«Litsid rahvad, need jõulu- ja näärirahvad meie hinges! Võitlevad ajaloo pärast ja jagavad maid veel uueski Eestis,» ütleb kirjanik Mihkel Mutt, kellelt aasta lõpuks ilmus vaimukas, aga kurb romaan «Kooparahvas läheb ajalukku» - poole sajandi vaimueliidi seltskonnakroonika. Kui lausa igaüks ennast siin prototüübina ära ei tunne, siis mõne oma tuttava kindlasti.
Eesti elu hõlmavas teoses küsib Mihkel Mutt (59), kuidas läks nii… Miks saavad meepoti juurde ajast-aega, hoolimata riigikorrast, ikka karjeristid, mitte ausad intellektuaalid?
Romaani nimitegelane on «Koobas». Tänapäeval ei kujuta enam ette, et kogu linna kultuurirahvas iga jumala õhtul ühte keldrikõrtsi kokku käiks. Aga nii see oli. Omal ajal tähendas Kuku klubi vaat et ainuvõimalikku sissepääsu vaimuinimeste ringkondadesse.
«Kooparahva» lugu algab vanast ajast viiskümmend aastat tagasi, kui ühtedes peredes peeti (veel) jõule, teistes aga (juba) nääre. (Sealt see veelahe, mis käärib «boheemlaste» ja karjäärikommarite vahel tänasesse välja.) «Kooparahvas» kaks poisikest satuvad sellest rääkima ega jõua ära imestada – kuused ja kingi-vanad oleksid nagu samad, aga…
Siberist naasnud Mati peres peeti paksude aknakardinate taga jõule. Teedu korralikus peres oli näärikuusk ja selle tipus šokolaadi hõbepaberist «Kremli täht». Kuis sinul lapsepõlves oli – nagu muinasjutustajast keskmikul Jukul?
Jah, umbes nii. Jõuludest vaikselt räägiti – mida aastad edasi, seda julgemalt –, aga oli näärikuusk. Täht oli algul ka. Lihtsalt taevatäht.
Mäletad, kes sind esimest korda kinnisesse Kuku klubisse sisse aitas?
Tallinnasse tulin Tartust pärast ülikooli 1975. aasta sügisel, Kukus käisin esimest korda järgmisel suvel. Ja kesse muu kui Mati Unt. Hiljem, kui läksin tööle Eesti Raamatusse, käisin lõunaajal toimetajast kolleegi Linda Targoga.
Kes olid soovitaja, kui oma klubikaardi said?
Üks oli Unt, teine tõenäoselt Andres Tolts. See oli 1977.
Ja Kukus said järjest kõigi kunstimeistritega tuttavaks?
Kõigiga mitte, osa olid juba aktiivse klubiskäimise lõpetanud, nagu Ernesaks või Aadu Hint. Aga üllatavalt paljudega tõesti.
Kellega ühte lauda pääsemise üle eriti uhke olid?
Jaak Kangilaski, Lennart Meri, Heino Mandri, Liisu Lindau... Oh, neid oli palju. Mina olin ju mittekeegi.
Kukus tundsid kõik kõiki. Rõõmud ja vaevad, ja isegi vist häbi oli ühine – keegi oma mäluauke ka eriti ei põdenud – kõik teadsid juba ette, mis trikid keegi täis peaga ära teeb?
Trikid ja kellegi käitumine oli tõesti ette teada. Aga kunstnik ei ole kunstnik mitte tänu sellele, et ta vahel joob, laaberdab ja hoorab, vaid selle kiuste.
Ja ei maksa seda ühistunnet ka suuremaks arvata, kui see oli. Olid omad sõpruskonnad ja ka klassivahed. Oli klubi mitteametlik aristokraatia. Täp-semalt oli neid mitu, ja igaüks arvas, et just tema oma on see õige. Ühed olid nurgalaua kunstirahvas – Subbi, Põldroos, Keskküla, Tolts. Siis näiteks arhitektid Künnapu, Jüri Okas, Toomas Rein…
Kunagi olla üks vanem näitlejanna elunäinult hoiatanud nooremat: «Ära parem looda – Kukust sa äravõtjat meest küll ei leia!»
