«Oi, see teie ilus tüdruk võistleb ka!» ilmutavad rahvusvahelised Eurovisiooni-fännid ootusärevust. Inese laulu «Once in a Lifetime» peavad paljud Eesti kõigi aegade parimaks.
Eurovisioon mäletab ja hindab oma vanu sangareid ja vanu diivasid. «Oi, ära sa nii mind küll nimeta,» naerab Ines ise.
1999
Jeruusalemma lähetati Evelin Samuel. Tiimiga said auhinnareisile kaasa «Kahe takti» võistluse kolm parimat: Tanel Padar, Eda-Ines Etti ja Kaire Vilgats. «Meid lubati vaatama küll ainult peaproovi. Aga tore, et sai reisile, ma polnud veel suurt kusagil käinud,» meenutab Ines.
Väike-Maarja tüdruk ja Haljala poiss. Surnumere muda ja päike… Hiljem tunnistas Ines, et just seal hakkas Tanel teda sebima, aga tüdruk ei andnud alla. «Tanelil olid plaanid juba tehtud, aga midagi ei juhtunud.»
2000
«’Cause I’m seventeen only once in a lifetime…» Ines oli 18 ja tõi Eestile Stockholmist tolle ajani Eesti parima, neljanda koha.
Paar kuud varem korraldas Tallink Inesele kaaskonnaga ekskursiooni Stockholmi, võistlushalli Globen Arenale. Tanel oli Inesega kaasas taustalauljana ja mitte ainult… Tihti jätkus noortel silmi vaid teineteisele. Koos kadusid nad ära küll suurde laeva ja suurde Rootsi pealinna… Ajakirjanikud rõõmustasid materjali üle: nii andekat ilusat romantilist paari meie popmuusikalugu ei teadnud…
«Oi, ma ei mäleta, see oli juba nii ammu,» naeratab Ines. «Olin sel ajal veel nii ullike. Vaatasin kõike suurte silmadega, ahmisin ja nautisin. Eks see noorus mängis muidugi oma rolli. Kindlasti oli Tanel mulle oluline, see käis selle ajaga kokku.»
Ootused oli kõrgemad kui kunagi varem. Ju pettumus seda suurem. Ülekohtuselt sai Ines «kõigest» neljanda koha eest meedias vitsa…
«Lahe oli! Korraga niipalju uut ja erinevaid emotsioone, kogesin euroaastaga vaat et rohkem kui senise elu jooksul kokku. Raske oli ainult see, et ma ajakirjandusega nii prauhti «tuttavaks sain». See tegi väga haiget. Aga mis ei tapa, teeb tugevamaks — tagantjärele on kõik hea.»
2001 «Everybody»!
Skeptikud avaldasid juba arvamust, et Inesel oleks hoopis teine minek, kui ta pahapoiss Taneli spelli alt priiks pääseks…
Aga Ineski saabus Kopenhaagenisse Tanelile kaasa elama paar päeva enne finaali. Otsustaval õhtul sõitsid nad Parkenisse liinibussiga, ei mingit limusiini! Tanel kuulutas muretult üle täiskiilutud bussi Eestile võitu. Ines sikutas poissi varrukast, et too liiga ei praaliks. Ta ju teadis oma kogemusest, et eestlased pärast ei halasta… Ja tunnistas vaikselt, et pabistab vaat et rohkem kui ise Stockholmis. «Aga eks enesekindlusega nad seal Dave’iga lõidki!» ütleb Ines nüüd.
Bussist jooksis paar Inese juuste lehvides viimasel minutil Parkeni poole. «Eks ma üritasin talle uksel midagi head kaasa soovida. Mina lava taha ei pääsenud, läksin kohe saali…. See oli hoopis teistmoodi elamus olla lõppvõistlusel tohutu publiku hulgas. Nii lahe ja pingevaba, pärast oma eelmise aasta põdemisi, vaadata kõrvalt ja elada kaasa omadele. Ja kui siis võit tuli, ei uskunud! Valasin lausa pisaraid. Juubeldasime, vähesed eestlased, kes me seal koos olime. Itaallased me kõrval, pöörasid päid ja vaatasid kui hulle! Suured emotsioonid. Igapäev sellist asja ei juhtu.» Suurel võidupeol hoidis Ines naeratades eemale, kuni kogu Euroopa parvena Tanelil kannul veeres-kihas. «Kõik tahtsid võitja rõõmust ju oma tükikest.» Ines sai oma tükikese kätte alles vastu hommikut, kui eestlaste võidupidu jätkus hotellis isekeskis.
2002
Eelvaliku žürii rõõmustas, kui tundis ära kõvasti üle saja laulu rivi lõpuks Inese hääle. Ines soostus veel sisse laulma Alar Kotka tiimi «Runaway» demo. Ent mitte enamat, telesalvestusele maandus otse Stockholmist musta hobusena Sahlene.
2006
«Iseendale». Ineselt kaua oodatud comeback brittide Goldplay kvaliteedis maitseka looga. Ines ise veel kaunim kui varem…
«Lubasin juba ammu, et kui veel üldse osalen, siis enda looga. Eelmisel aastal see juhtus, oli õige, oma lugu — «Iseendale». Läksime nii hea kindla tundega. Ükskõik kuidas siis ka läheb, ise õudselt kaifisime seda lugu.»
Ajakirjandus ennustas-lootis üsna üksmeelselt Inese võitu. Põnevas rebimises Kotkaste eurolooga oli võit üsna lähedal. «Kui meile algul anti järjest maksimumpunkte, aimasin, et lõpp ei tule meie kasuks. Nad ju monteerivad punktideandmise vaatajate jaoks võimalikult põnevaks.»
Järelpeol naeratas Ines vapralt, aga pilk oli kurb. «Muidugi. Aga see on vist mu saatus olla igal pool teine. Tavaline värk, et natuke jääb ikka midagi puudu, ei saa kätte seda esimest kohta. Ma pole enam nii naiivne, et hellitaks end suurte lootustega. Eurovisiooni võit ei sõltu ammu enam sellest, kui hea lugu on. Enamus viimase aja võidulaule suurelgi Eurovisioonil mulle isiklikult ei meeldi. Praegu määrab seal lihtsalt show. Aga kuna meie pole seda tüüpi bänd, siis… On see lihtsalt puhas osalemisrõõm. Vaat siis muutuks Eurovisioon jälle tõeliselt kihvtiks, kui toodaks lavale tagasi orkestrid ja live-muusika. Praegu peabki seda üritust lihtsamalt võtma…» Jälle läks rootslanna meid esindama. «Lahe oleks, kui sellisel üritusel me prooviks ikka iseenda lauljaid väljapoole viia ja tutvustada. Eesti lauljatel pole neid võimalusi ju palju.»
2007
«In Good And Bad»… Teisele katsele vend Ivoga kahasse kirjutatud looga. Ines tunnistab, et ega oleks enam vist osalenud, kui Paadam poleks tänavu otse finaali kutsunud. Nagu «Iseendale», sündis seegi laul nüüd Inese järgmisele plaadile. «Kaalusime ka üht teist, «Iseendale» moodi ilusat lugu. Aga ei — ei hakka selle iluga enam sellele võistlusele minema, see ei lõpe hästi. Vaatab, kuidas me tempokamad lood peale lähevad…»
Pärast poolt aastat Martini juures New Yorgis räägib Inese laul elutervest armastusest. «Suhtest, kus ei panda pahaks seda, et teine pool on vahel kuri või ütleb halvasti. Annad kõik andeks, sest sulle meeldib see inimene nii ehk naa. Lihtne, armsa sõnumiga kerge lookene,» naeratab Ines.
