KIRI ÖÖISTUNGILT 110: Kohutav on siin saalis olnud, ehkki samas pakub iga õud tähelepanelikule inimesele näärikingi. Mäletan siin vahepeal saalis tekkinud kivi.
Võibolla kõige masendavam oli Kadri Simsoni kõrval siiski (tsiteerides Arnold Rüütlit) töönimega Nüri Knopka, pärisnime ei mäleta, kes kostitas kuulajaid epiteetidega nagu: salalik sigadus, peen pettus jne.
Kohe tuli mulle meelde brošüür, mis rääkis Talvesõjast Vene poole kohaselt:
"Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda, kui sai teatavaks jultunuks läinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon, kes julgesid oma räpase kärsa ajada meie nõukogude aeda.
Ühes saksa fashismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer saksa õuest, sisisev valgesoome madu".
Tõepoolest, lugemus ja arusaam pole põhiseaduslikult kohustuslikult.
"Kes ta siis oli, see alatu uss, kes on oma nõela välja ajanud töötava rahva võitmatu isamaa vastu?"
Otsisin Toktor Vassiljevit, et veidi opositsiooniga nõu pidada, ent Toktor on haihtunud nagu tina tuhka. Ma arvan, et käimas on puhas kõikide raha raiskamine.

KIRI ÖÖISTUNGILT 109: (Mis on ilupaus) Stiili pärast võtan endale praegu tunnikese sissekannetelt puhkust ja kandun ametnike suitsunurka. Juba dadaistlik traditsioon sedastas, et võidelda tuleb siiski kogu, mitte mõni aeg. Ma just kogu aja raiskasin ära ja kasutan vahepeal "mõnd" aega.

KIRI ÖÖISTUNGILT 108: Tegin intelligentse fiidbäki, kes puhvetis teavad, mille vastu Simson lõugab. Kuna saal on tühi, eksisteerib vaid kaks lõugajat. Hale läbikukkumine. Ei tea keegi, millise parandusettepanekuga on stoori käimas ja tsirkulaarid läkisd ilmselt samuti sassi.
Kergelt kullatud tõukerattana veeresid juba mitu aega tagais siit ära kõik tuttavad näod - keda tean siiski vaid seetõttu, et ööistungite vahelisel tööajal ehmatavad nad mind oma ilmega.
Näiteks kui puldis on Keskerakondlaste tavapäraselt pinnapealne relv Maarika Tuus-Laul, töönimega "Nüri Knopka", kuulan ma tema suust purskuvat frigiidset laavat, mis meenutab mulle nõukogudeaegsaet leksikat. Aga Konpoka räägib aastal 2012: "alatus Ida-Virumaal, sepitsus meie juures, salajased alatused jne".
Ikka meenub sel juhul 194. aastal kirja pandud brošüür, mille ostisin kord ühelt Moskva juudilt ja mis kannab endas täht-tähelist olemust ning pärineb aastast 1940, mil Nõukogude Liit arvas heaks Soomet okupeerida:
(edasi tsitaat)
"Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda, kui sai teatavaks jultunuks läinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon, kes julgesid oma räpase kärsa ajada meie nõukogude aeda.
Ühes saksa fashismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer saksa õuest, sisisev valgesoome madu.
See kaval, äraandlik madu julges roomata sõjaga Suure Sotsialistliku Riigi ligipääsmatuile kindlustele."
Minge pekki.
Kadri, võta oma luuletajad kaasa!

KIRI ÖÖISTUNGILT 107: Puhvetis on õnneks kuulata kaasakiskuvat ja muusikaliselt arvestatavat lärmi, lisaks Jaan Pehkile, kes on saanud üle puhtast ja lollist kohmetusest friigikogu ees onregistreerinud kaardile ennast veel mitmed maamärgid. Veel enam: on siia ju laekunud ka inimesed BNS-ist ning KesKus'i kunstnik Maria "Johhaidii" Rõhu koos oma õega.
Pettunud turist Simson on aga Savisaare poolt puruksrebitud pileti asemel pälvinud peavõidu, temaga istub ühes lauas Priit Simson, rahulolematu maailmaavastaja abikaasa.
Mulle meenub siinkohal, et see oli vist Leonid Mletšin, kes kirjutas Brežnevist stiilis, mis mulle hetkel meenutab tünga saanud Kadrit. Kontrollisin. Tsitaat.