Mida ta silmas pidas? Tasuvat partiid? No ikka päris mitmed paarid minu lähikonnas olid tutvunud Kukus või selle kaudu.
Praegu, jah, on kahel kunstiinimesel koos majanduslikult raske, üks peaks «tõsist» ametit pidama. Tollal seda vajadust polnud. Aga ka tänapäeval – kui ikka kahel isikul ei ole millestki omavahel rääkida ja kui nad ei naera ühel ajal samade asjade peale, siis on see kooselu mõttetu, ei päästa seda ühe poole tõsine rahateenimine ega midagi.
Kas sina kohtasid ja võtsid omale õiged naised (Els Himma, Tiina Tammetalu) klubist?
Jah, kohtasin. Tiinaga küll «Tänava-Kukus», mida rahvas vist tänini Wiiraltiks nimetab. Päris-Kuku oli siis remondis.
Kui tihti sa nüüd veel Kukus käid?
Ei käi peaaegu üldse. Kui, siis tööasjus. Ikkagi kindel koht keset linna. Aga täitsa võimalik, et hakkan jälle käima. Alustan puhtalt lehelt!
Lausa kambajõmm pole sa vist kunagi ega kellegagi olnud, algusest peale rohkem omaette tüüp või…
Oo, ma olin üksvahe päris suur jõmm, isegi liiga suur!
Nüüd on kodus kõige parem ja iseendaga huvitavam?
Hetkel küll, aga kauaks? Mul oli väga intensiivne tööperiood, nelja aastaga seitse raamatut kirjutada ja ise välja anda pole naljaasi.
Esikromaanist «Hiired tuules» (1982!) peale näid sa ikka natuke põdevat, et oled mitmenda põlve (juba manduv) intelligent. Tunned austust ja hirmu nii-öelda otse metsast või töölisklassist välja karanud geeniuste ees, kes end seda vihasema hooga tippu murravad?
Ei tunne austust ega hirmu. Olen oma esivanemate hariduslembuse üle uhke. Mati Unt küll aasis, et temale kui maapoisile meeldivad aneemilised aadlidaamid, minule kui aristokraadile punapõsksed taluneiud…
Tegelikult ei tähenda vahetu päritolu midagi. Meil on näiteks Viivi Luik, Hando Runnel ja Unt, kes on formaalselt esimese põlve haritlased. Ja siia kõrvale Paul-Eerik Rummo, Juhan Viiding ja Jaan Kaplinski, kes on mitmenda põlve. Aga vahet ju pole. Mõni mitmenda põlve esindaja on palju suurem veidrik ja hull kui nn töölisklassist või metsast tulnu. Hulle ma kardan, see on tõsi, eriti kolmanda põlve hulle.
Siiski, kas kunstniku puhul maksab rahvatarkus: tasa sõuad, kaugemale jõuad?
Sõltub tüübist. See on tõsi, et kel saatusest määratud olla tasasõudja-kauakestja, see ei tohi hakata rabistama ega aerudega vett pritsima. Ja vastupidi – kelle põlemisaeg on määratud lühikeseks, ei tohi leeki väiksemaks keerata, et kauem kesta.
«Kooparahva» elusaatusi kokku võttes jääb tunne, et kõik andekamad lõpetavad meil enesetapuga või joovad end surnuks? Viiding, Hermaküla, Unt…
On suur vahe, kas eluga tehakse lõpparve, kuna see on muutunud tüütuks piinaks, või juhtub see tahtmatult, ettevaatamatusest, liigsest enesekindlusest. Ja kas põhjus on rohkem isiklik või ühiskondlik. Nimetatud kolme puhul on põhjused erinevad.
Sina tegid viinaga lõpparve juba aastaid tagasi?
