«Kui kohtad õiget inimest, siis tekib ka soov abielluda,» ütleb näitleja Ivo Reinok. Ühel sumedal suveööl haaras ta oma suikuva armsama Jana sülle, ise sokkide väel, kandis lageda taeva alla ja tegi talle kasteses rohus abieluettepaneku.
Sarjast «Ühikarotid» tuntuks saanud näitleja Ivo Reinok (24) ja tema kihlatu, fotograaf Jana Solom (24) on oma elud täielikult põiminud. Nad toetavad teineteist nii koos avatud vintage-poe tegemistes kui ka kõikides kunstilistes püüdlustes.
«Armastus on see, kui sa vaatad inimest ja näed, et tema on see, kellega koos kõike kogeda, ja on tahtmine oma ülejäänud elu temaga veeta. Ja muud nagu ei olekski vaja,» sõnab Ivo.
«Minu jaoks on Ivo see üks ja ainuke, kellele saan alati loota ja kellega ma tahan kõike jagada,» tähendab Jana.
Milline on teie kihlumise lugu?
Ivo: See leidis aset Peeter Jalaka maakodus 19. juunil 2011. Tähistasime seal kursakaaslaste ja nende kaasadega ülikooli lõpetamist. Ma ootasin terve õhtu sobivat hetke. Mõtlesin, et jube tore oleks seda teha mererannas. Läksin randa ja lootsin, et Jana järgneb mulle. Tuleb näiteks küsima, mis ma teen seal üksinda. Ootasin ligi tunni, külmetasin, aga alla anda ka ei tahtnud. Lõpuks ei pidanud vastu ja läksin ise Jana juurde. Ta oli teiste juures. Osad tahtsid magama minna, ja ka Jana teatas, et on väsinud. Koos suunduti suurde tuppa, kus olid asemed reas. Õige hetk nagu libises käest, aga ma ei tahtnud seda sündmust enam edasi lükata. Niisiis, ühel hetkel haarasin suikuva Jana sülle ja jooksin temaga maja taha. Jana ei saanud üldse aru, mis toimub. Seal kastese rohu sees siis tegingi ettepaneku. Naljakas olukord oli, aga tänu sellele on sündmus hästi meeles.
Jana: Mina ei teadnud asjast midagi. Olime Topul ja ühel hetkel kadus Ivo ära. Vaatasin, et külmetab üksi mere ääres. Kui ma varem alati olin kui kleepekas tema küljes, siis see päev nagu meenus, et ta oli ütelnud, et vajab vahepeal oma aega. Arvasin, et see on see hetk. Ootasin ja ootasin, teda ei tulnud. Kell oli juba nii viis hommikul. Läksin välimajakesest tuppa, et magama heita, ja ootasin teda edasi, ise natuke solvunud. Sel hetkel, kui ta jõudis, tahtsin mina magama jääda. Lõpuks ta haaras mu sülle ja jooksis sokkide väel õue. Ma ei suutnud muust mõelda, kui et appi, siin okste ja pika heina vahel on ju palju ämblikke. Kahjuks on mul see üldlevinud foobia. Ja siis ta küsis. See oli ootamatu. Ta kogeles ja punastas sel hetkel. See oli väga armas hetk.
