Jaak Ahelik: Slavka võis rääkida küll, et Costa Rical on päike ja soe, aga ta tahtis tagasi tulla, kõik ta sõbrad olid siin...

 (31)
Jaak Ahelik Gunnar Grapsi mälestuskontserdil Haapsalus
Jaak Ahelik Gunnar Grapsi mälestuskontserdil HaapsalusFoto: erakogu

Ööl vastu eilset lahkus siit ilmast hinnatud ja armastatud kitarrist Vjatšeslav Kobrin ehk Slavka, nagu paljud sõbrad ja kolleegid teda armastasid kutsuda. Kobrini sõber ja kunagine bändikaaslane Jaak Ahelik tunnistas Publikule antud intervjuus, et hakkab rohkem puudust tundma sõbra kordumatust huumorimeelest ja soojusest kui tema pillimängust. Kuigi ka viimases ei leidunud omal ajal talle võrdset.

1 konkurss — 3 kitarristi ja kaks Igorit

Koos Fixi kunagise kitarristi Jüri Rosenfeldiga oli Jaak enda sõnul esimene, kes Slavkaga Eestis tuttavaks sai ja see kohtumine määras paljuski ära edasise sündmuste käigu ja ka selle, et Kobrin Eestisse pidama jäi. Graps otsis nimelt väikese konkursi käigus endale uut kitarristi ja kuna jutud selle kohta olid Venemaale laiali läinud, siis Slavka, kes tahtis hirmsasti Tšerepovetsist minema saada, sõitiski Eestisse, et samuti kätt proovida. “Ta oli veel oma naise ja sõbra ka kaasa võtnud ja sellest sõbrast sai hiljem muide Grapsi bändi ja Muusik Seifi valgustaja,” muigab Ahelik oma meenutusi alustades.

“Igatahes, olid siis kõik bändiliikmed kandidaate vaatama kutsutud ja ma mäletan hästi, kuidas fila väikeses kammersaalis oli neid kolm tükki — kaks Igorit Lätist ja Slavka. Ühtegi eestlast polnud. Ja kui ettemängimine läbi sai, tahtis Graps ühte pikajuukselist lätlast, bassimees teist, aga minu ja Jüri valik langes Kobrinile. Ja kuna meil oli häälte enamus, siis nii jäigi,” kirjeldab ta. “Samas, Slavka mäletamist mööda leidis meie tutvumine aset hoopis kaks aastat varem 1981.aasta novembris Tšerepovetsis, kui me Muusik Seifiga parasjagu Venemaal tuuritasime. Mina seda ei mäleta, aga temal oli ilmekalt meeles, kuidas ta meiega väga rääkida ja Eesti kohta küsida tahtis, aga meie olime nii uhked, et ei võtnud jutulegi. Talle jäi see eluks ajaks meelde.”

Jaagu sõnul oli täiesti vältimatu, et Slavka oma tee lõpuks siiakanti leidis, kuna hoolimata oma väga intelligentsest perekonnast (isa oli kohaliku filharmoonia direktor ja ema koorijuht toim.), oli see keskkond, kus ta elas, täiesti väljakannamatu. "Iga muusik tahaks sellisest kohast ruttu ära saada. Praegu on küll juba palju parem, aga 80ndatel polnud Slavkal seal tõesti mitte midagi teha — tema muusikaline maitse ei ühtinud sellega, mida inimesed tahtsid. Ta kuulas bände, millest keegi kuulnudki polnud. Talle meeldis väga näiteks ZZ Top, Steely Dan, AC/DC, Peer Günt, Earth Wind & Fire, Havana Black. Slavka vaieldamatu lemmik oli ka Prince, nad olid ühevanused," loetles ta. "Me oleme seal tegelikult palju käinud ja mõned aastad tagasi tegid meie uuema põlvkonna muusikud sinna koos Kobriniga koguni kontsertreisi (koosseisus kitarrist Laur Joamets, solistid Mikk Tammepõld ja James Werts ja Rival Sonsi trummar Michael Miley toim.), aga eks seal ole tore lihtsalt käia, kuna see on naljakas, aga elada on küll kurb."

Seitsme tuule poole vahetult enne iseseisvumist

Kobrin püsis Grapsi bändis umbes aasta-poolteist, kuni sattus edasi Jaak Joala saatebändi Lainer. Sealt edasi tuli juba Kobrin Blues Band, millest kasvas edaspidi välja bänd, mida täna teame Ultima Thulena. “Eks see muusikute ringkond oli esiteks väike ja teiseks, kõik muusikud olid ühe mütsi — filharmoonia — all,” põhjendab Ahelik seda, miks erinevad pillimehed pidevalt ühest bändist teise "hüppasid", korraga mitmel rindel tegutsesid ja kuidas nende vahele tugevad sõprussidemed moodustusid. “Minu kodu oli muide põhiline kohtumispaik, kuna see oli filale kõige lähemal ja kui seal tuled kustu pandi, siis oli vaja ju kuhugi edasi minna…,” naerab ta.