Hiljuti. Augustis sai neli aastat. Selle kõrval on Mihkel Raud oma kahekümnega «viieraudne»!
Mu loobumine oli ebatraditsiooniline, sest polnud hädavajadust. Polnud ampulle, tervisekahjustusi, sotsiaalset palet polnud minetanud. Ma ei andnud endale ausõna, et enam ei võta. Kõik juhtus kuidagi tasapisi ja iseenesest. Ei, nüüd ma natuke ilustan...
Mul hakkas viie aasta eest tegelikult hirm, et võiksin kõrvad pea alla panna, enne kui olen ära kirjutanud mälestused ja «Kooparahva». Kui kõik oli valmis, mõtlesin, et soh, nüüd võin jumala rahuga lennukiga alla kukkuda, minu töö on tehtud. Ja võiksin uuesti «panema» hakata. Aga kas tasub, küsin endalt.
Minevikku tagasi ei saa. Nüüd juuakse uutmoodi. Neid, kes vanamoodi joovad, on ainult natuke alles, ja nad pakuvad veidi trööstitut vaatepilti. Pealegi on mul juba uued plaanid, millest kirjutada.
Euroopa ootab!
Arvatakse, et kes viinaga harjunud, läheb selleta kurjaks ja kibedaks kätte?
Kõik ei lähe. Näiteks Teet Kallas, Jüri Tuulik, Mihkel Mutt. Mõned küll, näiteks Lapin, varem ka Remsu natuke.
Rahvas, teadagi, naudib «paljastamist». Sinu sellegi romaani tegelaste tagant leiab tänuväärselt palju prototüüpe. Enamasti oled sa igasse tegelasse miksinud kokku mitu. Näiteks Tõusumäe Matis kumas mulle nii Mati Unti kui ka Ants Jusket…
No ma ei saa sulle ju otse öelda, kes on kes! Ega laimamisvastast paragrahvi ole ära muudetud. Pealegi esineb üks ja sama nähtus või tendents kümnete inimeste juures. Kui nad kõik romaani tirida, tuleks välja biograafiline leksikon. Tuleb sünteesida. Ja mida rohkem publik valesid prototüüpe pakub, seda õnnelikum on kirjanik, sest saab kinnitust, et on tabanud midagi tõesti üldist. Mati Unt prototüübina? Ha-ha-haa! Uneski poleks ise selle peale tulnud.
Siiski, mitte eriti peidetud prototüübid – on see sul teadlik huvitekitaja ja kaubamärk?
Asi on selles, et mu tegelased on kunstiinimesed või poliitikud, igal juhul avalikkuses tuntud isikud. Kui nad oleksid tavakodanikud, siis õhkaks kõik – kui suurepärane fantaasia, oh mis andekas väljamõtleja see Mutt on!
Kuidas on prototüübid ise reageerinud? Millist vastukaja oled neilt oma romaanidele saanud?
Vähe olen saanud. Teemat välditakse. Näiteks Lennart Meriga, kes on «Rahvusvahelises mehes» täiesti äratuntav. Me isegi ei maininud isekeskis säärase raamatu olemasolu kordagi.
Reaktsioone «Kooparahvale» ootan suure huviga. Mõnest seni ilmunud kirjalikust vastukajast jääb mulje, et romaani püütakse serveerida kui järjekordset boheemide kõrtsikammimist. Aga see on ju eelkõige poliitiline romaan! Tähendab, paljud tunnevad end ära ja võtavad seda ootamatult valuliselt.
On’s mõni tulnud vaidlema: hea küll, panid mind raamatusse, aga vaat selline ja selline mina küll pole!?
Paar korda. Näiteks ühe essee puhul. Ants Juske pahandas, et tema ei ole «see Noska», kellest ma kirjutasin. Aga see oli tõesti ainult pool lauset.
Või hoitakse targu sinust eemale: äkki torkab minu laulu «laulu sisse»?!
