«Raamatud on igand, nende populaarsustrend ei liigu mitte ülespoole,» kinnitab ärimees JÜRI MÕIS. Käesolevast loost saate teada, kas ja kui, siis mida härra Mõis üldse loeb.
Jüri Mõis (47) on otsekohene mees. Ta ütleb, et kirjanikud pole just see seltskond, kellest tasuks eeskuju võtta. Ning et ilukirjanduse sirvimise asemel on hoopis etem jalgpalli vaadata.
Millal lugema õppisite? Kes õpetas ja kas olite usin lugeja?
Varakult, ikka enne kooli. Kuskil viie-kuueselt. Ema õpetas. Olin peres noorim, aasta vanema venna eeskujul tegin palju asju. Ikka ahvid ju järele, ka lugemist.
Esimene raamat?
Seda täpselt ei mäleta, aga küllap see oli siniste kaantega kuke-aabits.
Aga lemmikraamat?
Lemmikut mul polnudki ja mitu korda ma ühte raamatut ei lugenud. Ma ei ole ühte ja sama filmi ka kinos teist korda vaatamas käinud. Lemmikžanr on ikka reaalsus, mingi asi, mis arendab. Teaduslik valdkond, erialakirjandused.
Milliseid raamatuid te praegu kätte võtate?
Investeerimisalaseid. Näiteks Rain Lõhmuse «Raha» ja Warren Buffet, ka seadusi. Päris viimasel ajal Venemaa seadusi, täpsemalt tollieeskirju, mida on lõpmatult palju.
Kas valite raamatuid juhuslikult või kuulate kellegi soovitusi?
Valisin ja valin ikka pigem juhuslikult, aga eks selleski vallas on trendid. Vanematekodus oli meil kohutavalt palju raamatuid, kõik kohad olid neid täis. Aga ma pole kaugeltki kõiki läbi lugenud.
Kas mõni raamat on teid ka mõjutanud?
Eks poisikesepõlves ikka, huvitav on ju suurte inimeste maailma vaadata. Siis oli need indiaanilood põnevad, «Nahksuka» jutud jne. Ja muidugi kaugete maade looduskirjeldused meeldisid väga.
Kas teile meeldib lugeda?
Lugemisega ma ennast küll ei lõdvesta. Mul on justkui väike psühholoogiline tõrge ilukirjanduse vastu. Sest ilukirjaniku võtted, tema muinasjutt reaalsusest, mida tegelikult pole, on lihtsalt oma mõtteviisi propageerimine. Kui vaadata isiksustena kirjanikke nagu Heino Väli, Robert Vaidlo jne, kes nelikümmend aastat tagasi teismelistele kirjutasid, siis neid kui inimgruppi ei suutnud ma poisipõlves küll kuidagi enda eeskujuna võtta. See arvamus pole tänaseni muutunud. Keskeltläbi tundusid nad mulle aeglaste, staatiliste, ebasportlike ja sageli liigsuitsetajatena. Täielik vastand sellele, kes mina olla tahaksin. Kujutan ette, millises suitsuses urkas nad päevi ja tunde istunud on ega pole üldse liigutanud. Kas ma peaksin nende raamatutest endale mingi iva leidma või elutarkust ammutama?
Arvan, et minu elu on huvitavam. Kui viia need asjad minule arusaadavasse keelde, nagu näiteks jalgpall, siis esimese valikuna eelistaksin ise jalgpalli mängida. Teiseks jälgida seda staadionilt või otseülekandest. Sellel skaalal on raamatu lugemine nagu mingi mulle mitteautoriteetse inimese kirjeldused keskpärasest mängust, mis toimus jutu järgi kunagi minevikus, aga tegelikult mõtles ta mängu süžee ja skoori lihtsalt välja.
Jalgpall on siis parem kui lugemine?
Kindlalt, kindlalt. Seda näitab isegi statistika, jalgpallil on rohkem huvilisi ja fänne.
Kirjutaksite pigem ise raamatu?
Kui oleks valida, kas lugeda või kirjutada, siis ma tõesti pigem kirjutaksin. Mida ma olen ka teinud. Aga oma raamatut välja anda pole mul plaanis.
Aga kui, siis mis teemaline see oleks?
Küllap midagi äritegemise kunsti vallast.
Ilukirjandust ei võta te elu sees kätte?
Olen siiski ka mõne ilukirjandusliku raamatu läbi lugenud. Kui on pikemaajaline haigus, lihtsalt igav ja midagi muud teha ka ei saa. Kui mind pandi sõjaväehaiglasse, lugesin läbi «Rusikad» (autor Silver Anniko — toim).
Mitte et ma halvasti suhtuksin, aga minu hierarhias ei ole raamatud eneselõbustamise vahendite seas väga kõrgel kohal. On palju paremaid, huvitavamaid ja arendavamaid ajaviitevorme kui raamatute lugemine. Näiteks sportimine, kultuurisündmuste külastamine. Või ka lihtsalt lahtiste silmadega maailmas ringi vaatamine.