Oleg Zahharov: "Vatuvõtutoas ta (Brenev) palus, et ma tõmbaksin tema lemmiksigaretti novost. Talle oli suitsetamine ära keelatud ja ainus asi, mida ta endale pärast seda lubada sai, oli olla mõnikord inimese kõrval, kes suitsetas."
Kutsusin puhveti okupeeriyud nurka ka teised: Kaja Kallase, Valdo Randpere. Kaja ütles (mitte päris ebaedevalt): äkki sattun su blogisse? Rahustasin teda: "Lubada ei saa, aga võibolla isegi mitte."
Randpere, kellele pandi koheselt silt külge, justkui olnuks ta läbikukkunud laulja, vastas Pehk kohe omalt poolt: "Tere. Meeldiv tutvuda. Siin on veel üks."
Muuhulgas sain keset vaheaegade võtmist pähe ühe malepartii Siim Kabritsalt, kelle erialaks on põhiliselt köögiviljad. Samas mitte kohe, mis lohutab ja annab märku, et tavalise peedini, kes kohe müüki pannakse, on mul veel südametunnistust ja maad.

KIRI ÖÖISTUNGILT 106: Vene kirjandusest meenub sihuke termin nagu "pettunud lesk". Meie tänasel nurgamuusikalis mängib seda Kadri Simson, kelle Ameerika pileti Savisaar puruks tõmbas. Aga katsuge ise edasi elada, kui olete just mustsõstra mustriga trussikud seksikasse kohvrisse pakkinud ja tahate kõige olemasoleva saasta oma habrastelt kirsadelt raputada! Väga raske!
Simson vajub pulti nagu maalihe turistide peale, aga pärast pileti puruksrebimist on samm kindel, justkui oleks otsustanud ta maakera ainsa penaltiga väravasse lüüa: "Andke meile vaheaeg, kohtunik las lakub igasuguseid kaarte".
Õnneks helistas Jaan Pehk, tuli sisse ja on veidi kohmetu. Saan sõbrast aru, see siin ei mahu poeesia raamidesse, kuna kuulub pigem kanala pidamise lohaka kuvandi alla.
Puhvetis seletas Eiki Nestor: "Mis kuradi ööistung see ka on! ööistung peaks käima koos suitsuvingu ja voolava alkoholiga, aga siin majas elavad (siinkohal nägi Eiki mind ja pidas pausi ning jätkas siis) igasugused ametnikud".
Ja süüdistas: "Selles kõiges on süüdi IRL, fraktsioon, mida sina justkui esindad!"
"Tõesti", ütlesin kõrvalolevale Anney Akermanile, kes ole kaevunud suupistesse, "kus on sinu õlu".
"Ka keefiris on kraadid", filosofeeris mõtlikult Annely ning siirdus järgmist Simsoni-nimelist vaheaega ootama.
Otsustasime Pehkiga, et halvemad ajad on veel ees. Pehk küsis: "Kas siin ikka kangemat leidub? Muidu võtan hobuse ja sõidan kohe koju tagasi!"
Revidentuuri tingimustes tuli välja, et jätkub.
Ja kohe meenuski Andrus Ööveli kunagine legendaarselt patriootlik röögatus kaitseväelastele: "Mehed, sööge suppi, sest suppi meil on!"
Nii käitub ka Kadri, petetud turist ja võtab vaheaja. Võtke vaheaegu, seltsimehed, sest vaheaegu meil on!

KIRI ÖÖISTUNGILT 105: Vahepealsel siin ajal mängisid puhvetinurgas malet Andrei Korobeinik ja Siim Kabrits, mõlemal peas näod, nagu oleksid nad sattunud Kuubale paksu sigarit ja tumedat rummi nautima.
„Kuidas läheb“, pärisin. Kabrits arvas: „Algul läks päris hästi, nüüd järjest sitemini“. Mulle selgitati, et Kabrits olla Maleliidu juhatajat Korobeinikut võitnud, aga nüüd ei ole asi enam nii kindel. „Korobeinik on kohtunud Kasparoviga“, mainis arvukas publik. „Kas ta on Kasparovit ka võitnud“, tahtsin teada. „Kindlasti“, ironiseeris Andrei, „aga ainult peale viiendat õlut!“
Jälle kord on moodustatud kihlveoklubi, kaua täna läheb.