Mõni, vastupidi, ehk ootab seda. Inimeste edevus on ju piiritu. Mõnele bravuuritarile jääb väheks, kui temast lehelugu ilmub, tahab endast romaani ka veel.
Kuis sulle tundub – kellele «Kooparahva» peategelastest eraldasid sa oma parimad mõttekäigud?
Konkreetsemalt jagasin ma end siin seltskonnaajakirjanikust minajutustaja Juku ja tema «õpetatud sõbra» Illimari vahel. Tema lühiesseed, eriti Stalinist ja Hitlerist, on muidugi minu enda vaated. Ka tema romantikaihalus polnud mulle omal ajal tundmatu.
Ahaa-elamus oli mulle Teedu Tärn, NLKP ajaloo õppejõud, kes Riigikogu liikmeks ja ministriks sai. Karjäärikommarite hingeelu tunned sa ajast, kui olid välisminister Lennart Meri infobüroo direktor?
Ei, need kulusid «Rahvusvaheliseks meheks». Praegused tegelased on mu enda põlvkonnakaaslased, kelle elu olen jälginud.
Teame, et sellistel Teetudel on «paindlik südametunnistus», aga oled tema sisemised «kõhklused ja kahtlused» nii muhedalt ja veenvaks kirjutanud, et hakka või uskuma, et ka ansipid on «ikkagi inimesed».
Mis siis neis karjäärikommunistides nii iseäralikku on? Inimesed nagu kõik teised – selles mõttes, et tahtsid oma elu hästi elada. Nad olid nõus ohverdama osa südametunnistusest, et paremale järjele saada. Mõnikord nad uskusid seejuures siiralt, et edendavad niimoodi ka eesti asja, vahel ei mõelnud. Piir on hägune.
Mõistmine ja andestamine on üks asi, mäletamine – hoopis teine. Loosungile «kommarid ahju!» ma alla ei kirjuta. Sinna saadetagu ainult need, kelle kätel on veresüüd. Pealegi, surmanuhtlust ma ei poolda, see on võrreldes üksikvangistusega kerge karistus… Aga mina võin mõista ja andestada üksnes enda eest. Teised peavad seda ise tegema ja selleks on mäletamine vajalik. Praegu hakkabki inimeste mälus juba kõik veerand sajandi eest toimunu segi minema.
Leidsid sa kirjutades ka karjäärikommaritega endast midagi ühist? Mõni salasüü, mida vanast ajast endas kannad?
Ühist ei ole midagi. Mul on hea meel, et ma seisin vastu kiusatusele «ühineda parteiga, et näha laia maailma». Just niimoodi toonane kirjanike liidu partorg, mu hea kolleeg, mind ääriveeri võrgutas.
On’s nüüdsed riigimehed sulle pakkunud, et sa nende mainet parandaksid ja kujundaksid? Praegused PR-nõustajad paistavad üsna saamatud?
Ei ole pakutud. Küllap kardavad, et ma kasutaks saadud materjali oma loomingus ära. Selle koha pealt nad eksivad, ma olen niisugustes asjades
aumees, nagu ka eraelu paljastamisel.
Ja ega ma kipu. Karjääritegemise abitehnoloogiks olemine mulle hästi ei sobi. Aga selles on sul õigus, et meil tehakse ses vallas fopaasid. Nõustajateks võetakse ju oma joped, mitte profid.
«Kooparahva» mina-jutustaja on kultuuritoimetajast «aateliseks seltskonna-ajakirjanikuks» liikunud Juku Raudtuvi, kes leiab oma eneseõigustuse missioonis uue riigikorraga kõrvale- unustatud kultuuriinimesi uuesti sõna otseses mõttes «pildile aidata». Võtan omaks…
Teatrikriitikuna suhtlesid sa omal ajal «kooparahvaga». Ja ühel päeval siirdusid seltskonnaajakirjanikuks. Ma pole kunagi su käest küsinud, mis motiividel. Ei usu, et need oleksid täpselt samad, mis mu tegelasel. Aga mulle oli vaja mingit alusmaterjali, lähtekohta, et säärane tegelaskuju üldse kerima hakkaks.
