JENNIFER LOPEZ meelitab taas kinno – sedapuhku tänapäeva-tuhkatriinuloos Maid in Manhattan («Manhattani tuhkatriinu»). Sel romantilisel muinasjutul on mõndagi ühist ta enda eluga.
Jennifer (32) kehastab filmis toateenijat ja üksikema, kelle playboyst poliitik (Ralph Fiennes) ajab ekslikult segi jõuka seltskonnadaamiga. Kolleegide ja väikese poja kaasabil moondubki Jenniferi tegelaskuju üheks romantiliseks õhtuks kauniks printsessiks. Järgnevas intervjuus räägib Jennifer toateenijatööst, inimsuhetest ja peigmees Ben Affleckist.
Kas sa suutsid samastuda Manhattani tuhkatriinuga?
See film taaselustas palju mälestusi. Filmisime minu kodukohas Bronxis, ja kõik muu ka. Sain aru, et ma pole sellest tüübist üldse kaugel. Tundus, nagu poleks ma Bronxist kunagi lahkunud. See oli väga hea tunne. Ümbrus tundus nii kodune. Kõik oli kerge — selle tegelaskuju taust ja kõik sinna juurde kuuluv. Nii et midagi rasket selles polnud.
Oled nüüd rikas ja kuulus. Kas sa paned toateenijaid tähele?
Ma tegutsen kogu aeg, mul on pidevalt kiire. Sisse, välja, üles ja jälle välja. Mul on kogu aeg midagi teoksil. Te näete mind, ja siis ma jalutan teist mööda. Inimesed ütlevad, et ma ei räägi eriti. Seda sellepärast, et mul on pidevalt midagi mõttes. Ja seetõttu ei märka ma hotellides eriti midagi. Ma kõnniksin mööda isegi parimast sõbrannast. Aga tänu sellele filmile hakkasin ma midagi mõistma. Ma hakkasin kõiki teenijaid tervitama. Hakkasin tervitama kõiki, kellest ma tavaliselt mööda kõnnin. See oli hea kogemus. Ma nautisin seda väga.
Sa mängid filmis ka ema. Kas sinust saab kunagi päris-ema?
Jah, kindlasti. Ma olen alati perekonda tahtnud. Mulle tundub, et see juhtub siis, kui see juhtuma peab. Siis, kui aeg on küps.
«Manhattani tuhkatriinu» räägib armumisest kellessegi, kes on sinust kõrgemal. On sul endal ka mõni selline kogemus?
Ma saan sellest aru üsna mitmel tasandil. Olen pärit Bronxist, olen puertoriikolanna. Ma isegi näitasin neile, mis pilguga see mees peaks teda vaatama. See on imelik asi, see klassivärk on täiesti olemas ja oleks vale väita, et seda ei eksisteeri. Ma saan aru, kuidas see käib. Inimesed suhtuvad sinusse teatud viisil, selles pole midagi romantilist. Sest sa oled vähemus. Sa tahad, et inimesed austaksid sind, annaks sulle oma koha. Vaataksid sind nagu endasarnast. Seda emotsiooni mõistsin ma küll täielikult.
Su enda elu on nagu muinasjutt, peaaegu nagu selles filmis. Kas astud kunagi sellest muinasjutust välja ja mõtled, et see juhtub kellegi teise, mitte sinuga?
Ei! Ei, ei, ei. Minu arust oleks see… imelik. Nagu tunneks ma kellegi teise tundeid. Ei, nii see küll ei ole. Ma saan aru, et see on mu töö. Ja juhtumisi armastan ma oma tööd. Ma tean, et kõik sinna juurde kuuluv on osa minu tööst. See, et ma olen luubi all, on kõrvalprodukt. Ma ei kahestu kunagi.
Kuidas on Bronx sind kujundanud?
Minu jaoks on Bronx kõik, mis ma olen. See käib minuga kaasas ja lööb välja kõiges, mida ma teen. Inimesed arvavad, et see on kalkuleeritud asi. Tegelikult on kõik palju lihtsam. Ma kasvasin üles Bronxis, ma elasin seal 20 aastat. Mul on kahju, et keegi sellest kuulda ei taha, aga see on sulatõsi. Ma olen Bronxist pärit puertoriikolanna.
Filmis visatakse nalja sinu teatud füüsiliste iseärasuste üle. Kas see oli sinu idee?
Ei, minu idee see küll ei olnud. Mul on tunne, et see lisati filmi hiljem, kui mind ei olnud juures.
Kas sa ei arva, et meie aeg on nii küüniline, et selliseid tuhkatriinulugusid enam ei olegi?
Ei iial! Kui see oleks tõsi, oleks see ju kurb.
Muinasjutud elavad igavesti.
Sinu tegelaskuju Marissa paneb selga uhked riided ja põgeneb oma muinasjutu sisse. Kas ka sinu ellu on riided maagiat toonud?
Seda on juhtunud vast Oscarite jagamisele minnes. Võid end nii üles lüüa, kui tahad. Tõesti on tore. Üks aasta oli mul must ballikleit, ja ma tundsin ennast nagu printsess.
Mille poolest oli aasta 2002 su elus eriline?
Vaatame… See oli mulle omamoodi raske aasta. Ma arvan, et ma kasvasin, sain paljud asjad selgemaks. Parim selle aasta juures oli vast see, et ma tulin teisest otsast välja. Ja tunnen end nüüd omas nahas mugavamalt. See oli väga eriline aasta.
Kuidas sa romantika ja Beni (Affleck, Jenniferi boyfriend — toim) oma tihedasse töögraafikusse mahutad?
Kui sul selle töö kõrvalt on suhe, pead oma graafikut väga hoolikalt koostama. Asjad saab tasakaalu, aga selle nimel tuleb palju kompromisse teha. Kui sa tahad neid kompromisse teha, on see väga hea märk.
Kas koos töötamine aitab asju tasakaalustada?
Jah, me töötasime sel aastal tõesti palju koos, ja sellest oli abi.
Mida tegid, kui kuulsid, et Ben on valitud aasta seksikaimaks meheks?
Kui ma kuulsin? Ma ei pidanud midagi kuulma. Minu arust on see ilmselge.
Kas sa ei narri teda sellepärast?
Narrida teda? Ei, ei! Olin kaks aastat järjest seksikaim naine, nii et kui ma teda narrin, hakkab ta mind kohe vastu narrima.
Kas see tähendab sulle midagi, et te olete mõlemad samas tähemärgis sündinud?
Et me oleme mõlemad Lõvid? Minu meelest on see hea. Jah, ma loen oma horoskoopi. See on lõbus. Aga see on ainult meelelahutus.
Kas töö ja eraelu segiajamine probleeme ei tekita?
Ei, see ei ole probleem. Sest me saime tuttavaks töötades. Ja see pole ometi kõik, millest me räägime.
Kas sa ei unista vahel lihtsast ja tavalisest elust, näiteks metrooga töölesõitmisest?
Ei, metrood ma küll taga ei nuta.
