägija ei tea. «Vaatame,» ütleb ta. Aga millegipärast lisab: «Tean, mis päeval ma suren.» Ei, mitte kaartide pealt. «Lihtsalt tean.» Ja see teadmine teda enam ei hirmuta. Sest sel kevadel õnnestus tal üks «selline päev» juba üle elada. Õdegi ennustanud seda talle. «Me teadsime, mis päev ja kuidas. Jäin selleks päevaks lihtsalt koju.» Pärast kuulis, et auto, mille peale ta pidanuks minema, sõitis teelt välja ja vastu puud sodiks. «Võib-olla see seletab ka minu võimet vaimudemaailmaga läbi saada. Ma ei ole nendega vaenlane, vaid suhtlen nendega samaoodi kui elavate inimestega. Aga see kõlab ka võib-olla nüüd liiga müstiliselt,» lisab skeptik temas häbenedes.
Hitler põõnab selleks ajaks rahus meie kahe vahel köögi laua all taburetil.