«Kinno ja voodisse mineku järjekord ei oma minu jaoks tähtust,» ütleb lauljanna JANIKA SILLAMAA. Janika saab mehele peale vaadates aru, kui ettevõtlik ta magamistoas on.
Janika (33) on elanud kirjut elu, kuid nii pööraseks pole tal asjad läinud, kui 27aastaselt narkootikumide üledoosi tõttu surnud Janis Joplinil. Janika ja Janise võrdlemine pole juhuslik. Janika pani pöörase hipilauliku lugudest kokku oma uue kontsertkava.
«Joplin ei jäta külmaks, tema ekspressiivsus balansseerib väsitavuse ja haaravuse piiril,» selgitab Janika.
Esitad Õllesummeril kuulsa hipi Joplini laule. Millal sa ta enda jaoks avastasid?
Otsa-kooli esimesel kursusel. Pedagoog Jaak Joala ütles välja lihtsa tõe, et eeskätt on vaja väga palju muusikat kuulata. Ta soovitas meile erinevate stiilide parimaid näiteid.
Sellest ajast pärinevad mu esimesed Hendrixi, Joplini, Zeppelini ja Deep Purple kassetid. Joplin on väheseid naisi, kes võib probleemivabalt meestega ühes reas seista. Hipiajastust on ka teisi naislaulikuid, aga Joplin esineb tavaliselt keset meeste loetelu. Tüüp on vist selline.
Janis oli kõike seda, mida korralikuks ja heaks ei peetud — narkar, joodik, biseksuaal, ekstravagantne, veidike hull. Millised neist sõnadest sind iseloomustama sobivad?
Joplin oli hipi ja kõik nimetatud omadused olid hipielu lahutamatu osa. Ta biseksuaalsus on vist siiani küsimärgi all. Mine tea, hääle poolest on ju tegemist üsna «munadega» naisega. Ta tekstid räägivad suure, mõistva ja tugeva mehe igatsusest.
Janise kareda ja jõulise hääle taga tundub aga peituvat ebakindel ja nõutu väike naine, kelle lähedusvajadus on peaaegu hüsteeriline. Meid ühendab ilmselt teatav ekspressiivsus, aga Janis on oma olemuselt erakordselt orgaaniline. Ma kipun olema laval pigem agressiivne ja peidan oma ebakindlust käitumisse. See ei mõju vist väga loomulikuna ja sellepärast olen rohkem teatrisse kolinud. Rolli kaudu pole ennast nii valus avada. Täielik ausus on artisti üks vältimatuid kohustusi, lihtsalt kanalid, kuidas seda inimesteni saata, on igal muusikul erinevad.
On sul Janisega midagi ühist?
Pigem oleme me väga erinevad. Ilmselgelt on ka mul üsna kirju elu olnud, lihtsalt ma ei kipu seda väga lauludesse panema, või kui, siis väga looritatult. Viimati nimetatu on muidugi mu ilmselge miinus.
Glamuur versus hipielu?
Glamuur on nagu teater — seal on omandatud rollid, tihe reeglistik, mida õpitakse tunnetuslikult, ja muidugi jõlgub seal seltskonnas ka palju wannabesid, kelle väljakannatamine on omamoodi väljakutse. Hipielu on üks suur naturaalsus kogu oma valus ja ilus. Ma ei loe end kumbagi kommuuni kuuluvaks. Tänapäeval on vahetevahel linna peal näha ka selliseid glämmhipisid — solaariumipruune geelküünte ja pearättidega tibisid, kes on loonud oma uue stiili, kusjuures see polegi nii hirmus. Arvan, et nende võlu peitubki just selles, et nad kummagi asja olemusest mitte kui midagi ei jaga. See annab neile nii loomulikkuse kui ka sära.
Kõige hipim seik su elus?
«Hairi» Euroopa tuur. Kuna Kroonikat loevad ka alaealised, siis rohkem ei kommenteeri…
Janis kuulub «live fast, die young» leeri, ta oli pöörane tüdruk. Räägi enda kõige pöörasem temp.
Ma käisin 1995. aastal bändiga Names Poolas. Kohalik korraldus oli selline, et firmalt võeti pärast litsents ära. Me lendasime Gdanskisse, kust pidime bussi ja rongiga Schetchinisse edasi sõitma. Meile aga polnud pileteid broneeritud ja keegi vastu kah ei tulnud. Mobiile sel ajal Poolas ei tuntud, Eestiski olid need ainult mõnedel. Läks nii, et me sõitsime koos viiekümne Poola noorsõduriga viis tundi istumisvõimaluseta vagunis.
Arvestades asjaolu, et meil olid kambas põhiliselt «karvased», oli alguses õhus palju elektrit. Aga kolmandal tunnil käisid juba lapikud pudelid ringi ja vennastumine toimus kõige lähemal tasandil. Ei kõla päris hipilikult, aga seal keskel olla oli uskumatu.
Oled sa peoloom?
Kunagi olin, enam ei viitsi. Vahest satun ööklubisse tantsima ja kokteilitama. Kolkasaunakatele, kus pooled külalised on kontvõõrad ja kogu asja eesmärk on endale tuimalt hommikuks järelnähud organiseerida, ei vea mind enam mingil mõeldaval viisil.
Hea pidu ei sõltu kohast, vaid seltskonnast ja korraldusest. Väga lahedas seltskonnas pole vaja isegi korraldust. Hea seltskond tähendab omavahel sobivaid inimesi. Siis pole kellelgi igav ja hea vein teeb asja ainult paremaks.
Lemmiknaps?
Punane kuiv vein, klassikaline džinn-toonik, konjak, halvematel aegadel brändi. Õlut ma ei joo.