„Ma tean neid küll“, seletas Andrei ja tõstis etturi valesse kohta, „hommikuni panevad. Viimast lahingut annavad! See on neil sihuke koht, et selja taga on Moskva või vähemalt Nevski katedraal!“
Sealjuures käis malemängu vahtivate inimeste vahel kibe diskussioon Eesti õllesortide hüvade ning kurade omaduste üle. Pinnale jäid Saku Hele ja Tartu Aleksander, ehkki suur osa vaidlejatest lonksas resigneerinud olemisega hoopis mingit brändit.
Nii lähevad sõnad ja tegelikkus lahku isegi friigikogu puvetis.
Tuli sõber Kert Valdaru, Sisekaitse Akadeemiast, vaatas asja üle ning asus kurtma: „Praegusel esimese advendi järgsel ajal on väga raske seletada lastele, kust tuleb sussi sisse komm. Lapsed on umbusklikud ja söandavad kahelda päkapikkudes. Olen viimasel ajal ikka öelnud, et riigikogulased toovad! Ent nüüd, ausa inimesena, kes ei soovi lastele näkku juba üht jama kätkevat juttu laiendada, on väga raske sellist muinaslugu jätkata. No kuidas nad kommi toovad? Vaadakem tõele näkku, lapsed teavad, et friigikogu liikmed on kõik ööistungil. Ja siin tekkib paratamatu küsimus, mis võib käristada puruks mudilase hinge: kes siis toob lastele ikkagi sussi sisse kommi?“
Lohutasin Kerti nagu oskasin ja viisin ta pressirõdule. Saalis tiksusid kaks keskerakondlast, nimesid ei tea öelda, isegi näkku vaadates on raske ära tunda, rääkimata siis veel selja tagant.
„Nii lastele ütlegi“, õpetasin, „mõned riigikogulased puhkavad, saal on tühi, aga kõik teised eemalviibijad vihuvad lastele kommi viia“.
Ja soovitasin Friigikofu juhatusele antud teemal järelpärimine kirjutada.
Kert vaatas tühja saali ja jäi kuidagi nukraks.

KIRI ÖÖISTUNGILT 104: Nägin puhvetis professor Aadu Musta, kes õngitses vana arhivaari vilumusega pütist heeringat. „Professor Must“, sõnasin talle viisakalt ligi hiilides, „ma ei taha küll segada teie dialoogi heeringaga, mis on Ester Tuiksoo uurimuste kohaselt isegi peaaegu et rahvuskala, aga siiski sooviksin teie viimasesse raamatusse „Eesti ja Siber“ teie allkirjaga pühendust.“
Professor Must, oma tütre isa, muutus väga rõõmsaks ning pillas heeringa käest: „Ah soo, ah soo! Aga tead, ma kirjutan praegu teist osa ja sa ei kujuta isegi ette, mida ma vene arhiividest leidnud olen! Näiteks tuleb välja, et meie emakene Tartu Ülikool töötas 19. sajandil hästi ainult neil hetkedel, mil vene luure selle kinni maksis!“
Koridoris hulkus jälle kord Aivar Riisalu, kes on ilmselt minetanud kõik väljaõppe kogemused, mis peaksid tal vabas looduses suunda aitama hoida. Aivar võttis taskust välja märkmiku, keeras esimeselt leheküljelt lahti ning ütles kole põneva häälega: „Minu mahalastavate nimekirja, kuhu hakkab kuuluma 100 inimest, on ilmunud esimene nimi!“ Ja näitas mulle märkmikku.
Seal seisis „Marko Mihkelson“.
„Mis see Marko tegi,“ küsisin. „Irises hirmsal kombel“, kurtis Riisalu, „ja solvas mind kogu aeg“. Ning lisas täpsustuseks, et ajaloos juba kord on nii: mõningad naljad võivad saada tõeks.
Samas märkas Aivar saali ukse ees Urmas klaasi, kes jalutab seal juba teist tundi, telefon meeleheitlikult vastu kõrva litsutud.
Aivar pilgutas keskendunult oma pisikesi silmi. „Urmas, mulle tundub, et te olete õnnetult armunud“, teats ta valjult. „Ei ole“, punastas Klaas, „seisan niisama siin ukse juures ja räägin.“
„Ma loodan, et sa ei räägi uksega“, pistsin vahele.
„Ei-ei“, vaidles Klaas, „mul on lihtsalt üks töö pooleli!“ Ja rääkis küllaltki põhjaliku loo, kuidas ta olla just teada saanud, et tema kodu juures kusagil Põlvamaal oli tiigi juurde koperdanud metssiga ja seisnud seal pool päeva. „Mida see siga seal küll tegi“, päris Klaas ning vaatas murelikult friigikogu pasapruuni seina.
