«Näljamängud» alles jõudis kinodesse, kuid juba kutsutakse seda uueks «Videvikuks». Linateos tegi indie-filmide näitlejatarist Jennifer Lawrence’ist peaaegu üleöö Hollywoodi superstaari.

Kui te juhtumisi veel Suzanne Collinsi «Näljamängude» triloogiat lugenud ei ole, siis te ilmselt ka ei tea, et neid raamatuid on müüdud rohkem kui Stephenie Meyeri «Videviku» raamatuid enne kui neist hakati filme tegema, ning MTV on hääletanud «Näljamängud» 2012. aasta oodatuimaks filmiks.

«Selle filmi nimi on «Näljamängud», aga ma sõin kogu aeg,» räägib 21aastane Kentucky’st pärit Jennifer. «Ma kehastasin sõdalast. Ma ei saanud olla kõhn. Saate aru küll, kui Kate Moss vibu ja noolega teie poole jookseb, ei ole see eriti hirmus.»

Näljamängud võivad korduda

Kaks aastat tagasi kandideeris Jennifer endalegi üllatuseks osatäitmisega filmis «Winter’s Bone» parima näitlejatari Oscarile. «See oli tõeliselt kummaline,» räägib ta. «Ühel hetkel ei tunne sind keegi – ma olin ju kõigest tüdruk indie-filmist. Korraga hakkasid kõik need inimesed, kes mind pidudel ignoreerisid, mulle pugema.»

{poolik}

Jennifer hakkas juba kartma, et temastki võib nii saada «staar-veidrik», kelle sarnaseid ta pidevalt Hollywoodi pidudel kohtas. Siis aga pakkus Jodie Foster talle rolli filmis «The Beaver» peaosas Mel Gibsoniga. Meli ümber möllas võtete ajal vägev skandaal – ta lahutas oma naisest ning samal ajal süüdistas armuke teda vägivallatsemises. «Mel oli suurepärane,» ütleb Jennifer. «Suurepärane näitleja.»

Fosteriga tekkis tal aga lausa side. «Ma loodan, et ka tema arvab nii,» ütleb ta. «Jodie andis mulle lootust, sest ta ei ole kena ja armas ja suurepärane, ta on kõige normaalsem ja maalähedasem inimene. Tal pole aimugi, et ta on kuulus. Mäletan, et vaatasin teda ja mõtlesin: «Jumal tänatud! See on võimalik!»

«Näljamängude» fänn oli Jennifer juba enne seda, kui ta filmist kuulis. «Ma lugesin kõik kolm raamatut nelja päevaga läbi,» teatab ta.

Filmi teise osa võtted algavad juba suvel, kolmas osa läheb töösse 2013. aastal. Filmid räägivad maailmalõpujärgsest Ameerikast, mis on jaotatud 12 piirkonnaks ja mille uus nimi on Panem. Totalitaarne valitsus nõuab, et iga piirkond loovutaks igal aastal ühe poisi ja ühe tüdruku kuulsatele Näljamängudele, kus nad üksteisega televisiooni otse-eetris elu ja surma peale võitlevad. «Inimkond on inimeste suremist meelelahutuseks pidanud varemgi,» ütleb ta. «See võib uuesti juhtuda.»

Glamuurne sõdalane

Jennifer kehastab Katniss Everdeeni, kes läheb Näljamängudele vabatahtlikult oma noorema õe asemel. «Kõige naljakamad olid platvormkingad,» räägib ta. «Nendega ei saa liikuda. Me naersime, et vähemalt kombinesoonid on kõdikindlad. Ma võin maailma päästa ja mutante tappa, aga ma ei saa kummardada ega oma kingapaelu kinni panna.»

Eraelus on Jennifer kõike muud kui glamuuritar. «Ma riietun nagu vanamutt,» tõdeb ta. «Kui sa inimestega räägid, ei taha sa, et nad mäletaksid sind suurte rindadega tüdrukuna. Sa tahad, et nad pööraksid tähelepanu sellele, mida sul öelda on.»

Lapsena oli Jennifer poiss-tüdruk. Ta oli «üllatusbeebi», kümme aastat noorem kui tema vanim vend. Kaks venda kutsusid teda Ugsiks, mis on lühend sõnast «ugly» (inetu). «Nüüd me saame hästi läbi, aga mina ja mu keskmine vend olime täiesti kohutavad. Mu vanemad arvasid, et ta tapab mu ära,» räägib Jennifer.

Jenniferi pere pidas Kentucky’s farmi. Parimad mälestused on tal ratsutamisest. Tema lapsepõlv möödus õues ja tal oli palju sõbrannasid. «Tüdrukud, kel pole sõbrannasid, teevad mind murelikuks. Sest tüdrukutele ei meeldi bitchid. Iga kord, kui ma kuulen mõnd tüdrukut ütlemas: «Ma lihtsalt ei meeldi tüdrukutele,» mõtlen ma: «Tüdrukutele ei meeldi bitchid…».»

Sellegipoolest meeldis Jenniferile üksi olla. Tema ema oli sellepärast isegi mures. Kuigi tema kõrval on poiss-sõber Nicholas Hoult (tuntud filmidest «Skins» ja «About a Boy»), laeb ta end praegugi kõige paremini üksinduses. «Ma suudan ainult üksi elada,» ütleb ta. «Ma võin kaheks tunniks peole minna ja olla seal kõige lärmakam tegelane, aga siis pean ma ära minema ja jälle omaette olema.»