Võluv näitlejanna Liis Haab hullutab eestlasi sarjas «Pilvede all», kuid ükski pealinna teater teda ei tahtnud. Lavaka lõpetamise järel võttis Liisi ära Rakvere Teater — ja noor abielunaine, üritades veeta iga vaba hetke oma mehega, käib tööl saja kilomeetri taha.
Liis (22) ja tema Tallinnas advokaadibüroos Lepik ja Luhaäär Lawin juristina töötav abikaasa Daniel Haab ootavad pikisilmi ühist puhkust ja valgeid jõule.
Võiks arvata, et sina, ilus blond tüdruk, kes sa mängid menukas telesarjas, tahad pealinna püünele. Miks Rakvere?
Ma ei saanud mujalt pakkumisi, Rakverest aga pakuti väga ahvatlevaid rolle. Esimese tööna tegin kaasa Shakes-peare’i «Tormis», kus mängisin Mirandat. Tüki lavastas Hendrik Toompere juunior, kes oli lavakoolis meie kursuse juhendaja. See oli hea üleminek koolist n-ö päris ellu, oma õpetaja ja nelja kursusekaaslase abiga. Nüüd teeme jälle samade kursusekaaslastega tükki. Seekord lavastab üks meie endi hulgast — noor ja andekas Kertu Moppel ning noorele kaardiväele, nagu Rakvere vanad olijad meid nimetavad, on lisaks Tiina Mälberg. Mul on hea meel, et just tema. Ta on väga siiras ja asjalik inimene, tema kogemused kuluvad meile marjaks ära.
Kuidas su elu Rakveres välja näeb?
Lauri (kursusevend Kaldoja – toim.) üllatus küll esimesel nädalal Rakveres, et kus on kõik inimesed, et miks nad tänavale ei tule, et neid näha saaks. Ma olen väikelinnast (Jõhvist – toim.) ega üllatunud liialt. Mõnda äratundmishetke olen Rakveres näinud, kus jäädakse mulle pikemalt otsa vaatama, aga tegelikult elan Tallinnas, sõidan siia vaid tööle.
Sa tundud olevat hirmuäratav naisterahvas. Sellist õelalt kavalat pilku, mida teha oskad, nägin viimati sarjas «Ka rikkad nutavad». Sa mängid etenduses «Kunstveri ja -pisarad», mis on kirjutatud selle sarja põhjal, naiivset ja pöörast peaosalist. Millised on teie ühised jooned?
Tegemist on pigem mitte-narratiivse teatriga. Jälgime küll ühte loo joonist, kuid tegelikult päris üks-ühele me seda muinasjuttu ei jutusta. Seega ei ole mul läbivat karakterit. On Veronica Castro, täpsemalt tema tegelaskuju seriaalist «Ka rikkad nutavad» ning minu ja Kertu Moppeli alter ego ja kogu trupi ühisfantaasia. Mängime läbi need asjad, mis takistavad elul olemast muinasjutt. Muinasjutus on struktuur väga paigas, õigel ajal on kulminatsioon, peategelase ümber keerleb kogu maailm, ta saab kannatada, rõõmustada ja alati kõige kirevamates toonides. Päris elus olen mina peategelane, sarnaselt iga inimesega. See ongi ühine joon minul ja minu tegelaskujul.
{poolik}
Igal inimesel on vajadus suure kire järele — nii räägib «Kunstveri ja -pisarad». Mis on sinu suur kirg?
Minu pere, minu kodu ja miks mitte ka teater.
Milline on tõeline prints mitte ainult muinasjutulises lavastuses, vaid ka põhjamaises tõeluses?
Minu abikaasa.
Mille pärast sa nutad?
Kõige pärast saab pisaraid valada, kui ainult tuju on. Seda naised ka teevad, sest mõnikord ajab tõesti ka jooksev sukk nutma, teinekord aga ei nuta nädalaid.
Näitlejatel on muidugi vaja tihedamini vesistada, eriti teleseriaalis. Siis on mõnikord küll nii, et kui ka tunne tuleb, siis tegelikult on silmad juba nii väsinud, et sealt enam piiskagi ei pigista ja appi tõttab grimeerija Iiris. Samas, mulle on alati mõjusam olnud see, kui näitleja hoiab laval pisaraid tagasi, kui see, et ta nutta lahistab.
Oled sa kunagi päris elus saatuslik brünett olnud?
Puberteedieas värvisin juuksed šampoonvärviga punaseks, kümneaastaselt lasin poisipea lõigata — need on olnud mu suurimad muutused. Võimalikult lihtsast soengust on kõige parem ikka ja jälle uut rolli välja voolida.
Millistest kändudest oled sa pidanud üle tulema, et saada näitlejaks?
Lavakoolist, sest see oli täis ennekõike tööd iseendaga — avastusi ja pettumusi. Soovisin olla kohe väga hea, aga ju ma siis olen see kauem küpsev näitleja.
Kui sinust poleks näitlejat saanud, siis kes sa praegu oleksid?
Ilmselt oleksin läinud ema jälgedes eesti filoloogiat õppima.
Kes on teatris/filmis/teles su eeskujud?
Katariina Lauk on alati suurepärane. Viimati ahhetasin «Toatüdrukuid» vaadates — Tiina Mälberg, Ülle Lichtfeldt ja Anneli Rahkema vaimustasid mind. Ma pole pidanud neis ka hiljem pettuma. Linnateatri «Tõestuses» imetlesin Elisabet Tamme. Aga eks neid on olnud teisigi, lihtsalt need meenusid.
Kui kaugel või lähedal oled, saamaks «jalad alla», et poleks kartust tuleviku ees?
Väga kaugel.
Milliste lapsepõlveharrastuste kaudu said sotti, mis on sinu jaoks õige, mis vale?
Käisin näiteringis, laulu- ja tantsuringides, lastemuusikakoolis, joonistasin. Nagu iga teine laps. Näitlejaks hakkasin soovima
alles gümnaasiumiklassides.
Poliitik Heimar Lengil on käsil eksperiment, kus ta püüab elus püsida, kulutades kuus toidule 1000 krooni. Mil määral oled sina pidanud raskete oludega rinda pistma?
Olen alati hakkama saanud. Lavakooli ajal toetas ema. Suvel käisin tööl, aga õppeaasta vältel ei oleks seda kuidagi teha jõudnud.
Kui palju peab sul olema raha, et kenasti ära elada?
Nii palju, et ei peaks iga suutäit rahasse arvestama ja kodu oleks soe.
Millest koosneb ülim heaolu?
Usaldusest, mõistmisest, armastusest, sõprusest, austusest.
Millised on su hobid?
Praegu, esietenduse eel mul hobisid ei ole, üritan iga vaba hetke abikaasale anda. Hea on, kui jõuab miinimum-une täis magada. Lähedaste sünnipäevadeks olen ikka üritanud koogi küpsetada.
Lenna Kuurmaa usub inglitesse — millesse sina usud?
Headus ja tõde võidab.
Kui ökoinimene sa oled? Jalgrattaga sõidad?
Ma ei kaldu äärmustesse. Sõidan nii auto kui bussiga ning oma kartul ja porgand on salves.
Milline õnn ja võimalused peaksid sulle sülle kukkuma, et sa Eestist ära läheksid?
Praegu näen end ikkagi Eestis, kuid näis, mis võimalusi meie perele tulevikul pakkuda on.
Mida sulle tulevik tuua võiks?
Mõnusat puhkust abikaasaga. Tööalaselt põnevaid rolle. Valgeid jõule.
Mille nimel või kelle eest oleksid valmis surema?
Pere.
