Järvet: kui isa ja poeg said koos olla, polnud suvi raisku läinud!

Teatrimees Jüri Järvet juunior, kes juba õige noorena isaga näitlemise tõttu teatri- ja filmipisiku külge sai, nendib, et põhjus, miks ta sinna filmi sai, on kirjutamatagi selge. "Kui Leida Laius "Mäeküla Piimameest" filmis, olin ma 9-aastane ja kui isa ja poeg said veidikenegi koos olla, ei olnud suvi päris raisku läinud," muigab ta ja nendib, et isal oli alati palju tööd ja ühiselt veedetud ajast peeti seetõttu väga lugu.

Oleks pidanud "Kevades" mängima...

"Meie ühise koosveedetud aja puudus oli põhjus, miks mul tuli näiteks loobuda Kruusemendi "Kevadest", mis on tagantjärele vaadatuna muidugi kahetsusväärne," avaldab ta Publikule antud intervjuus, kuid ei peatu sellel teemal pikalt, sest sedapuhku on fookuses siiski "Mäeküla piimamehe" tegemine. Järvet juunior meenutab, et välivõtted toimusid Haapsalu lähistel, sisevõtted aga statsionaarses paviljonis Pöögelmanni tänaval. "Leida Laius armastas näitlejatega ka kaadriväliselt palju tööd teha ja seda rohkem olid nn. amatöörid, kaasa arvatud lapsnäitlejad, tänuväärseks materjaliks," kirjeldab ta Leida Laiuse tööd režissöörina.

Leida Laiuse stiil oli väsitav

"Mäletan, et Laius suutis meid filmi lõpuks päris tõsiselt ära tüüdata. Aga teisest küljest on see ka loomulik: allkirja filmile pidi ju tema panema. Sellest pole palju räägitud, aga mul on tunne, et vähemalt sel ajal valitses elukutseliste näitlejate ja filmitegijate vahel teatud vastuolu. Eestis oli elukutseline näitleja teatrinäitleja, kes tol ajal mängis eranditult suurel laval. Film aga, mis loeb üle kõik poorid su näos, on armutu," arutleb ta ning avaldab, et paljud näitlejad ei olnud tol ajal oma osatäitmistega rahul ja kogu aeg tundus, et saab paremini teha.

Teater oli ülim, film aga alam

"Filmi peeti täiesti põhjendamatult madalamaks kunstiliigiks kui teater ja kuigi näitleja annab igal juhul oma parima, siis väärtushinnangud olid tugevalt teatri suunas kaldu," meenutab Jüri Järvet juunior ja lisab, et seda pitserit kannab enamus Eesti filme, kaasa arvatud "Mäeküla Piimamees", kuid aeg on andnud filmile juurde ajaloolisnostalgilise dimensiooni, mis olevat nii mõnus ja kodune. "Võib-olla ongi see kõige tähtsam," lausub ta kokkuvõtteks.