Millesse sa usud? Millised on su rituaalid?
Usun kõigevägevamasse ja iseendasse. Mul on rituaal, esietendusel kannan alati lõhna Chanel nr 5.
Sinu patud?
Hea söök, vein. Hüsteeriline privaatsusevajadus. Liigne rääkimine. Mugavusearmastus. Jonnakus. Kiusatused — viinamarjadele ja oma emale ei suuda ma iial ei öelda.
Kuidas pingeid maandad?
Punase veini, korraliku söögi, hea raamatu ja kuuma vanniga. Vahel aitab ka raevukas asjade sorteerimine ja koristamine. Siis saab jälle aru, mis kodus toimub.
Kas sa nutad vahel?
Oh, kodus lähen ma vägagi emotsionaalseks. Igapäevaelus draama korraldamine ei käi mulle just väga üle jõu. Kuna mu elukaaslane on verbaalselt väga osav, siis tuleb vastu astuda kõikide relvadega. Aga tegelikult on asi nii, et piisab kurvast filmist või raamatust, et mind nutma ajada, või siis lonkavast kassipojast...
Mida vabal ajal teed?
Alustuseks magan, siis vaatan edasi. Mu värskeim hobi on netikunsti kollektsioneerimine. See tähendab, et kolan kõikvõimalikes interneti kunstigaleriides. Ma olen loonud läpakasse muuseumi. Seal on umbes 20 000 digitaalset reprot antiikkunstist kuni tänapäevani. Olen sellega tegelnud neli viimast aastat. Uurisin järele, et see on täiesti legaalne tegevus.
Kuuekümnendate postulaat: «Dance like nobody's watching. Love like you'll never get hurt».
Ebakaines olekus toimubki kõik nii... Seega pole ime, et postulaat on kuuekümnendatest.
Su esimene armastus.
Olin siis kolmteist, tema nimi oli Ahti. Mitte midagi ei juhtunud.
Millal esimest korda suudlesid?
No seesama Ahti. Aga me kumbki ei osanud eriti...
Millal süütuse kaotasid?
Piisavalt vara, et oli veel huvitav ja piisavalt hilja, et mõistus peas oleks.
Oled sa tüdruk, kes käib enne kolm korda kohtingul ja alles siis andub, või eelistad prantsuse varianti, et enne seksid ja siis otsustad, kas tasub üldse kohtingule minna?
Suuremast osast meestest saab peale vaadates aru, kui ettevõtlik ta magamistoas on. Nii et kinno ja voodisse mineku järjekord ei oma minu jaoks tähtsust. Pigem on nii, et seda, kellega kaks nädalat ainult kinos käid eriti ei taha. See pinge üleskruvimise jutt ei tööta elus. Kui inimesed sobivad, siis nad sobivad.
Kas mõni naine on sulle armastust avaldanud?
On küll. Vastasin ausalt, et olen hetero. Nii on palju lihtsam vastata, kui «oh, sa oled ju väga kena noormees, aga lihtsalt pole minu tüüp...».
Usud sa armastusse?
Armastusse usun. Hetkel elan Villuga ja temaga on kõik hästi. Uuesti armuda viisaastaku plaanis pole.
Mida hullu oled üksindusest teinud?
Ma ei tee hulle asju, vaid täiesti tavalisi, näiteks lolle telefonikõnesid ja totraid draamasid.
Räägitakse su pulmadest. Unistad neist?
Ei unista, ei planeeri. See jutt on täiesti juhuslik loba, keegi sai millestki valesti aru. Tuuritame muusikalikontsertkavaga «Väike öömuusikal» mööda Eestimaad. Sellega seoses kirjutab igal õhtul üks meist SL Õhtulehte blogi. Sealt suvalisest bussis aetud lobast jutt tekkiski. See polnud isegi mitte stiilis — millalgi ju võiks —, vaid kui üleüldse kunagi peaks, siis umbes kümne aasta pärast.
Meeletu Janis Joplin Janis Joplin sündis 19. jaanuaril 1943. aastal Port Arthuris Texase osariigis USA-s. Teismelisena tutvus ta Jim Langdoni ja Grant Lyonsiga, kes olid koolist välja heidetud. Nad tutvustasid Joplinile bluusi, mis noorikule kohe meeldima hakkas. Aastal 1960 lõpetas ta gümnaasiumi (high school) ning jätkas õpinguid Texase Ülikoolis. Ülikooli aastail esines Joplin mitmetes klubides ja reisis mööda USAd.
Aastal 1963 lahkus Janis Texasest ning siirdus San Franciscosse. Seal sõbrunes ta kitarrist Jorma Kaukoneniga, kellega koos lindistas mitmeid bluusilugusid. Janis oli juba enne San Franciscosse minekut narkootikume tarbinud, seal sai ta droogilembus tuntuks ka avalikkuse ees. Janist nimetati speed'i ehk amfetamiinifriigiks. Ta tarvitas regulaarselt ka heroiini ja oli alkohoolik.
Janis liitus 1966. aastal bändiga Big Brother and The Holding Company. Pundi esimesed singlid, millel oli solistiks Janis, polnud edukad.
Kuulsus tuli alles pärast esimese albumi üllitamist 1967. aastal. Janis lahkus 1968. aastal bändist, kuna tema arvates ei olnud see piisavalt professionaalne.
Joplin suri 4. oktoobril 1970 kõigest 27-aastasena. Surma põhjuseks märgiti heroiini üledoos. Janis kremeeriti Westwoodi Village Memorial Park Cemetrys ja ta tuhk visati Vaiksesse ookeani.
Allikas: Vikipeedia