Seejärel siirdus Klaas kuhugi mujale, ilmes siiras arusaamatus sea totra käitumise pärast.
Samas kannan ette, et olen saanud sõnumi kontsertpakkumisega: „Südaöö paiku (kui üks teine üritus lõpeb) tuleme lõõtspilli ja nii roppude laulude kui ka vähem lauludega külla toetust avaldama. Puhveti uksele toome sildi "Valli baari fraktsioon".“
Alla oli kirjutatud Tanel Telc.
Helistas ka Marek Strandberg ning arvas, et on eelmise ööistungi külastusest juba niipalju paranenud, et võiks uuesti proovida.

KIRI ÖÖISTUNGILT 103: Mingil sigines mulle tooli juurde Tõnis Lukas, kes ütles, et tulgu ma kaasa, kuna käes on aeg hakata ehitama Eesti-Ukraina silda. Vaatasin Tõnist ja mulle kangastus tõesti, et kusagil nurga taga on tal kuhjake hohollide mörti ning potisinised kahhelkivid. Siis selgus aga hoopis, et Tõnisel on külas tema kauge Ukraina sugulane Nataša, kellega võiks igasugustel teemadel vestelda.
Muutusin veidi murelikuks ja vaatasin oma kampsikut. „Ei tea kas ikka sobib“, tahtsin igaks juhuks teada. „Asi on autfitis! Kuidas mu kampsik välja näeb?“
„Väga hea on“, tõstis Tõnis pöidla. „Einoh, suurepärane“, lisas ta igaks juhuks veel, hääles tulevasele Eesti Rahva Muuseumi direktorile kohane austus alepõllunduse, kahe triibulise soki ning neljaklassilise külakooli hariduse vastu.
Saalis vaidlesid Riisalu ja Randpere. „Randpere teeb mulle praegu välja“, laias Riisalu, „ja esimest korda elus!“
„Ei ole tõsi“, vaidles Valdo, „ei ole esimest korda elus. Samas, kui sul on mulle esimenegi kord tegemata!“
„Assa kurat“, ütles Riisalu ja tõmbas kiirelt uttu.
Nagu ikka kõik mõistlikud projektid, lõppes mingil hetkel puhvetis Eesti-Ukraina silla ehitamine, vestlus Natašaga. Kohtasin oma sõpra Andres Herkelit. Herkel ei kanna fooliummütsi ja tema vaimne taluvuslävi on nohu tõttu madal, kuna aju on kõvasti saanud seda ainet, mis siin õhus hõljub.
„Kuule“, küsis Andres, „kas sa Dalai laama raamatu said?“
„Millise“, pärisin irooniliselt vastu, „kas selle, mille presentatsioon oli Rahvusraamatukogus, mille koostasid sina, andis välja Tiit Pruuli ja millesse sa mulle pühenduse kirjutasid?“
„Pagan küll, ringutas Herkel nutuselt käsi, mis värk on?“
Ja päris seejärel küllaltki asjalikult: „Kas Kesknädal ikka kirjutab sellest?“
„Kesknädala kohta ei oska ma midagi öelda, uus KesKus aga küll“, proovisin sõpra ettevaatlikult koomast välja tuua, kuna olen lugenud, et selliseid asju ei tohi teha liiga äkki.
„Pagan küll“, ahastas Herkel uuesti ning lõi ennast ettevaatlikult vastu pead, „mis minust saanud on!“
Koridoris põrkasin jälle kokku Aivar Riisaluga. „Te olete meid haigeks teinud“, kurtsin Aivarile, „ma ei tea, äkki tuleks küsida naissaadikutelt tampoone ja need kõrva toppida?“
Riisalu vaatas konspiratsiooni mõttes ringi, näitas siis oma kõrvu ning seletas, staabi süüdanud lõke silmades praksumas: „Aitab ka 9-millimeetrine padrunihülss. Litsud kõrva ja – vaikus on kuldne!“

KIRI ÖÖISTUNGILT 102: Mihhail Stalnuhhi, töönimega Asjatult Inisev Ema, luristab puldis nina ja paneb skisofreenikut: räägib, et on tubakaaktsiisi tõstmise poolt, aga samas ka vastu. Ta soiub, et ei saa mitte kuidagi suurema aktsiisi poolt hääletada. Samas katsub Asjatult Inisev Ema jätta täiesti asjatult veenvat muljet, et tema hullumeelne suhtumine antud punkti ei tule millestki muust peale tõsiasja, et opositsioonis on sead.
