«Kalapüük on siiani mu kõige tulusam äri,» sõnab näitleja ja Kuldse Trio laulja JÜRI VLASSOV. Tuntud meelelahutajast on saanud kalur, kellele bänd ja teater on hobi.
Kui Jüri Vlassov kolm aastat tagasi Pärnu lähedale Kabriste külla Käspre tallu kolis, ei osanud ta aimata, et saab armetus seisus majaga kaasa müstilise olendi. «Siin elab naisterahva vaim. Me pole teda näinud, aga tema justkui diktori koolituse läbi teinud häält kuuleb sageli,» sõnab Vlassov (55).
Käspre talu on ehitatud 1930. aastal. Legend räägib, et peremehe padujoodikust naine armastas napsuraha saamiseks kodust vara müüa. Ühel päeval ei pidanud vana Käspri närv vastu ja ta lõi küljeluu maha. Roima arutada võtnud külakohus mõistis mehe õigeks.
«Küllap naise hing ei puhka ja nii ta käibki meiega lobisemas. Õnneks pole vaim pahatahtlik ega häiri meid,» lausub Jüri.
Kalapüük teeb jõukaks
Ligadi-logadi hurtsikust hubase neljatoalise maamaja püsti pannud Jüri pesitseb seal koos kihlatu Ilona, koerte Freddy ja Larry, kahe kassi ning kahe rotiga. Freddy on kolmeaastane tiibeti lambakoer, kahekuune berni mägikoer Larry on pärit Jüri kolleegi Sepo Seemani koduvalvuri perest. «Rotid on meil tudisevad vanaeided, hakkavad vist varsti otsi viskama. Kassid aga käivad omapäi,» tutvustab Jüri talu loomaperet.
Miisud lähevad ärevile siis, kui Jüri merelt tuleb. Vlassovist sai maale kolides tõsine kalur, kes koos külameestega ilma trotsides merest saaki nõutamas käib. Jüri sõnul on kalapüük tema senistest äridest kõige tulusam. Eriti hästi toob sisse räim, aga kokkuostjad võtavad meeleldi ka angerjat, koha ja ahvenat.
Vlassov hõõrub rahulolevalt käsi kokku, endal silmad säramas, kui ütleb, et mõne nädala pärast saab angerjat püüdma minna. Paremat angerjasuppi kui tema Ilona ei oskavat keeta keegi ümbruskonnas.
«Kalurid on jõukas ja uhke rahvas. Siin elavad tõelised kaluridünastiad, mina olen nende seas alles algaja. Aga kui kalurikülas elad ja sind omaks võetakse, siis miks mitte kalapüügiga elatist teenida. Töö on kurnav, aga tulus,» räägib Jüri.
Kuna põua tõttu praegu kala ei liigu, askeldavad kalurid põllumaadel. Jürit maaharimine aga ei tõmba, tema võttis aja lihtsalt maha: rüüpab õlut, kuivatab kala ja naudib päikest. Kesvamärjukest kulub näitlejal vähemalt 12 pudelit päevas.
«Ma tahan elada nii, et mul oleks hea ja et ma ei peaks end surnuks rabelema. Mulle meeldib õlut juua, aga ma pole kunagi lakku täis. Õlu on mulle nagu mõnele triip. Alla 5kraadine õlts mind ei tapa, pean vastu ja olen suhteliselt sõbralik,» sõnab ta.
Jüri on loobunud kohvi ja kangema kraami joomisest. