Filmis «Viimne reliikvia» lükati kokku näitlejad — läti Ingrid ja ukraina Aleksander ning oodati, kas hakkavad filmis Agneseks ja Gabrieliks kokku särtsuma. Samamoodi lükatakse nüüd ka tantsusaates paare «sundabiellu» kokku ning vaadatakse, mis neist saab…
Tantsusaates lükatakse kaks inimest — üks neist mees ja teine naine — sõna otseses mõttes kõmm! kõhtupidi kokku, mitmeks kuuks. Nagu vanade hõimurahvaste pulmades: pruut ja peig näevad-saavad esimest korda oma pulmas kokku ja vaadaku siis ise, kuidas omavahel hakkama saavad. Mis tunne tekib? On’s Ithaka Maria Rahula (31) varem pidanud niimoodi «käsu peale» kelleagagi nii intensiivselt kohtuma-suhtlema-toimima? Tema tantsupartneril Marko Kiigajaanil (22) on saate eelmisest hooajast kogemus olemas, aga mitte popp-plika, vaid politikaan Evelyn Sepaga.
Tantsijad on kehaliselt teineteisele lähemal kui mehed-naised kolleegidena üheski teises ametis…
Kuidas sellega ikkagi pigem on — kas tekib «erootiliselt lämmatav atmosfäär»? Või vastupidi — see tamp ja trennimahv on päevast päeva tüdimuseni nii suur, et kaovad kõik tungid?
Ithaka: Ei, mul ei ole kunagi olnud probleemi, et ma kardaksin nii-öelda võõraste inimestega füüsilist kontakti. Nägin, kui me käisime Tomiga Pariisis — seal on see täiesti tavaline. Põsemusi, kallistus ja käest kinni tänaval — kõik suhtuvad sellesse normaalselt, keegi ei märkagi. Ja ma ei tunne, et ihu läheks kuidagi «imelikuks» füüsilises läheduses olles. Vot tak!
Marko: Tantsusaates tõesti, see ongi põnev: kunagi ei tea, kellega sa kokku juhtud. Nagu kunagi ammu, väikse poisina, kuue-seitsmeaastaselt suviti Pärnu lähedal Pärlseljal tantsulaagris: kellega sind kokku ühte tuppa lüüakse ja kellega sõpradeks saad. Seal pidi ka kuidagi nende teistega läbi saama. Aga seal ei tulnud võtta vastutust, et peaks järgnema ka mingi tulemus.
Tantsusaate sellest hooajast jättis mulle kõrvalt vahvalt muheda mulje minu väga hea sõber Marko Mehine koos Nastjaga — lahedamaid inimesi annab leida, ma ütlen! Mulle nii meeldis ja on meeles, kuidas Nastja tuli esimesse trenni — nagu printsess. Ainult nelikümmend kilo, ja nii ta seal alguses platsil heljuski. Marko siis rääkis ka, et kui ta üritas nalja teha, ei saanud ta aru, kas Nastja saab tema naljast aru või… Aga kuidas see Nastja siis nädalatega muutus trennide käigus. Lahe!
Seda peab otsustama lõpuks muidugi rahvas, aga ma arvan, et meie staatus Mariaga võiks olla ka... (muheleb Maria poole) kindlasti kõige omapärasem paar läbi aegade tantsusaadete ajaloos.
Teie hea kaubamärk oli see teie Kihnu-Setu esinduspaar. Oletame, et kui tuleval suvel jaanikul teineteist sinna «oma vere kanti» külla kutsuksite, ekskursiooni teeksite — keda, mida näitaksite, millise programmiga kostitaksite?
Ithaka: Ma pole seal ju kohalik ja lähedased on sealt ka ära kolinud, osa neist ka mulla alla… Aga igal suvel plaanin road tripi läbi Setumaa. Heal juhul tuleb välja ikka pigem niisugune kiire läbisõit. Jalutan Värska linnas. Käin kirikus. Kallan vanaema hauale pitsi viina. Kiigun küla kiigel... Oraval Kõvera järves saab ujumas käia. Ja Netsajas on üks maja, kus mu ema sündis. Vaatan seal aknast sisse ning jasmiinide õitsemise aegu olen sealt vahel mõne oksa kaasa murdnud.
Ma arvan, et teistele oleksid pigem huvitavad näiteks Setu kuningriigi päevad, maarjapäeva ja muude kirikupühade tähistamine. Ristiisa on juba aastaid mind selleks puhuks sinna kutsunud, aga kuupäevad pole klappinud. Küll jõuab. (Naerab.) Küll me jõuame.
Marko: Mark Soosaare filmid Kihnust on hästi tehtud — ja selline elu sel saarel ongi! Ehedad peod — tantsitakse. Mehi palju tantsupõrandal pole — siis panevad naised tantsu omavahel. Aga kõik elavad, pole sellist tumma tammumist. Särtsu peab olema, ma arvan, et nagu meil Mariagagi. Aga mida ma Mariale näitaksin… Hea küll, see on väike saar, aga seal on nii palju asju. Sõbrad Martin Parmas ja Gerli Padar on mul seal armsas kohas juba külas käinud…
Õhtuti mere ääres — istud ja vaatad päikeseloojangut. Oled sa siis üksi või sõpradega… Nii et ega mingi spetsiaalne ekskursioon polekski siis kõige olulisem. Korraldaksin Mariale oma programmi. Viiksin ta oma Kihnu sugulaste juurde külla. Kihnu sai ja leib! Ja sinna otsa üks tõsine suitsusauna õhtu! Neid õigeid suitsusaunu on sealgi õige vähe alles jäänud…
Mis oli esimene mõte või tunne, kui teile helistati ja teatati, et teile on «eraldatud» partneriks Marko/Ithaka?
Ithaka: Täpselt see, et tore — I guess… Ma pole suurem asi telekavaataja ega osanud tantsusaate treenerpoistest üldse kedagi eelistada. Uskusin, et sellest võiks sündida midagi head. Et kui satuksin kellegi juurde, kellel on huvitavad mõtted-kavad. Ning kes oleks tähelepanelik. Ja oskaks minult ka nõuda…
Marko: Kui Heili Klandorf helistas ja ütles mulle Maria nime… Siis mõtlesin, et väga tore. Ma olin ju teda ikka enne lavalt näinud ka. Eriti meenus mulle eurolapsed «Mere lapsed», millega Maria küll ise laval laulmas ei käinud, aga mis nad Tomiga kirjutasid. See laul läks hinge… usun et kogu rahvale. Ühesõnaga, Maria nime peale olin rõõmus: mul on materjali, mida töödelda! Nii et olin väga rahul ja tundsin end tänuvõlgu inimesele, kes meid kokku viis. Ja tänaseks olen kindel ja võin öelda: mulle määrati läbi saate ajaloo kõige armsam ja siiram naistantsija.
Aga, Marko, võrreldes eelmise teatega, et sulle on eraldatud Evelyn Sepp?
Marko: Evelyniga oli hirmu rohkem. Keerulisem selles mõttes, et kartused olid suuremad. Teda ma polnud ju lavalt näinud. Ainult Riigikogust. Alles trennis nägin, et temaga on ka kõik võimalik. Aga algul muidugi ehmatas, mis sealt võib tulla — mis minusugune talle kummardab või ütleb. Ühesõnaga tundsin, et pidin enne mõtlema, mida ütlen. Aga otsustasin: mis ma mõtlen, seda ma ütlen. See toimis ka temaga. Nii et Eveliniga oli ka tore. Ta hakkas käima mul nüüd ka uuesti trennis…
Mariaga oli esimesest hetkest peale natukene vabam. Ütleme mõlemad üksteisele otse välja, mida mõtleme…
Ma olen väga tänulik, et nad mõlemad oskavad tantsida ja seda tänapäevani.
Teie kahe esimene silmast silma kohtumine — eredamad emotsioonid?
Ithaka: Marko oli sportlikult riides, pusa ja seljakotiga…. (Naerab.) Mina muidugi tippisin kohale kontsadel nagu tavaliselt. Mõtlesin, et huvitav, kas see «ranits» ongi tema lemmikoutfit või… Hakkamegi kohe trenni tegema. Ega ma siis ju ei teadnud, et võistlustantsus treenitakse lipsu ja triiksärgiga! Kõrval oli ka kohe kaamera (telerežissöörina oma abikaasa Kadrianni kõrval oma debüüdi teinud maag Sergei – M.K.)…Nii et surusimegi Markoga kätt, ja sain omale tublid tantsukingad.
Marko: Esimene kohtumine oli minu jaoks natukene ehmatav. Ma ei arvestanud sellega, et kaamera filmima tuleb. Seega olin tookord Tallinnas sellepärast, et viibisin korvpalli treeningutel. Eelmise päeva õhtul helises telefon ning mulle teatati, et kas saaksin homme Mariaga kokku. Mõtlesin hetke ning ütlesin, et teeme ära. Toonitan, et tol hetkel ma veel ei teadnud, et kaamera on asjasse segatud. Nii ma siis järgmine päev ilmusin kokkulepitud kohta, spordikott ja mitte just kõige glamuursemad riided seljas;) Samas oli see omamoodi lahe ja huvitav. Kohe me trenni tegema siiski ei hakanud, vaid rääkisime omad eesmärgid ja põhimõtted selgeks.
Nii et kukkusitegi kohe tantsima või ikka istusite enne hetkeks maha ja rääkisite, panite piirid paika…?
Ithaka: Asusime kohe asja kallale: tõusud-laskumised, põhisammud, raam ja nii edasi… Piiride kompimine on käinud jooksvalt selle kõrvalt. (Naerab.) Ja kestab tänaseni.
Naljakas hetk oli see, kui Marko kohe esimeses trennis hõikas üle saali mind, et «Kuule, piff…!». Hoiatasin, et taoline lähenemine on minu jaoks ikka liiga võõras ja ma ei pruugi reageerida. Rohkem pole ta vähemalt seda sõna minuga kasutanud…
Võrdluses: Marko/Ithaka eemalt ekraanilt ja lavalt ja nüüd, kus tegelikult teineteist nuutsuda olete saanud ja mitu pikka kuud…? Mis esmamuljest kinnitust sai, mis on täiesti teistmoodi?
Ithaka: Saan hinnata Markot vaid selle järgi, missugune ta minuga on. Sest eemalt ma teda eriti näinud polegi. Esimene mulje oli: väga konkreetne, südamlik, lõbus ja otsekohene inimene. Kuudega sai kinnitust, et ta on väga emotsionaalne. Ja et tants on tema suur kirg. Mis aga teistmoodi...? No kena noormees, nagu ta on, arvasin, et küllap soovib kõigile meeldida, ja on seetõttu ka kergemini kõigutatav. (Naerab.) Sellega panin seekord mööda. Kahtlemata on talle oluline inimestega hästi läbi saada, aga ma nimetaks seda hüpnotiseerivaks otsustavuseks, millega ta oma sihtide suunas liigub.
Marko: Selle küsimuse peale olen mina küll praegu «lukus»… (Naerab Ithaka poole.) No mis me teeme, no mis ma selle peale nüüd ütlen?
Ekraanilt on mulle jäänud mulje, et Ithaka on kõige energilisem ja positiivsem naisterahvas Eestis. Ainuke iseloomu joon, mida ma varem ei arvestanud, on see, et ta suudab ka mõnikord olla väga rahulik ning mõjub mulle teatud hetkedel väga rahustavalt.
Ithaka (naerab ka): Nüüd ütle, mis sa mõtled! Või siis parem ära üldse ütle. Minul pole kombeks «eelarvamuste küüsis väherda»…
Marko: Mina olin Mariat varem teles näinud ning pean tunnistama, et ta on jätnud mulle üdini positiivse inimese mulje. See on ju kaugelt kõigile näha, et ta naudib seda, mida ta teeb, ning on loomult maksimalist.
Aga, Maria, see arvamus sul ikka oli, kuidas Marko eelmisel hooajal Evelyn Sepaga saatest välja langedes siiralt nuttis…?
Ithaka: No selle emotsiooni saab ju googeldades lihtsalt ja kähku kätte…
Mida ühist olete nii pika päevast päeva koos olemise peale teineteises avastanud?
Ithaka: Võitlusvaimu jätkub meil mõlemal ja kui tarvis, töötame nõrkemiseni. Teine tähelepanek oleks selline, et me tegelikult mõlemad vajame rohkem, kui võib-olla valjult tunnistada tahaksime, et meie ühises «ruumis» valitseks hea atmosfäär. Siis on selline tunne, et kõik — loe: tantsupõrand — kuulub meile.