Kummalise elu keerdkäiguna ei saanudki Slavka aga kunagi elada iseseisvas Eestis, kuna otsustas 1990.aastal keset Ultima Thule tuuri hoopis Kanadasse elama jääda. “Eks Slavka tundis, et saab seal ka hakkama,” ei oska Jaak sõbra otsusele täpsemat põhjendust anda. “Huvitav on aga see, et terve siin elatud seitsme aasta jooksul ei rääkinud ta sõnagi eesti ega inglise keelt, ainsaks suhtluskeeleks oli vene keel. Ja siis me andsime ükskord 90ndate alguses parasjagu Compromise Blue’ga kontserti ja sisse astus Slavka, kes rääkis perfektses eesti keeles! Tulles Kanadast! Järele mõeldes tundus kõik loogiline — ta suhtles seal algul ju ainult kohalike väliseestlastega, kes ei osanud vene keelt. Tal polnud lihtsalt muud varianti, kui pidi hakkama suhtlema. Eks kõrva järgi oli keel tal ju tegelikult selge ka, lihtsalt ei julgenud rääkida ja häbenes vigu teha. Aga tol momendil küll kõik vaatasid, et mis juhtus, kuidas nii? Lisaks oli tal ka inglise keel perfektselt suus,” meenutab Ahelik toredat taaskohtumist.

Tahtis koju tagasi tulla

Viimaste aastate kokkuvõtteks ütleb Ahelik aga, et märkas aina enam, kuidas ta rännupisikuga sõbrale on kaugel mere taga koduigatsus peale tulnud. “Ta tundis kodustest ja sõpradest puudust. Ta võis rääkida küll, et Costa Rical on päike ja soe ja mida iganes, aga ta tahtis tagasi tulla! Mati Vaarmanniga (Muusik Seifi ja Mobile klahvpillimängija, Anne Veski vend toim.) rääkis ta sellest vast kõige rohkem, kuna Mati käis tal vähemalt kord aastas külas. Ta kitarr on muide siiani Mati juures poes. Tead küll, see punane, reliikvia (vaata allolevat pilti). Ta on sellega mänginud 1983.aastast alates,” ohkab ta.

Slavka Kobrin Rock Cafés Foto: Ilmar Saabas

Kuigi Jaak ise Costa Ricale ei jõudnudki, sai ta üsna hiljutisel Ameerika ringreisil sõbraga pikalt aega veeta. “Olime eelmise aasta septembris ansambliga Debüüt New Yorgis ja Chicagos ja siis tuli Slavka meiega lihtsalt niisama kaasa ja oli kaks nädalat tuuril. Ja me mõtlesime muidugi, et äkki teeks mõned tema lood ka ja küsisime, et sa ju ikka mängid, eks? Ta ütles algul, et ei saa lubada ja siis pani kitarri hoopis ära, et ei, sõbrad, ei tule välja. Aga siis ühel jämmil Chicagos mängis ta küll, ainult et basskitarriga ja see oli ühtlasi viimane kord, kui ta üldse midagi mängis (vaata allolevat pilti). Neid jutte oli tal palju, et tahaks teha seda ja toda, eriti palju rääkis ta Riho Sibulast. Aga need jutud olid kõik homme ja homme, need jäidki venima. Eks ta kirjutas palju lugusid sahtlisse.”

Foto: Jaak Ahelik

Tšuvak! Patšemu ta zvanju…

“Slavkal oli kordumatu huumorimeel, tema mahlaseid venekeelseid väljendeid ja naljakaid lugusid ei saa edasi rääkida, sest keegi lihtsalt ei oska. Seda kildu tal ikka tuli ja sellest ongi ikka kõige rohkem kahju. Pillimäng pillimänguks, aga inimene oma soojuse ja naljadega… paljud võisid nende peale muidugi ka solvuda, teda pidi ikka hästi tundma, et aru saada. Näiteks võis Slavka Thule aegsetel kontsertidel jätta mulje, et on täiesti maani juua täis ja laval kakerdada, aga see kõik oli temapoolne mäng, ta ei joonud rohkem kui pitsi nädalas ja tõmbas mentooliga suitsu. Tema edasiandmatu ja vahetu huumor on korvamatu,” ohkab Ahelik.

“Muide, Slavka telefonikõned algasid alati sama fraasiga 30 aastat järjest: “Tšuvak (sõber, mees, kutt toim.) Patšemu ta zvanju, ja otsen korotka (Millegipärast helistan sulle, teen lühidalt toim.) ja siis see kõne kestis alati vähemalt pool tundi. See oli tema stamplause, visiitkaart helistamise puhul,” muigab Ahelik. “Eile õhtul just mõtlesin Magneticu peale — tänase päeva seisuga on 8 inimest sellest bändist juba teise ilma läinud. 2 kidrameest, 2 bassimeest, 2 trummarit, helitehnik ja mänedžer,” lõpetab ta kurvalt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare