Europarlamendi saadik Vilja Savisaar ja ooperilaulja Taimo Toomast vandusid teineteisele igavest truudust, Vilja kannab lisaks senisele perekonnanimele nüüd ka Toomasti oma.
Pulmapaiga Villa Mary õu, kust avaneb tõesti hingemattev vaade merele, meenutab justkui Hollywoodi filmidest nähtut. Vastpöetud murule on sadakonnale inimesele filigraanse vahe ja täpsusega ritta seatud toolid, mille vahelt viib tee tseremooniameistri ette. Nii nagu kohta, kus pruutpaar hiljem tseremooniaks seisatab, kaunistavad mõlemalt küljelt roosivanikud, ehivad miniatuursed roosikimbud toolileenidel ka iga istumisrea algust. Korduv värvikombinatsioon – pastelsed, elevandiluukarva, kreemjad ja roosad roosid kimpudes sobivad oma koloriidilt just neile, kes pole enam päris esimeses nooruses, kel üks liit juba selja taga…
Šampanjapokaalid näpus, kogunevad külalised õuele. Moodustuvad väiksed seltskonnad, small-talk. Veidi eemal kilkavad legendaarse Ave Kumpase ehk ETV laululapsed ning saavad daami käest, kes küll ei ole Kumpas, isegi veidi võtta – nii profülaktika mõttes, et tirtsud liialt ülekäte ei läheks. Kuskilt tõuseb umbes samal ajal õhku lennuk, mis kohe-kohe algava tseremoonia ajal Villa Mary kohal, seda siiski diskreetses kõrguses ja seega suurema mürata, kolm suure kaarega ringi teeb. Aerofotod õuel toimuvast ilmuvad lugeja infojanu kustutamiseks ühes tuntud netiportaalis juba enne, kui pidu üldse läbi saab! See ongi Aasta Pulm, mida on pikisilmi oodatud.
{poolik}
Vaid see on armastus!
Viimased tulijad on lõpuks leidnud koha toolidel, maad võtab vaikne ootusäravus. Alustab keelpillitrio. Uudishimulikumad viskavad arglikke pilke selja taha ning tõusevad seejärel pikemalt mõtlemata püsti, neid järgib sekundi murdosa jooksul terve seltskond. Lisaks päikesele mere kohal naeratab ka kogu seltskond Villa Mary õuel. Saabub pruutpaar! Nende ees sammub, näol kerge muie, Vilja ja Edgar Savisaare tütar Rosina, tema kõrval Taimo ja ta eksabikaasa Ülle ühine poeg Tristan-Tobias. Kumbki hoiab kätel valget padjakest, mida troonivad kuldsõrmused. Rosinale jaTristan-Tobiasele järgnevad Taimo tütred Sophie-Marie ja Elisabeth. Jumekad näitsikud puistavad omakorda neile järgneva pruutpaari jalge ette roosilehti. Isegi need on valitud toon toonis roosikimpudega. Hiljem, nagu selgub, on seda ka kreemiroosid tordil.
Pruutpaar jääb tseremooniameistri ette viivuks seisma ning keerab end seejärel profiilis nii tseremooniameistri kui ka publiku poole, sest keelpillitrio saatel alustab Hanna-Liina Võsa lauluga «Vaid see, vaid see on armastus».
Daamidel toolidel jätkub silmi vaid pruutpaarile. Taamal merel möödub purjeis jaht, pühalikus vaikuses kaigub Hanna-Liina laul. Selle viimaste sõnade järel pöörab paar end tseremooniameistri poole. Vilja vaatab Taimole hooti õrnalt alt üles, Taimo vastab samaga ning pigistab toetavalt Vilja kätt oma peos. Tseremooniameistri monoloog päädib mõistagi selgete jah sõnadega. Taimo ütleb seda tehtult veidi kõvemini ja madalama häälega, kui muidu räägib. Vilja jah – see on õrnem ja naiselikumalt vaiksem. Paar signeerib abieluakti. Sõrmused aga jäävad siiski veel lauale oma padjakestele.
Armunud nagu puberteedid
Pruutpaar pöördub taas kord pühalikult esineja poole. Publiku seast on välja astunud Taimo vana semu, mainekas Viinis resideeriv ooperilaulja, bass Ain Anger. Mees esitab saksa keeles Mozarti ooperist «Võluflööt» Sarastro aaria, mis on filosoofilise sisuga ja räägib harmooniast ning jõu andmisest armunud paarile.
Pärast laulu keerab noorpaar end taas tseremooniameistri poole. Käes on aeg sõrmuseid vahetada. Taimol, kes on sellest ka kergelt lõbustatud, on sõrmuse näppusaamisega tükk tegu – lõpuks see pulmakülaliste paari lustaka naerupahvaku saatel siiski õnnestub. Viljal läheb kiiremini.
Pärast meheks ja naiseks kuulutamist pöörab paar lõplikult külaliste poole – nad on justkui koolitüdruk ja -poiss. Kumbki krabistab oma paberiga, Vilja oma näikse eriti tihedalt ja suurt kirja täis olevat.
