Menuseriaali «Pilvede all» täht Inga Allik räägib oma elu mõnusamatest hetkedest ja lõõgastavast kalapüügist Emajõel.

Kohtume näitlejanna Inga Allikuga (30) Tartus Hansahoovi teatris. Näidendi «Pulmatrall» esietendus on lõppenud ja käimas on näitlejate järelpidu. Esimesed veinid on lahti korgitud, lavastaja Kalju Komissarov on lahkunud, aga näitleja Alo Kurvits pole veel lauluhäält käima saanud.

Emajõgi on siit kiviga visata. Seal seisab Inga ja tema elukaaslase, muusik Toomas Lunge (47) lappajast ümberehitatud laevuke, millega on hea käia kala püüdmas ja päevitamas. 

Kas sa oled Tartu tüdruk?

Ma olen sündinud Tallinnas, aga üks minu vanavanaemadest on siitsamast Karlovast. Võib-olla on see üks põhjus, miks mul siin nii hea on.

Kuidas sa õngitsemispisikuga nakatusid?

See juhtus Soomes. Mehed läksid jää peale kala püüdma. Lonkisin kaasa ja mõtlesin, et üks tüütu tegevus. Päevad läbi kössuta augu kohal. Aga mulle hakkas meeldima. Ma ei saanud esimesel päeval midagi, aga milline rahu, milline vaikus. Ja see imeilus loodus! Kui mehed läksid vorste grillima, istusin mina truult oma augu peal edasi. Mingi kiisapoisi ma sain, aga see oli algus. Ma olen kirglik kalamees – ja see on süvenev haigus. Kui ma saan õhtul värske omapüütud kala pannile panna, on see väga hea.

{poolik}

Mis laevuke teil Emajõel ujub?

Tegemist on vanast lappajast ümber ehitatud mootorpurjekaga, millel praegu masti peal ei ole. Paadis on ka kajut, nii et saame ööseks jääda.

Sõidame mootori jõul Emajõel. Näitame sõpradele Tartut jõe pealt või lähme kalale. Asjatult ma ei taha jõele minna, ikka asja pärast. See hooaeg on haug võtnud ilusti. Väiksed lasen tagasi. Kala peab olema minu küünarnukist kuni sõrmedeni – selliseid on tulnud seitse.

Kus kala võtab?

Peipsi pool võtab paremini. Eriti hästi seal järvede vahel Emajõe Suursoo kandis. Sain ka korraliku latika kätte. Viidikaparvest ma ka ära ei ütle. Praetud viidikad on väga head.

Eelmisel aastal käidi meil paadis sees ja minu õnged ning spinningud «jalutasid» ära. Nüüd muretsesin uue varustuse ja hoian seda nagu silmatera.

 

Kus on sinu lemmikkohad?

Mul on omad lemmikroostikud ja -kohad, kus lanti järel vedada. Kord püüdsin Liiva karjääri kandis ja taha jäi võõras lant koos jõhviga. Selline uhke mitmest osast koosnev lant. Paar päeva hiljem tuleb Tom koju ja küsib: «Kas sa, Inga, tead, kelle lant see on? Muusik Indrek Kalda oma.» Kalda on mind püüdma õpetanud, aga ikkagi oli kurbus hinges. Pidin landi tagasi andma.

Läinud talvel proovisime jälle Soomes jää pealt. Kaasas oli Vladislav Koržets. Kurtsin, et ma pole Emajõel haugi saanud. Tema arvas, et küsimus on kogemuses.

Kas tänaseks on suur kala püütud?

Läks ära, nägin vaid ta hiiglaslikke lõugu paadi kõrval. Tõeline Emajõe valitseja. Aga lant on selle kala jaoks karbis valmis. Kui ma pidin Indrek Kaldale landi tagasi andma, siis Toomas nägi, et ma olen väga kurb. Ta oli nõus ostma mulle uue, mis käib veel rohkematest osadest koos. Indrek nägi seda ja noogutas tunnustavalt.

Veel on mul üks lemmiklant – selline plastmassist läikiv, mis taga vedamisel sukeldub. See on hästi töötanud.

Kas su seitsmene poeg Rasmus käib kalal kaasas?

Lühematele retkedele saab ta kaasa. Ta esimene õng oli oma meisterdatud. Ta on viidikaid ja latikaid saanud. Pikematel sõitudel hakkab tal igav, ja mis ma teda ikka solgutan.

Kas sul on piisavalt vaba aega?

Ma olen proovinud elada nii, et teen ühte asja korraga. Mulle meeldib, et saan pühenduda ja ei pea end lõhki rebima. Hea oleks, kui nii jääks. Annan endale aru, et kui rahaline olukord sunnib, siis tuleb rohkem ette võtta.

Sa mängid telesarjas ja teatris.

Tele ja teater on erinevad. Ma tahan olla ka teatrilaval ja tunda publiku kohest tagasisidet. «Pulmatrallis» me lausa suhtleme publikuga. Teater sünnib siin ja praegu.

Milline on meeleolu siin Emajõe ääres?

Meil on vaiksed sumedad õhtud nagu soojamaa kuurordis. Ja sääski ka ei ole. Ja meil on suurepärane lavastaja, kes säilitab rahu igas olukorras. Me oleme saanud teha, mis meile meeldib ja olla koos nende inimestega, kes meile meeldivad. Tervikuna suurepärane puhkus.

