Loe, kuidas meenutab Jan Uuspõld Dani alkoholilembust:

Seda ta vajas lihtsalt. See oli üks osa tema päevast ja tema elust. Ega mina ei teagi teda teistsugusena, et missugune inimene ta ilma selleta on – ma arvan, et ta eriti ei muutunud.

Oli küll perioode, kus ta muutus ebatäpsemaks, aga üldiselt ta hoidis ikkagi lippu kõrgel. Labaseks ei muutunud ta kunagi või selliseks plämakaks, nagu joodikud muutuvad. Aga jah, ta vajas seda palju. Hea rütm oli tal, väga hea joomise rütm. Ma arvan, et sellepärast ta oskas juua ka, et ta hoidis rütmi.

Joomise puhul on see rütm hästi oluline: et ei kaani ennast täis. Kui rütm on õige, võivad ka kogused suured olla ja neid saab kasvatada, kasvatada juurde ... Minul kipub käest ära minema see rütm,
mul lainetab väga seal graafiku peal see joon. Danilt ma seda ära ei õppinud, seda õiget joomist.

Ma arvan, et põhivalem ongi joomise puhul: kui sa tahad korralikult juua, suurtes kogustes, siis ei tohi loomastuda, vaid tuleb see rütm õige hoida. Siis oled sa stiilne. Ja see oli nagu rituaal kohe. Need asjad – tema mantlid, kaabud, habemed, kõik olid korras, tibens-tobens, ise korras, pilk peeglisse ja minek. Aga alkohol ei jää kunagi maha. See on ka täitsa kohe metoodika, et sellepärast peab see alkohol ju kogu aeg käe juures olema, et kui sa tunned, et nüüd on õige hetk ja parasjagu siis ei ole, võib asi käest ära minna.

Need, kes tahavad korralikult juua, need peavad käe-jala juures kogu aeg pudeli hoidma. (naer) See ei ole naljaasi. Tõsine asi, see joomine.