Paar, kes on teineteisele ette valmistanud kõned, peab hetkeks väikse pausi. Alustab Taimo. Ta räägib kerge ebalusega hääles, et ega ta ei uskunud Viljat läinud aasta aprillis esmakordselt kohates eales, et nad kihluvad ja abielluvad, kuid – ometi on see nüüd nii! Taimo võrdleb nende esimesi armunädalaid ja kuid teismeliste omadega ja mainib, et see oli armas vasikaaeg! Taimo kõne viimased sõnad on vaiksemad, kuid seda enam kuulatavamad, kui ta ütleb: «Ma armastan sind, Vilja.»
Õige tutvumislugu
Vilja juhatab oma kõne sisse imearmsa müüdiga, mis pajatab sellest, kuidas kunagi sündis inimestel alati kaks last, tüdruk ja poiss, kes olid teineteisele partneriks loodud. Et aga inimesed tegid pattu, karistati neid sellega, et teineteisele loodud kaksikuid enam ei sündinud. Lapsed nägid ilmavalgust eraldi ning suuremaks saades pidid nad asuma otsima oma jumalikku teist poolt. Vilja ütleb taas kord Taimole õrnalt otsa vaadates, et tema on selle jumaliku teise poole leidnud.
«Ma tean, et olen sinus leidnud oma jumaliku teise poole,» sõnab Vilja. Ta murrab järgmiseks ka müüdi, mis on leidnud siiani ohtralt kajastamist – Vilja tutvunud Taimoga siis, kui asus tema juhendamisel klaverit õppima… Vilja ja Taimo leidsid teineteist tegelikult juba teisel kohtumisel! «Ma teadsin seda juba siis,» sõnab Vilja. «Kui sa rohkem kui aasta tagasi ühel aprilliöösel mu koduuksest sisse tulid. Tegelikult olin ma sind enne seda ööd vaid korra oma elus kohanud, aga sel ööl tundus mulle, nagu ma tunneks sind terve igaviku. Kannan sind alati oma südames ja tahan sulle rõõmu valmistada. Suurim kingitus, mida ma sulle elus anda saan, on meie koosveedetud aeg ja me peame selle eest Jumalat paluma, et ta meile seda aega palju annaks.»
Vilja kõne lõpeb õrna armastusavaldusega, misjärel laulab igikestvast armastusest ETV lastekoor. «Pulmamarss» – see kõlab alles tseremoonia lõpus, mil paar kõnnib tuldud teed tagasi, nüüd juba värskete abikaasadena. Rahvas tõuseb särasilmil püsti ning valgub mõnusa elevusega peoplatsile laiali.
Kõlab hiinakeelne laul!
Vahepeal villasse kadunud värske abielupaar astub taas rahva ette ning asub õnnitlusi vastu võtma. Inimvool kulgeb paari eest läbi, lilleneiudeks on Taimo ja Vilja lapsed. Rosina naeratab ning tänab viksilt lillede eest, mis tema sülle pannakse.
Esinemisi jagub nii laululastelt kui ka Bel Etage’ilt. Laululapsed esitavad popurrii, kus laulavad nii saksa, inglise kui ka hiina keeles, sest keegi naljahammas on publiku seast küsinud – on teil äkki mõni hiinakeelne laul ka? Daam lastekoori eesotsas pole sugugi suu peale kukkunud ja uurib omakorda ega kellelgi juhtumisi viiulit kaasas pole – loos, kus kõlab ka hiina keel, on ka üks viiulisoolo…
Enne seda on kõlanud just peigmehe soovilaul «Meil aiaäärne tänavas». Kaheksateist aastat eri Euroopa lavadel esinenud Taimo selgitab külalistele, et just see laul meenutas talle võõrsil kodumaad ja selle õhustikku. Samuti seda, et ta naaseb siia kindlasti ning nüüd ka armastust täis aega.
Padar tahab tantsida ka kuldpulmas
Pärast lastekoori esinemist kostitab pruutpaar külalisi rootsi lauaga, mis on täis hõrke mereande – forell, krevetid, aga on ka lihalõike ning palju rohelist. Toitu on igale maitsele – vegetaarse menüü austajast kuni lihasööjani välja.
Sõnavõtud ei kipu lõppema. Europarlamendi saadikust Vilja kolleeg Brüsselis Ivari Padar meenutab, kuidas ta sai kutse Vilja pulma, kuidas see teda sedavõrd üllatas, et järgmiseks mindi seda kohe tähistama nii, kuidas peab – peale sai võetud jõhvikamahla ja puha! Padar meenutab sedagi, kuidas ta Toomastiga tutvus. See juhtus ühe lennu ajal Euroopasse tööle, kui üks galantne härrasmees koputas lennukis tema õlale ning end talle tutvustas. Padar soovib paarile lõpetuseks palju õnne ning loodab tantsu lüüa ka nende kuldpulmas 50 aastat hiljem – kas või ratastoolis. No, mis see siis ikka ära ei ole!