Aga tubaka koha pealt valetab ta nagu ikka. Pidevalt näen teda suitsunurga tagumise seina ääres nohisemas, Narva linna auklikke kõnniteid meenutav nägu seina poole.
Tegelikult on Asjatult Inisev Ema elektriaktsiisi valguses sajavatine psühhopaat, muud midagi.
Vahepeal käis Sven Sester täpsustamas, mitu toobalit meie kronomeetri järgi tunnis on. „Mul võib seda vaja minna, kui tähtsaid asju arvutama hakkan“, seletas ta. Vastasin, et nagu ikka, koosneb üks toobal kolmest minutis, mis tähendab, et tunnis on 20 toobalit.
Veel Toobalist. Erki Nool käis ringi ja arutles nukke närides: kurat, ei saa salata, et korduvalt on tikkunud pähe mõte anda Toobalile peldikus peksa. „Riigikogu liige võib olla küll loll, täiesti lootuseta tohmakas, aga ta ei tohi olla täiesti dementne“, selgitas Erki, pidades silmas, kuidas Toobal suutis küsida üht küsimust umbes 9 korda järjest.
Samas on hakanud kuluaarides ringlema jutt, et viimnegi mõistuse lootuskiir friigikogus vajub varsti mudase roostiku taha, kuna Simson, kes pidi kohe Ameerikasse sõitma, sai Savisaarelt käsu paigale jääda, kummikud ära viksida ning edasi teenida. Tundub, et nii ongi, kuna vaheaegu nõuabki juba tema. Nii tallati maha viimnegi väljavaade kultuursele olengule – ilma Simsonita ei suudaks Toobal asja üksi pikalt pange keerata, kuna see mees on eelkõige ikkagi dresseeritud hamster, kellele on laboris õpetatud selgeks paar lihtsamat lauset.

KIRI ÖÖISTUNGILT 101: Veel üks vaheaeg on loksunud saali ning pulti, nagu joodikust kaluri paat madalikule, ent toonud siiski omalaadset vaheldust. Vaheaega nõudnud Valeri Korb pööritas oma pingis totralt silmi ja ütles korraga asespiiker Jüri Ratasele: Aitäh proua juhataja! Ma võtaks nüüd vaheaja!“
Proua Ratas tuli ärapööranud parteikaaslasele suuremate probleemideta vastu, sest seda nõuab parteidistsipliin, mis ei tunnista sugusid ega ka midagi muud siin maailmas – ainult parteilist kuulekust.
Minu pingi juurde tippis Laine Randjärv ja kukkus kiruma. „Kuule, kas sa Tuus-Lauli teksti kuulasid?“ „Jumala eest, mitte“, vastasin ehmunult ja mulle kangastus sedamaid Nüri Knopka arulage ilme.
„Mul on tunne, et nad on siin guuglist mingi suvalise loba ära kopipeistinud ning muudkui käivad ja laulavad ette“, arutles Jänes masendunult.
Jänesele sigines kohe appi Ene Ergma. „Kui sa Lainest midagi halba kirjutad, siis ma võtan sul kõrvad pea küljest ära“, hoiatas ta.
„Sa ütle parem, Ene“, pärisin, „mis on sinu maailmalõpupaketi – mida sa mulle lahkelt müüa pakkusid – kolmas komponent? Viin, vorst ja...“
„Leib loomulikult“, ütles Ergma veendunult, „sest leiba saab viina peale nuusutada!“
Paljud saadikud on märganud, et saalis on täna kuidagi teistmoodi, kuna osooni ei riku Toobali ja Simsoni kohalolu. Esimesel korrusel on kasutatud patareide karp, käisin vaatamas, ehk on ära visatud, ent karbis polnud kumbagi. Kahe hullu puudumise üle seevaldi filiaalis on puhvetilaudades kõvasti arutatud, enamasti aga pakutakse üksmeelselt, et peast soojaks muutunud Kadri ja Priit on vahepeal kuhugi külma asetatud, sest neid läheb öösel rohkem vaja.
Samal ajal pidas vihase kõne Aadu Must, oma tütre isa, eraelus professor, kes õiendas, et friigikogulaste tekst on vigane ja ei sobi üldsegi üliõpilastele teaduslikeks uurimiseks.