Praegu on täitsa ideaalne. See on täitsa harv nähtus, et produtsent suudab luua sellised tingimused ja atmosfääri, et näitlejatel on hea. Suur pluss on ka see, et me elame siin kõik lähedal ja proovi jõudes ei ole väsinud. Meil on siin tore suvelaager ja see on luksus omaette. Pärast proovi võib kohe laevale hüpata ja teha väikse kalapüügi koos päevitamisega.

Kuhu edasi?

Elan päev korraga ja naudin seda, mis käes on. Praegu on kõik super hästi ja proovin seda hetke märgata. Hinges on rahu ja rõõm. Tunnen, et Tartu on õige. Tunnen, et kalapüük on õige. Mul on vedanud. Mul on tõesti suurepärased kolleegid ja produtsendid. «Pilvede all» vedaja Toomas Kirss on väga tore, ma tunnen ennast temaga väga turvaliselt. Ka Hansahoovi produtsendi Kure Jaaguga tunnen end kaitstud ja hoituna.

Aga Toomas?

Tal on ka oma roll. Tema ja Rasmus on kõige tähtsamad mehed mu elus. Nii see on. Meil on endiselt väga tore. Eks igas muinasjutus on ka omad kurjad hundid.

Kas ka sinu omas?

Hetkel on nendega nii, et nad ei hirmuta mind või ma ei märka neid. On vana ütlemine, et inimese sees elab kaks hunti, üks on hea ja üks on halb. See on inimese enda otsustada, kumba hunti ta rohkem toidab. Kui sa märkad ilu ja headust enda ümber, siis toidad ka vähem kurja hunti.

Kas võid elust läbi libiseda nagu nuga võist, põrkumata halvaga?

Põrkumised ikka tulevad, iseasi on, kuidas sa neisse suhtud. Igast asjast saab õppida ja edasi minna.

Sul pole ühte kurja ülemust, kes sinu elu põrguks muudab?

Ei. Ma olen vaba kui lind.

Ainult koostööpartnerid?

Nii see on. Praegu ma ei ihkagi ennast kuhugi kinni naelutada. Ma saan oma aega ise planeerida ja võtta aega ka pojale.

Kas veel mõni laps?

Kui keegi sealt kuskilt valib välja minu lapseks tulema, las ta siis tuleb.

Kas see käib nii keeruliselt, et taevast lendab hing sinu kõhtu?

Ma olen noor naine, miks ma ei võiks veel lapsi saada. Kindlasti tahan.

Milline on su taust?

Olen lõpetanud Eesti Humanitaarinstituudi. Lembit Peterson oli meie kursusejuhendaja. Sealt edasi tegin lavakunstikateedri juures magistrikraadi. See oli ka väga huvitav. Ma nimetaks seda täiendõppeks. Magistriõpe käis pühapäeval ja esmaspäeval, kui tuli kohal olla. Kamp oli väga vahva, isegi spordikommentaator Tarmo Tiisler oli pundis. Lisaks Virko Annus raadioteatrist, Aita Vaher, Carmen Tabor jne. Lahe kamp. Sellele lisandus kaks kuud Londonis, kus sai iga päev teatris käidud ja õpitud. Sel kevadel kaitsesin oma lõputöö.

Mida Londonis tegite, mida vaatasite?

London on suur teatrilinn. Sa näed seal suuri kuulsusi laval, kuid ühel hetkel saad aru, et ka Eestis on kõik võimalused ja me pole millegi poolest kehvemad. Kui näed ülikuulsaid, paparatsode poolt taga aetud näitlejaid tegemas laval samu vigu, mida ikka juhtub, siis tekib usk, et kõik ongi võimalik.

Mis vigu nad teevad?

Nimesid nimetamata, aga nii mõnigi kinotäht võib laval olla abitu. Peamine, ma sain aru, et ka Eestis on väga vahva. Meil on siin ruumi hingata ja võimalused teha seda, mis meile meeldib.

Kas keel määrab koha, kus saab mängida?

Ma võin mängida inglise-, vene- või saksa keeles. Tänaseks olen teinud ühe väikse rolli Lenfilmis. Ma ei näe keeles takistust. Londonis käisin ühel casting’ul ja sattusin eestlanna otsa. Me rääkisime inglise keeles ja ta küsis, kust ma pärit olen. Vastasin, et from Estonia. Ei ole võimalik, vastas tüdruk. Selgus, et ta on eesti tüdruk, kes läks pärast keskkooli lõpetamist Inglismaale plaaniga saada näitlejaks. Nii see vist siiski ei toimi. Sa ei näri läbi. Need casting’ud ehk näitlejate valiku protsessid, kuhu saad otse tänavalt astuda, on ikkagi väikeste produktsioonifirmade või madala eelarvega filmide omad. Suuremate produktsioonifirmade puhul kutsutakse näitlejad kohale eelvaliku põhjal. Eestis pole casting’uid, sest maa on väike ja kõik tunnevad üksteist.

Kas sa oled naudinguga laval?

Iga kord tuleb naudinguga laval olla. Kui nauding ära kaob, siis mida sa lavale ronid. Mida sa teed seal…