Marko: Minu jaoks ongi ta täpselt selline, nagu eemalt… Ainuke asi, et nüüd ma olen näinud, et ta mõnikord suudab ka rahulik olla. Need on lahedad hetked! Ja suudabki rahulik olla! (Maria ohkab, Marko muheleb.) Jah, sest muidu ta on 24/7 nagu Duracelli jänes. Ma ei tea, kas ta magab ka, minu meelest on ta kogu aeg ärkvel... Aga et ta ka vahel harva suudab rahulik olla… Ja neid hetki ma naudin — vahepeal, kui on rahulik.
Kui palju olete väljaspool tantsupõrandat koos aega veetnud — käinud koos ka kohvikus-loomaiaas-kinos? Teate nüüd juba, mida kumbki väljaspool tantsuplatsi ilmaelust tunneb–arvab?
Ithaka (kirglikult): Ainult kaks korda trenni ja kleidiproovi vahel koos söömas…! Usun, et selle kolme kuuga oleme õppinud teineteist käsitsema. Aga mida kumbki ilmaelust arvab… (Naeratus Markole.) Selleks on meil veel arenguruumi.
Marko: Polegi ju rääkinud eriti…
Ithaka: Ehk meil tekib pärast saadet võimalus… Saada tuttavamaks. (Naeravad üksmeeles.)
Õige küll, korra lasin ma ennast ahvatleda — käisin mängisin Marko toredate sõpradega kaarte…
Marko: …see oli rohkem sinu enda algatusel! Aga söömas oleme koos ka ikka rohkem kui paar korda käinud.
Ithaka: Jah, nälg on meid viinud läbi tee peale jäänud pitseeriast…
Meie ühine koos viibitud aeg piirdub tantsusaaliga ning, uskuge mind, kakssada tundi treeninguid ei ole just lühikene aeg. Selle kõrvalt koos midagi muud ette võtta on väga keeruline. Temal on ju ka oma elu ning mul omad tegemised.
Mille üle, mis teemadel kõige ägedamalt vaielnud olete? Ma mõtlen, väljaspool tantsuteemasid…
Marko: Mariaga — väga vähe. Temaga lihtsalt ei ole võimalik vaielda ega riielda. No vaadake teda! Kui me ka kurjustame millegi üle, siis tavaliselt on see pärast kümmet minutit juba unustatud.
Ikkagi, kordame tänaseks õpitut: kuidas sellele saate formaadile eelduspärase «erootiliselt lämmatava atmosfääriga» ikkagi on?
Ithaka: Kordan, minu jaoks pole füüsiline kontakt mingi tabu. Olen sellega harjunud. Erootikat on tantsuvõttes mu meelest sama palju kui mikrofoni haaramises ja selle käeshoidmises — kindlasti mingil vajalikul määral seda seal on, vähemalt minu juurde see käib, aga see pole mitte tappev ega lämmatav, vaid täiesti loomulik…. (Naerab.)
Marko: Mumeelest kõige naljakam oli see, kui meil Mariaga esimene ühine trenn oli… Ma olin arvestanud Maria eelarvamusega: tuleb mingi treener ja hakkab näppima, käsib pea panna sinna, tõmbab käed laiali… Siis ma küsisin temalt ka otse: kas sa oled arvestanud sellega, et ma tulen lükkan-tõmban. Ja siis ta ütles: «Mis mul muud üle jääb. Ju olen.»
Ithaka: Ei ole varianti!
Marko: See oli armas.
Kes on teie sõbrad-konkurendid tänavustest paaridest, kellega kõige paremini olete läbi saanud?
Ithaka: Igaüks on omaette isiksus ja samas kõik lülid sobisid väga tugevasti ja armsasti ühisesse ketti. Aga eks rohkem oleme suhelnud nendega, kellega oleme koos saates kauem vastu pidanud.
Nastja on näiteks minule algusest peale jätnud ääretult sooja inimese mulje. Me jäime esimeses trennis ukse taha, saal oli lukus, ootasime treenereid ja lobisesime. Fokin on vahva. Oma suure keskendumise vahel enne esinemist leidis ta ometi ka alati aega «minu tšakrad avada»… Liinaga on igati mõnus läbisaamine. Marko Mehine ja Mairold on äärmiselt vahvad tegelased.
Marko: Samas, mu parimad sõbrad konkurentidest on selle hooaja käigus olnud ka nemad kaks, Marko ja Mairold.