Ergma tõusis püsti, loivas minema ja ohkas: „Milline hingeline professor!“
Miskipärast meenus mulle, kuidas IRLi- fraktsiooni külastas enne perearstide delegatsioon. Küsisin sel hetkel Tõnis Lukaselt teatud hämmeldusega: „Kuule, oled sa kindel, et nad fraktsiooniga ei eksinud? Ehk oleks ikka pidanud Keskerakonna juurde minema?“
Tõnis arvas, et tegelikult pole siin midagi mõelda. Keskerakonnal läheb siiski vaja eri-, mitte perearsti.
Ajakirjandus siin tundis huvi, millistele ettepanekutele ma öise meelelahutuse osas veel avatud oleks – peale selle, mida tegi Estonian Stand Up Comedy.
Vastasin, et olen avatud kõikidele ettepanekutele, mis on normaalsemad kui Keskerakonna tegevus. Ja see tähendab tõesti absoluutselt kõiki ettepanekuid maailmas.

KIRI ÖÖISTUNGILT 100: Märkamatult on käes siinse ikalduse kommenteerimise sajas juubelisissekanne ja mind haarab õud. Kuhu see viib? Mitu juubelit veel tuleb? Mis on elu mõte?
Ühtlasi soovin õnne kõikidele lollidele, kes on selle kasutu tatinokkimise tegelikult autorid. Teisisõnu Keskerakonnale, kelle tordikesest võiksid tegelikult saada oma lõigu ka sotsid. Ja eraldi Ester Tuiksoole, kes soovib viimasel ajal pidevalt pulti tikkuda ja omaviisistatud joigu esitada, aga kuna pea täpselt ei võta, millal õige hetk on, teeb ta seda täiesti suvalistes kohtades ning üldse kiheleb pingis nagu satikaid täis koduloom.
Samas sain kohe energilise telefonikõne, mis lõhnab tõepoolest juubeli tähistamise järele:
„Tere Juku-Kalle, siin Marion Magdalena Uuspõld Comedy Estonia trupist! Me oleme valmis asap tasuta tulema ja lõbustama koalitsiooni puhvetis oma sõnavõttudega, kui te arvate, et see hea idee on!“
Ma arvan, et see on kõige parem idee kogu nende haigete ööistungite vältel. Lubasin mõtet mõne vanameistriga arutada, kuna ma ei tea, mida ütleb teatrietenduse sisseseadmise kohta friigikogus selle maja töö- ja kodukorraeeskiri.
Läksin suitsunurka ja ennäe imet seal nõjatus enesekindlalt vastu aknalauda Toktor Vassiljev, koni näppude vahel ja rääkis midagi õpetlikult Peeter Võsale. „Tere lugupeetavad“, olin viisakas. „Mis lugupeetavad me ikka enam oleme“, ohkas Toktor kurvalt, „kui me juba sinu eeposesse sattunud oleme“. „Vastupidi“, vaidlesin, „sellesse kirjatükki sattuvad ainult väga erilised inimesed – kas siis üht- või teistmoodi erilised“.
Toktor Vassiljev imes viimase mahvi ja naeris kõiketeadja mõru näoga.
„Sa ei teeni sellega ju midagi“, arvas Võsa, „laoksid parem telliskividest müüri!“
Hakkasin protesteerima: „Toktor Vassiljev siin teab väga hästi kui vanainimeste spetsialist, et paljud ühiskonnas hinnatud vanurid ei saa oma tegevuse eest midagi.“
„Saavad küll“, teatas Toktor veendunult, „nemad saavad oma tegevuse eest pensioni. Peab aga ütlema, et tihtipeale ei vasta nende tegevus üldse pensioni suurusele, teisisõnu, liiga palju saavad. Ja kui nad pensioniga toime peaksid tulema, on pension liiga suur“. Toktor hakkas seejärel pikalt-laialt filosofeerima, et halb on samas see, kui mingi asi tõuseb liiga kõrgele ja siis kõvastub. See pole soovitatav, rääkis Toktor Vassiljev nagu kateedrist karjale arulagedatele esmakursuslastele, ise sealjuures Võsa poole kiigatest, sest see kõvastunud asi võib sel juhul väga kergesti ära murduda.
Saalis aga võttis maad järjekordne vaheaeg, vaikne ja uimane nagu elu Valgevene kolhoosis.

KIRI ÖÖISTUNGILT 99: Peale mittelugupeetud V. Korbi järjekordset võimlemistundi, mis seisnes 10-minutilise jalutamisvaheaja võtmises, juhtus nii, et jõudsime järgmise päevakorrapunktini ning pulti kasvas Võsa, justkui väetatud karuputk.