Nii et vabanda, kaudselt, õige pisut oled sa selle tegelase tekkimises süüdi.
Mul on Jukult õppida. Näiteks töövõtet – võtta seltskonda kaasa noored «etteajajad», kes sebiks unustatud kultuuritegelasi täna mõjukate «ilusate ja seksikate» kõrvale, et nad ka Kroonika piltidele pääseksid.
Need töövõtted on muidugi üks minu ülemeelikusi... Aga kui kujutlesin end selle aatelise seltskonnaajakirjaniku ossa, siis leidsin, et just niimoodi on õige tegutseda.
Ja see maailm pole mulle ju võõras! Ma olen seal kaasa löönud kunagise Hommikulehe elu osakonnas. Isegi Kroonika pidu pole mul nägemata jäänud. Kahju, et neid enam pole. Nii näeme, kuidas põhivoolu meedia teie nišši omastab...
Juku nendib, et seltskonna-ajakirjas ilmunud lugu teenib kunstnikule rohkem tähelepanu kui kultuurilehes ilmunu. Aga ta töö pole kerge, taipamatud kunstiinimesed punnivad Juku «paisutusele» vastu.
Ega enam ei punni, on aru saanud, kuidas asjad käivad. Samas ma näiteks ei mõista, miks ei oleks võinud kirjanikud eluloo-raamatute buumist kasu lõigata. Nemad oleksid üldjuhul ehk kvaliteetsemat lugemist pakkunud kui lapsajakirjanikud. Aga näe, nemad olid selleks liiga pikatoimelised või kirtsutasid nina.
Tunned nagu Juku: «Aga mina mõistan, kuhupoole ühiskond liigub.»
Ütlen ausalt, et ka mina ei mõistnud vene ajal, mis loovisikutega juhtuma hakkab. Aga ma ärkasin suhteliselt varakult.
Kuidas käinuks «Kooparahva» ja sinu käsi siis, kui uut Eesti vabariiki poleks tulnud?
Kõik oleks läinud edasi täpselt samamoodi.
Kirjutad alla, et Vene ajal oli sul kui kirjanikul rohkem raha, suured tiraažid ja lugupidamine, nüüd – paljas (sõna)vabadus?
Raske öelda, sest ühiskondlik ja bioloogiline elutsükkel segunevad. Raha oli vanasti rohkem, aga suur osa läks kõrist alla, muud polnud sellega teha. Nüüd on raha vähem, eriti kui arvestada, et kõrist ei lähe midagi alla. Ent tean, et on minust vaesemaid, sest ma olen, nagu mõned mu tuttavad nina kirtsutades ütlevad, vilka sulega, kirjutan kolumne. Tänu sellele pole ka viimane lugupidamiseraas mu vastu päriselt kadunud.
Loomingulise vabaduse rohkust tunnen eeskätt abstraktselt, sest mind tsensor vanasti eriti ei kottinud.
Postimehe kolumnistina ei helju ega õhka sa (erinevalt mõnest oma põlvkonnakaaslasest) kusagil oma noorpõlve ideaalide «ilukambris». Kuidas väljendada, nagu Juku ütleb, «oma isikuga jätkuvalt aja vaimu»?
See on tüübi küsimus. Ma lihtsalt tunnen huvi väga paljude asjade vastu: kunst, poliitika, sport, majandusgeograafia, religioon jne. Jälgin neid, ilmselt tekib sellest laiem eluvaade. Minu ettekujutus heast stiilist ühtib natuke sellega, mida ajakirjanikult nõutakse – selgus, täpsus, läbipaistvus. Mulle hirmsasti meeldib Wittgen-steini ütlus, et kõike, millest on võimalik selgesti mõelda, on võimalik ka selgesti kirjutada.
