Rasmus Vesiloo (30) väide, et tal on diagnoositud uneskäimise sündroom ja ta ei mäleta midagi ööst, mil ta väidetavalt oma elukaaslast Triin Tulevit (28) peksis, kütab kirgi. Psühholoog Voldemar Kolga leiab, et teoreetiliselt on see võimalik. Psühhiaater Jüri Ennet ütleb, et isegi Seewaldis ei räägita nii haiget juttu, ja kui inimene ei anna oma tegudest aru, vajab ta sundravi!
Uneskäimine ehk somnambulism on teadvusseisund, kus une ja ärkveloleku fenomenid on segunenud. Uneskäimise episoodis, tavaliselt une esimeses kolmandikus, tõuseb indiviid voodist ja kõnnib ringi, kusjuures teadvus on sügavalt hägunenud, reaktiivsus ja motoorsed oskused madalal. Uneskäijad võivad isegi lahkuda kodust ja neil on risk saada raskeid vigastusi. Vesiloo näikse olevat harukordne juhtum, ehk huvipakkuv teadlastelegi, sest hoolimata sellest, et uneskäija reaktiivsus ja motoorsed oskused on pärsitud, ei ole ta ise viga saanud...
«Üks, mis mulle selle looga meenub, on repressioon, mis on egokaitse, mille tulemusena inimesed tõrjuvad alateadlikult oma teadvusest välja negatiivse kogemuse,» seletab Kolga lahti selle, mis võib Vesilooga toimuda. «Egokaitse mõte on käivitada hea printsiip iseendas ja tähtis on, et enesehinnang ei langeks. Üks enesekaitse mehhanisme on tõesti totaalne unustamine ja võib täitsa uskuda, et mingid ebameeldivad asjad pühitakse peast välja. Esimene mõte on see, et ta (Vesiloo – toim.) valetab nii et suu suitseb ja et sellist asja ei ole võimalik unustada. Kuid on võimalik. Inimestel võib olla selline enesekaitse. Repressioon ehk mahasurumine on üks kindlamaid ja samas ebaküpsemaid, sest ta hakkab hiljem inimest traumeerima ja teeb alatasa haiget. Teoreetiliselt on võimalik, et selline egokaitse toimib. Selleks aga, et tõde jalule seada, võib inimese hüpnoosi alla panna. Tõe jaluleseadmine on väga raske.»
Kakskümmend aastat Tallinna Psühhiaatriahaiglas psühhiaatri ja osakonna juhatajana töötanud Jüri Ennet: «Kui sõbrad näevad unenägusid ja kaklevad omavahel pärast teatud triipe või asju, nagu öeldakse, kasatšokki keerutades annavad minna, on see asja üks külg – pidu, mis algas vana aasta lõpus ja lõppes naistepäeval, läks lihtsalt liiale. Siis on see võimalik.»
Ennet peab viivuks pausi. «Aga kui me naljata võtame, siis... Viljandis on olemas meditsiinilise iseloomuga sundravi. Kui inimene on vägivaldne, togib teisi, traumeerib füüsiliselt, magab ja tagatipuks veel norskab seejuures – sõbrad ju ka tunnistasid, ja sõbrad ju räägivad ainult tõtt ja sulatõtt –, siis kus on sellise inimese koht? Sundravil. Kui nüüd advokaat taotles seda, et tema klient teeb unes poksiharjutusi ja mööda ei löö, saab kõrgeaulik kohus teha sellest ainult ühe järelduse – inimene ei saa oma tegude tähendusest aru ega oska neid juhtida. Ja kuna ta on ohtlik, tuleb ka määrus – sundravile Jämejalga – ja kõik! Tulles vastu tema unenägudele, siis las ta klobib seal omaette kambris. Pika jutu mõte on see, et hundiudu on ka parem jutt kui jutt, et juhtus unes. Seewaldis ei räägita ka nii haiget juttu.»
Ennet rõhutab, et otsustajaks asjas on aga kindlasti kohtunik, kes kuulab tunnistusi, paneb need ritta ja langetab õige otsuse.
Triin Tulev rääkis kohtus pisaratega võideldes, et Vesiloo lõi teda vähemalt kuuskümmend korda. Vesiloole tehakse aga tema kaitsja nõudmisel uuesti kohtupsühhiaatriline ekspertiis, mis peab välja selgitama, kas ta andis endale unehäire tõttu aru, mida ta tegi, või mitte.