Olgem ausad, ega keegi seda Võsa kuulata ei taha, aga hetk, mil tema suust väljus lause, "me tahame siin riigipirukat küpsetada", muutusid inimesed tähelepanelikuks ja vajusid pahaendeliselt mõttesse. Selline asi ennustab halba, kui Peeter küpsetama hakkab.
Ma ei taha öelda, millist kooki ma tegelikult kardan, kui Võsa hakkab seda riigipiruka nime all kokku keerama. lmselt on siin – nagu ütleb KesKus'i kunstnik Enaber Surdna enne peldikusse siirdumist – tegemist toidu teise tulemisega.
Nüüd aga sammus minu juurde Ene Ergma ja päris kavalalt naeratades ja samal ajal suhteliselt vaikselt: "Juku, ega sa ei tea, et minu käest on võimalik osta maailmalõpu eripakikest? Jube soodsalt! Ainult sada euri tükk!"
Akadeemikut maksab alati kuulata, sestap tahtsin teada, et mida pakike sisaldab.
"Pudel viina, vorsti ja... Seal oli veel midagi", vastas Ene.
Aga kohe oli juures Paul Eerik Rummo, kes - nagu luuletajad ikka - omab absoluutset kuulmist ja tabab seega tavakodanike mõistes asju õhust.
"Kas see oli mingi eripakkumine sulle või kõik saavad", uuris Paul Eerik omamehelikult.
Paraku ei oska ma talle vastata, kuna Ene on juba pulti läinud. Eks Rummo peab pärast koridori akadeemiku püüdmise võrgud välja panema.
Maailmalõpu pakikese peale peaks tõsiselt mõtlema, sest sõna hakkas oma neljasajandat korda võtma Maarika Tuus-Laul, hüüdnimega Nüri Knopka.
Paljudele siin riigis tundub, et Nüri Knopka alustas oma lauset siis kui ta sündis ning ei ole seda veel lõpetanud, mistõttu on absoluutselt võimatu hinnata, millest see räägib.

KIRI ÖÖISTUNGILT 98: Vene kurjategijate aitamise hale itk lõppes ära, poolteist tundi pärast algust ning Vassili Korb teatas oma kohalt, kinniselt kui tühermaal vedelev betoonitükk, et Keskerakond "võtab nagu ikka 10 minutit vaheaega".
Mõtlesin vahepeal, et helistaks tervendaja Vollile, kelle artiklit Õhtalehes nägin ning pärin, mida lugupeetud rahvaparandaja soovitab kolleegidega Keskerakonnast ette võtta. Samas otsustasin üles otsida Toktor Vassiljevi ja pärida, ehk teab ta veel mõnda posijat. Suitsunurgas toktorit polnud, aga sealt väljudes kõndis vastu Tõnis Lukas. "Kas sa käisid juuksuris või", küsis Tõnis pöidlaga suitsunurgale osutades.
"Kuule, Tõnis, see ei ole juuksur, see on suitsunurk", seletasin õpetlikult, "kas sa ei tea?" Tõnis raputas nõutult pead.
"Ilmselt mitte", jätkasin, "tõenäoliselt sinu ajal veel suitsunurki polnud ja inimesed ei suitsetanud". Tõnis kukkus meenutama: "Oot-oot. Oli küll. Las ma mõtlen. Mina tõmbasin oma viimase suitsu 1977. aasta 14. juunil, päev enne ema sünnipäeva. See oli muuseas kangelaslinnas Leningradis!" Tõnis mõtles veel ja küsis mulle otsa vaadates: "Kuule, kas sina olid siis juba sündinud?".
"Olin küll", selgitasin, "aga ma polnud veel oma esimest mahvi tõmmanud, nii et meie nikotiinidiskograafia ei kattu."
Maja peal liigub veelgi huvitavaid inimesi. Just kohtasin fraktsiooni ees kaitseminister Urmas Reinsalu, kes ütles mulle viisakalt, justnagu vana kooli kristlane: "Guten abend!"
Puhvetis on tekkinud aga ettepanek, et keegi võiks kella kaheksa paiku friigikogu elektrijuhtmed juhtmed läbi lõigata.