Mida hakata peale sinu tõdetud paratamatusega: mis tahes riigikorra ajal võidavad ikka need, kes paremini kohanevad ja muganduvad?
Aga see on ju nii. Küsimus on selles, kas «ettevõtlikumad» peavad esiletõusmiseks üle teiste laipade minema või mitte. Selles avaldub ühiskonna tsiviliseerituse aste.
Raamat lõpeb Mati matustega. Kuulsad surnud on hea võimalus elavatel («ilusatel ja seksikatel») ennast eksponeerida. Kas suurte matused on päriselt ka nii «hirmus naljakad»?
Mitte naljakad, aga osa inimlikust komöödiast kindlasti. Mul hakkab alati leinajatest kahju, nad võtavad igasuguseid poose ja tunnevad end ebakindlalt.
Epiloog kannab vanatestamentlikku tõdemust, et lõpuks on kõik ainult «üks tühi töö ja vaimu närimine». Mis on siis elus üldse väärt, või mis järele jääb?
Huvitav, ma ise poetasin lõpu kirjutamise ajal pisara... Tühi vaev oleks kõik siis, kui loodad ei-tea-mida. Aga inimene peab teadma, mis on üldse võimalik, ja rõõmustama sellegi üle. Kõlab jaburalt, eriti minu suust, aga olen järjest rohkem aru saanud, et õnn peitub õiges mõtlemises ja enamik inimesi ei oska õnnelik olla.
Ja veel üks suur labasus – inimene peab püüdma kaua elada. Parem elus kerjus kui surnud kuningas. Elu on kumuleeruv – mida rohkem on vanaduses, millele heldimusega tagasi mõelda, seda õnnelikum elu. Oma elu on ainus, millele võid kindel olla, kõik muu on ehku peal.
Mis aitab tusa «tühisuste tühisus» vastu – irooniameelega kõigest üle olla?
Mitte tingimata üle olla ja mitte irooniaga. Lihtsalt olla – avatult. Öelda endale, et «seekord läks niimoodi». «See kord» – see ongi sinu ainuke elu.
Muide, romaani lõpus kõlab minu enda hääl. Nii palju on läbi elatud, ja ikka olen veel elus, ikka veel mõistuse juures. See lause oli esimene, mis mul romaanist kirjas oli.
Aga tulevad põlved, lapsed ja lapselapsed…? Raamatus pole eriti juttu, mis peategelaste järeltulijatest sai – kas pojad kündsid edasi oma isade vagu või…
Tänapäeval on laste ja vanemate suhted täielikult muutumas. Lapsed on eelkõige bioloogilised järglased. Elatakse mujal, sidemed nõrgenevad. Järjest rohkem, kahjuks.
Kas sina jätkad oma isa rida, ja kuivõrd kõnnib sinu poeg sinu rada?
Ei. Ja kunstnikul ei peagi olema tingimata lapsed, vaid õpilased, koolkond.
Kumb sulle täismehena rohkem tähendab: jõulu- või uusaastaõhtu?
Need on enamvähem kokku kasvanud. Mis oleks loomulikum, et kui väljas hakkab valgust juurde tulema, siis tekib ka hinges lootus!
Sinu pere traditsioonid neil kahel õhtul?
Jõuluõhtul ma tavaliselt mõtlen elu üle järele, plõksutan vahelduseks telekapulti ja imestan. Tiina loeb tugitoolis, kass süles. Miisu-Pliska on varsti Max Jakobsoni «XX sajandi lõpparve» läbi lugenud.
Vana-aastaõhtul väljas käimise komme kadus, kui meil oli koer, kel tuli paugutamise ajal «käppa hoida». Nüüd võiks minna välja, aga ma ei keera põhimõtteliselt kella sügisel edasi (ega kevadel tagasi) ning olen rakettide laskmise ajaks üsna unine.
Uue aasta algus toob sulle suure sünnipäeva. Millist juubeliplaani pead?
Võtame selle päeva vastu New Yorgis. Lõburändajatena.