Ühes saalis treenimine — kas see närviliseks ei aja?
Ithaka: Vaata, kui oled oma treeneriga niimoodi ninapidi koos ja ta muudkui nõuab ja kickib, siis ausalt öeldes on vahel isegi lohutav näha, et teistel käib see tegelikult ju samamoodi. Minu eelis on see, et Marko teeb kõiki samme minuga kaasa. Väga harva palub mõnd kohta üksi teha. Võib-olla see on ka üks meie suuremaid trumpe, et tantsulises mõttes oleme oma kehad kokku kasvatanud.
Marko: Mind see närvi ei aja. Kui võtan sellise projekti ja ütlen «jah», siis ma tean-teen ka seda, ükskõik mis. Ja tavaliselt on treeningutes nii, et meie olema alati suures saalis ning miskipärast siis konkurendid on alati valinud teise saali kui võimalik… Ma saan aru, et natukene häirib, kui treenid kaasvõistlejatega samas saalis, aga selles mõttes ju sama nagu saates — ei saa enam valida, kes sind vaatab või ei vaata. Sellepoolest ongi see tantsusaade vägagi karastav kogemus.
Kui finaalmäng nüüd läbi, siis mis teist kahest edasi saab? Kuidas nii menukast saatest võidetud populaarsust, rahvaarmastust ära kasutate? Seda nagunii, et niisuguse mahvi peale — sõbrad surmani?
Marko: Tead, hetkel ma loodan küll, ja et see vastus ei muutu kunagi. Jääme elu lõpuni parimateks sõpradeks. Oleme lühikese ajaga vägagi veenva töö ära teinud. Sest ma võin, käsi südamel, väita, et minu tantsupartner on vähemalt kolme parima õpilase hulgas läbi Eesti tantsusaate aegade!
Küll me ka pärast finaali veel mõne trenni teeme ja tuletame vanu aegu meelde. Aga kuna meid on kutsutud ja esinemisi on planeeritud kuhjaga, siis arvan, et ta ei saa minust veel niipea lahti.
Ithaka: Jah. Loodetavasti tekib nüüd millalgi niisugust aega, kus saame Markoga üksteist natuke tundma õppida. Et uute sõpradena teineteisest terviklikku pilti paremini kokku panna. Praegu oleme õppinud teineteist käsitlema ja omavahel hakkama saama. Teame, et suudame ühise eesmärgi nimel teha head tööd, ja julgeme oodata resultaati. Võime aimata umbes-täpselt piire, et millal, mille peale teine käima ja keema läheb ning mis siis teha, või vähemalt teame, mis siis juhtub… Aga selle aja peale huvitab mind juba küll, et kellega ma siis koos töötanud olen, mis talle peale tantsu veel elus oluline on…
Mis tööd ja tegemised tantsusaate kestes riiulil ootavad?
Ithaka: Kuigi tempo oli vahepeal teiste tegemiste suhtes võib-olla natuke maas, siis ega tantsusaatega pole midagi katki jäänud. Pärast 5. detsembrit saab jälle täie auruga pühenduda loomingule ja õpingutele. Pea jälle mõnevõrra värskem ja pilt uuem ka.
Marko: Eks ma treenin-trennin edasi… Saan jätkata oma õpilastega, kelle õpetamisest olen saate ajal täielikult loobunud. Lisaks saan taas jah-sõna öelda oma mõistvatele korvpallimeeskonna kaaslastele Postimehe Eesti Meedia tiimist. Jumaldan seda mängu ja selles tiimis on vaieldamatult parim õhkkond.
Millised on tantsunädalate ja kuude ööst öösse kordunud painavad unenäod?
Marko: Näen üldse väga vähe und. Ning kui näen, siis ka kohe unustan. Tantsusaate kuude ajal unenäod mind eritiei kummitagi, sest ma lihtsalt ei suuda magada.Olgu see siis pinge või miski muu näitaja…
Ithaka: Minu korduv unesümboolika on seotud mere ja rannaga. Enamasti on see inimtühi, vahel mässab torm, vahel torm horisondil, mõnikord tulevad silmapiirile ilusad laevad… Aga tantsusaatega seoses ükskord esines mu unes saatejuht Mart Sander. (Naerab.) Kusjuures mulle endalegi üllatuseks: millegipärast oli see siivutu alatooniga uni…