KIRI ÖÖISTUNGILT 97: Toom on paraku ikka puldis ja tühi jutt voolab tema lõugade vahelt nagu traktori roostes lint Siberi stepis. Ta kordab nüri kangekaelsusega, et ei taha "vene keele kuulutamist teiseks Eesti riigikeeleks", küll aga peab ta murelikult nentima, et siin elab ka "teisest, eriti vene rahvusest inimesi, keda tuleb aidata". Miks on vaja aidata vene kriminaale, Toom ei selgita, võibolla on oma valijatele nagu külvivolinik lubadusi pritsinud.
"Kuiu läheb halvasti", ütles Toom salapäraselt, andes mõista, et peab silmas olukorda, kui retsid oma keeles asja ajada ei saa, samal ajal oma alasisuuruseid rusikaid pigistades nii et nood valgeks muutusid, "lähen kohe õiguskantsleri juurde".
Muuseas, kui Valdo Randpere päris Toomi käest, et ega too ei oska öelda, kuidas käib õigusabi Venemaa, näiteks mis keeles peab suhtlema sellisel juhul Tatarstanis, kukkus kasvult küllaltki suur Toom vingerdama nagu mõni osav väike ussike ja teatas, et ta poleveel Tatarstanis kohtu all viibinud.
Samas arutati kuluaarides, milliseid ajaveetmise võimalusi tuleks täna siin rakendada. Siim Kabrits seletas, et tema võttis kaasa male ja et nad hakkavad pärast Andrei Korobeinikuga mängima. Korobeinik juhtivat nüüd Maleliitu, kuna Carmen Kass on kuhugi kaotsi läinud. Küsisin, et kas ta ei karda oma mõistuse pärast, kui peale elegantset käiku heliseb kell ja tuleb siirduda saali Ester Tuiksoo mõttevälgatusi kuulama? "Kurat küll", vajus Kabrist mõttesse, ent elavnes siis: "samas on asjal ka plusspool. Me lepime Andreiga kokku, et iga käik kestab 10 minutit, täpselt kesikute võetud vaheaja jagu, siis pole vaja kellaga jamada, Ene Ergma on malekell ja helistab alati korrektselt käigu välja".
Trepil tuli vastu Peeter Võsa ja ohkas kurvalt: "Eh! Natsid, sotsid, litsid!"

KIRI ÖÖISTUNGILT 96: Tahaks soovida kõigile head neljapäeva juba nüüd. Olen veendunud, et Keskerakond on saanud äraspidiselt aru suhteliselt süütust Alan Alexander Milne'i lasteraamatust "Karupoeg Puhh", kus Puhh ja Notsu otsustavad ajaviiteks kellelegi külla minna. "Aga lähme vaatame NEID KÕIKI", ütles Puhh selles teoses ennast äginal püsti ajades "ja soovime head neljapäeva!" Mäletatavasti lõppes see üritus niimoodi, et Öökulli puu murdus pooleks ja kukkus ümber. Ehk juhtub samamoodi ka Friigikogu majaga.
Puldis on Yana "Kuul Pähe" Toom, kes nõuab, et õigusabi kurjategijatele antaks ka vene keeles. Tõepoolest. Sitta sellest keeleseadusest, vene lurjustele tuleb ikka vastu tulla.
Pakostal on tekkinud ettepanekuid: miks mitte ka suahiili keeles? Ilmselgelt soovib Toom mingit sigadust toime panna, miks muidu tal ikka venekeelset õigusabi vaja on.
Juba viis minutit pärast istungi algust läks lolliks friigikogu paljukannatanud tabloo, mis näitab kõikide küsijate nimesid topelt, ehkki peaks seda tegema ühekordselt.
Eriti lugupeetud situatsioonis on Peeter Võsa, kelle nime näitab tabloo miskipärast koguni kolm korda.
"Mul on mure kolleeg Võsa pärast", laiutas Eiki Nestor sügavmõtteliselt käsi, "kas kolleeg Võsa peab nüüd küsima kolm küsimust järjest või sama küsimust kolm korda?"
Tegelikult teavad muidugi kõik, et Võsa puhul ei oma see mingit tähtsust. Ent nutma hakkas ka Aivar Riisalu: "Proua juhataja! Ka mina olen mures! Oma saatuse pärast! Sest kui tabloo valetab ja mina õigel ajal ei küsi, võib mul tulla suuri pahandusi!"
Tulid mehed höövlite, haamrite, saagide, mutrivõtmete ning ekskavaatoritega ja hakkavad pulti parandama.
Vaheaeg 5 minutit, 11 minutit pärast istungi algust.