Meie rahva keskmine programmeerimisviga on arvata, et kui sa ilukirjandust ei loe ja hädises, riigi poolt kunstlikult elus hoitud teatris ei käi, siis sa polegi õige inimene. Teatris käin ma küll, aga Londonis. Mul on kodus ka Kalev Mark Kostabi maalid. Tema ei vaja, et keegi talle peale maksaks, et ta pintseldada saaks. Ta on edukas, meeldib inimestele, sealhulgas ka mulle. Londonis käin ka Andrew Lloyd Webberi muusikat kuulamas. Tegelikult vaatan vist tõesti rohkem edukaid sooritusi, mis kunstivallas end ise suurepäraselt ära elatavad.
Mida soovitate neile, kel pole võimalust Londonis Webberit kuulamas käia?
Minu moto on olnud elada nii, et ma saaksin Londonis käia. Ja ärge võtke eeskuju neist suitsetajatest, kes ühes nurgas kirjutavad ja teised teises nurgas loevad. Head ja konkurentsivõimelist kunsti on maailmas küll ja Eestis ka. Aga siin on kehva kunsti liiga palju.
Kuidas suhtute popkirjanike Kaur Kenderi, Kadri Kõusaare, Kerttu Rakke, Toomas Verrevi jt loomingusse?
Minu ideaalid on teistsugused. Miks ma peaksin nende loomingut lugema? Aga tundub, et nad on pullivennad-õed. Kenderi ja Lõhmuse «Raha» olen lugenud. Minu oma elu on hoopis huvitavam. Olen täiskasvanud inimene, lapsepõlv enam ei kesta, et end muinasjuttudega lõbustada. Kenderit ja Kõusaart tunnen isiklikult, nad on mõnusad inimesed.
Kas teie olete jäänud kultuskirjanik Paolo Coelho hullusest puutumata? Mis te sellelaadsest kultusest arvate?
Päris puutumata ma sellest ei jäänud, sest minu hea sõber Hannes Tamjärv jumaldab Coelhot. Nii et ma tean, et see hullus on olemas. Lugenud ma tema raamatuid aga pole. Aga las olla selline hullus! Kellelegi on näiteks põnev, et suhkru hind tõuseb, teisele Coelho raamatud. Igaühe enda vabadus. Aga eks see ole paanika, üks inimrühm ongi selline, kes teeb iga paanika kaasa.
Kui tihti te loete?
Midagi loen kindlasti iga päev: ajalehti, ajakirju. Näiteks tööalaselt on mul praegu vaja paremini mõista nn vene hinge. Kas lugeda selleks «Sõda ja rahu»? Tundub, et mõttekam on jälgida Moskva ajalehte Kommersant ja seda, mida tehakse naftakompanii Jukos presidendi Mihhail Hodorkovskiga. «Sõda ja rahu» olen muidugi ka lugenud, see oli ju kohustuslik kirjandus. Kuid efektiivsem on ette võtta reaalne elupilt.
Nii et kohustusliku koolikirjanduse lugesite ikka usinalt läbi?
Olin kooliajal päris usin õpilane. Esimesed kaheksa klassi õppisin kindlalt ainult emale. Ju need raamatudki said siis temale loetud.
Kas vastab tõele, et vahepeal ei lugenud te seitse aastat ühtegi raamatut?
Ei vasta. Kadri Kõusaar kirjutas seda oma artiklis. Ma pole lihtsalt ilukirjandust lugenud.
Kas ostate uusi raamatuid või käite meelsamini raamatukogus?
Kaasaja progressiivses kodus enam raamatuid ei ole. Raamatud on igand, nende populaarsustrend ei liigu mitte ülespoole. Kui minna näiteks Ameerikas hästi toime tulevasse perekonda, siis raamatuid seal pole. EBSis õppides elasin Ameerikas neljateistkümnes peres ja ühes neist oli atlas, sealt sai uurida, kus Eesti asub. Tegelikult saab ju internetist kõike reaalselt vaadata ja lugeda.
Kas internet asendab teile raamatut? Tänapäeval on paljud teosed CD-ROMidele pandud.
Oleneb, mis raamatut. Aga üldiselt järjest rohkem ja rohkem. Mõni asi on minulgi CD-ROMil, näiteks kaardid.
Kui suur on teie kodune raamaturiiul?
Neid ikka koguneb, oma viiskümmend tükki tuleb ära. Ma pole eriti näinud, et seal ilukirjandust on, aga populaarteaduslikke, näiteks marketingialaseid raamatuid. Ja kaarte. Siis veel «Tallinna keskaja koodeks» ja «Lübecki õigus».
Kas loete vahel oma väikesele pojale õhtuti raamatut ette?
Vähe, me räägime rohkem. Reaalsustest — näiteks, kuidas siis oli, kui mina väike olin, ja sellest, milline oli laps ja mida ta tegi, kui ta veel väga väike oli.
Milline raamat teil praegu öökapil lebab?
Tulumaksuseadus. Ma olen nüüd taas füüsilisest isikust ettevõtja ja on vaja ennast asjaga kurssi viia. Tuludeklaratsiooni esitamise tähtaeg läheneb.
