Aastaid USAs elanud portreekunstnik Aapo Pukk ütleb, et Eestist ära minemine oli tema jaoks ainuõige valik, sest kuulsusekoorem muutus liiga raskeks ega lasknud enam maalimisele keskenduda.
Kohtume Aapo Pukiga (50) Rahvusraamatukogus päev enne näituse «Aapo Pukk 50. ENNÄE INIMEST» avamist. Maalid saavad kohe-kohe seina ja kunstnik näib toimuvaga igati rahul olevat.
«Juubel on hea põhjus heita pilk tagasi seni tehtule. Loo-detavasti on see tagasivaade poolelt teekonnalt ja palju on veel ees,» ütleb ta.
Aapo, kes viisteist aastat tagasi kõik seltskonnaüritused ja peod läbi käis, elab täna sootuks teistsugust, rahulikumat elu.
«Need aastad, mil ma meedias figureerinud pole, on olnud suurepärased ja väga loovad… Ma olen kogu aeg olemas olnud. Olen oma tööde juures olnud,» räägib Aapo. «Liigne pildil olek viis asjadelt, millele mul on annet, tähelepanu ära. Jah, eks ma ise tahtsin tähelepanu, kuid enam mitte. Samas on see ju loomulik – aastatega muutume me kõik.»
Töid ja tegemisi Aapol jagub – inimesed, keda jäädvustada, ei saa ju kunagi otsa. Juubelinäitusel esitleb ta portreesid inimestest, kellele ta on teinud ettepaneku poseerida, sest on tundnud erilist tõmmet need isiksused ajast välja tuua.
