"Eestlane on harjunud võtma võõrast kui vaenlast ja meie ajalugu arvestades on see loomulik ja seda ei saa pahaks panna," sõnab ta, kuid lisab, et Venemaalt sisse rännanud 400 000 migrandi kõrval on oodatavad 500 siiski täiesti köömes. Rüütlil on enda sõnul täiesti ükskõik, mis rassist, rahvusest, millise nahavärviga või mis usku on inimesed, kes meil elavad, peamine, missugused nad inimestena on ja kuidas nad tahavad meie eluviisi omaks võtta ja meiega koos elada, ilma oma tahet, keelt ja kombeid peale surumata.

Ühtlasi leiab Rüütel, et väikesed moslemite kogukonnad Eestis meie kultuuri ei ohusta, küsimus on vahekordades. "Usk iseenesest ei ole halb, halvad on inimesed, kes seda halvasti kasutavad!" jätkab ta, rõhutades, et absurdne on väita, et tänapäeval on veel üldse olemas etniliselt puhast rahvust, kuna me oleme kõik segu.

"Nahavärv näitab ühe esivanema päritolu, mitte seda, kes inimene ise on. Igasugust vägivalda teise nahavärviga inimeste vastu ma taunin. Üks minu lapselapse tumedanahaline sõber peksti skinhead’ide poolt vigaseks, selline julmus on minu jaoks täiesti talumatu. Igasugune vaenu õhutamine teeb mind praegu väga murelikuks! Minu meelest me ei pea tulijaid tõrjuma, ka suured rahvad on saanud suureks teisi rahvaid assimileerides. Võtame nad omaks!"

Rüütlile valmistab pagulasteemast palju rohkem muret hoopis eestlaste endi väljaränne: "Üha vähem õpetatakse nendes väljarännanud peredes lastele eesti keelt. Keel kaob isegi peredes, kes on läinud Soome ja on Eestile väga lähedal. Sellest ei ole üldse räägitud, kuid siin tuleks midagi ette võtta, et nende inimeste side oma kultuuriga ei kaoks!" toonitab ta.

Kas oled Ingridiga nõus?