Joan Collinsi glamuurse paruka all liiguvad erakordsed mõtted. Mõningaid neist nõustub ta jagama seoses oma memuaaride peatse ilmumisega.
Nagu näiteks:
Naistest, kes riietuvad nagu Kurt Cobain: „Grunge pole minu jaoks. Iga naine peaks teatud vanusesse jõudes hoiduma grungest. Sa pead välja nägema selline, nagu maailm sind näha tahab.“
Paksudest inimestest: „Kas ma vihkan pakse inimesi? Kas minust jääb selline mulje? Igatahes ei imetle ma neid. Nad kaevavad endale hammastega hauda. Leian, et ülekaalulisus on kohutavalt ebatervislik. Ja kuidas nad lennuki pisikesel tualetipotil käia saavad? Mul on neist kahju, tõesti on.“
Aasialastest: „Selgub, et aasialaste kohta on ebaviisakas öelda „pilusilmad“. Nüüd tuleb nende kohta öelda „aasialased“. Päh! Mis ajast? Vaadake. Ma tean, et inimesed ütlevad nüüd, et näitleja ei peaks jutlustama sellistest asjadest, kuid mul on öelda midagi sellist, millega paljud inimesed nõustuksid. Midagi, mida nad ise öelda ei julge, sest see on poliitiliselt ebakorrektne.“
Kuidas esimene abikaasa Maxwell Reed ta ära vägistas: „Ta viis mind kohta nimega Country Club, mis asus Hanover Square’il. Me läksime paljudest treppidest üles väikesesse korterisse, milles põlesid küünlad. Ta küsis, mida ma juua tahan, ja andis mulle rummi koolaga. Ta uimastas mind. Te arvate nüüd, et ma olen idioot. See on nii kohutav lugu. Ta ütles: „Ma lähen vanni,“ mida ma pidasin väga kummaliseks. Ta ütles: „Vaata seda raamatut, sa leiad sealt huvitavaid asju.“ Loomulikult oli see täis jälke pornograafilisi pilte. Iga arukas tänapäeva tüdruk oleks selle peale välja jooksnud, alla neist treppidest, kiiremini kui kuul, aga mitte väike süütu ja rumal Joan Collins, kes jäi sinna raamatut vaatama. Enne kui ma arugi sain, olin ma sohval ja asi ants. Seejärel oksendasin ma ämbrisse.“
Tänapäeva poliitikast: „Olen maailma suhtes väga pessimistlik. Kus on juhid? Kus on meie Franklin Roosevelt, Winston Churchill? Maggie Thatcher ja Ronald Reagan olid fantastilised, eriti Maggie. Meil pole enam selliseid inimesi.“
