«Karjäär või asi! Laulsin mõned eurolood, tegin bändi, mängisin muusikalides ja nüüd õpetan lapsi… Andsin endast kõik? Ma ei tea,» mõtiskleb lauljatar Janika Sillamaa.

Janika Sillamaa (36) töötab oma ema Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Koolis. Kuna tal tuleb seal teha enam-vähem kõiki töid, siis laulmiseks eriti aega ei jää.

Sind pole viimasel ajal laval näha olnud. Kuhu sa oled kadunud?

Laulan aeg-ajalt, aga olen selles suhtes valivaks muutunud. Pealegi kulub rütm laulude kirjutamine–prooviperiood–etendused nii sisse, et sellest välja tulemine on vahel päris keerukas.

Kas lastega on keeruline hakkama saada?

Ei ole keerulisem kui täiskasvanutega. Laps on inimene, lihtsalt väiksem ja vähemate kogemustega. Nagu täiskasvanute puhul, on erinevate isikuomadustega tegelasi ka laste hulgas. Inimsuhted on komplitseeritud ja huvitav ala ning seda sõltumata vanusest.

{poolik}

Kui palju on säilinud sinus lapsemeelsust, mis aitab väikseid inimesi paremini mõista?

Loomeinimestes on alati teatav osa lapsemeelsust. Suur osa täiskasvanuid elab veendumuses, et lapsed on rumalad, jonnakad ja nad ei tea, mida tahavad. Kui ringi vaadata, siis ega need täiskasvanud ka teab mis suuremeelsuse ja tasakaaluka arukuse musternäidised ole!

Lapse teeb tihti jonnakaks ja julmaks suur ego. Seda ei tohi alla suruda, vaid tuleb suunata. Lastel kipuvad olema silme ees vägagi kindlad sihid. Laps julgeb unistada, ta on kibestumata ning veendunud oma helges tulevikus. Kui ma peaks teatri asemel juhtima tüdinud ilmega kontoriametnikke, kelle kõige tulisemad emotsioonid avalduvad palgapäeva edasilükkumisel, siis ma jääksin ilmselt jänni. Eelistan igal juhul hüperaktiivsete ja natuke põrunud noorte seltskonda.

Kas lapsed täna ja lapsed 25 aastat tagasi erinevad teineteisest palju?

Inimene on inimene – ta allub massipsühhoosile, on natuke kade ja natuke arg, tahab olla naabrist parem. Inimene on edev. Inimene armastab dramaatilisi sündmusi ning talle meeldib sellest esimesena teistele rääkida, sest siis saab ta tähelepanu. Inimene nutab heldimusest ja armastab oma lähedasi. Inimene ohverdab ennast kodumaa nimel ja austab teisi, kes seda teevad.

Ma arvan, et see on alati nii, kama, kas meil on kivionni või Facebooki põlvkond. Ja laps on ju inimene.

Jagub sul kannatust, või pead vahel ka häält tõstma?

Käratsen üsna palju, aga see ei ole halva närvi pärast. Lihtsalt, kui viid näiteks 80 erinevas vanuses lapse ja 20liikmelise tehnilise meeskonnaga proovi läbi, ning helimees magab sisse ja sa mikrofoni ei saa, siis pead rääkima kogu aeg kõrgendatud toonil. Häält tuleb tõsta isiklikuks minemata. Lobisev ja tähelepanuvõimeta seltskond ei jõua tulemuseni, see on juba aastaid tagasi selgeks tehtud. Mis kannatlikkusesse puutub, siis see pole kunagi mu tugevaim külg olnud.

Kas praegu on noortel lauljatel lihtsam läbi lüüa kui ajal, mil sina alustasid?

Konkurents on suurem, kuid ka võimalused on suuremad. Mulle meeldib praegune jagunemine. Kuna superstaarisaade on võtnud enda peale «staarivabriku» ülesande, siis saab Otsa kool südamerahuga treida muusikuid, kes teevad muusikat muusika pärast. Et mõlemat tüüpi lauljatele leidub tänapäeval meelepärast tööd, on ju iseenesest tore. Praegu on veel puudu muusikalilauljate ja -näitlejate koolitusvõimalus. Meie kõrgelennulised draamakoolid peavad seda ala natuke madalaks, aga samas eeldab selles žanris tegutsemine võrdselt head treenitust laulmise, näitlemise ja tantsimise vallas.

Kui mina alustasin, oli siinne muusikaäri veel lapsekingades. Solistide hulgas oli üsna korralik tühik ja siis tuli noori naislauljaid järsku nagu seeni vihmaga: pärast mind potsatasid mõnekuise vahega areenile Hedvig Hanson, Evelin Samuel, Tiiu Tulp ja Kate. Samas genereerisid osavamad ärimehed 90ndatel puidu- ja metalliparseldamisest vabal ajal diskoüllitisi. Nende hulgas oli häid ja piinlikke. Õnneks on need ajad möödas. Vist.

Kuidas sa oma lauljakarjääri hindad?

Kui ma poleks teatrisse läinud, siis oleksin kindlamini pildil, aga ilmselt poleks ma sel juhul ühtegi laulu kunagi ise kirjutanud. Praegu ma põhiliselt loon muusikat. See on mulle kõige armsam töö lavastamise järel. Ja alles siis tuleb see koht, et laval lahedate pillimeestega koos musitseerida on jube kihvt.

Su bänd Famagusta tegutseb veel?

Mängime bändiga oma kooli rockooperis «Faust». Varsti peaks jälle mõne loo linti tegema.

Su tööpäevad on pikad. Endale ikka aega jääb?

Vahel jääb.

Mida sa vaba ajaga ette võtad?

Päev pärast esietendust ma magan ja vedelen terve päeva. Järgmisel päeval hakkan kodus kraamima ja siis edasi käib tujude järgi: hea raamat, punane vein, kontserdi- või teatrikülastus. Köök on ka kindlasti üks mu põhilisi väljaelamiskohti. Mässan toiduga, sorteerin maitseaineid… Üldse on mul komme, et kui pea on pulki täis, siis pean midagi korrastama, kas või arvuti desktopi. Kui asjade üle kontrolli pole, muutub olemine rahutuks.

On sul koht, kuhu linnast põgeneda?

Mu emapoolsel suguvõsal on suur talu Muhu saarel. Vanaema elab suviti seal ja siis me käime ka seal toimetamas. Eelmisel nädalavahetusel võtsime kaalikaid ja varsti peaks õuntega mässama hakkama.

  Üle-eelmisel aastal sai esimest korda koduveiniga katsetatud – õunavein muutus sellest ajast köögis asendamatuks. Seda saab kasutatud nii supipõhjas kui vürtsises hõõgveinis. Nüüd tahaks kah paar-kolmkümmend liitrit mulksuma panna. 

Kas sul pole lastega töötades tekkinud soovi ise emaks saada? Aastad ju muudkui tõttavad...

Ei tõtta.

Milline laps sa olid?

Jonnakas. Kartsin kõrgust ja vihmausse. Hakkasin kergesti nutma, nii vaadates multikat ühe jalaga tinasõdurist kui ka mõne vanema kaagi naljade pärast. Ma tahtsin baleriiniks saada.

Sa oled öelnud, et 30aastaselt elu alles algab. Mis enne seda toimub?

Natuke ego piirides kobamine. Enesekindlusel oli siis hoopis teine mõõde. Ja 30 on umbkaudu see lahe vanus, kus elukogemus laseb kibenaljakaid asju näha pigem naljaka kui kibeda poole pealt. Loll-pühalikud väljaastumised ja ninnunännutamised lähevad pensionile.

Kui tormiliselt sul puberteet möödus?

Mu puberteet möödus tormiliselt. Aga ema juuksed pole siiani hallid ja isa hakkas halliks minema juba enne mu pubeka-
aega. Ukraina geenid.

Kas tänapäeva noorus on hukas?

Ei tea, kas «hukas» on see kõige parem sõna. Võtaks kokku: väiklust ja sallimatust on vähem, kombekust ja taktitunnet samuti. Vanasti kasvatati lapsi. Tänapäeval vanemad tegelevad oma lastega. Võta nüüd kinni, kumb see parem on!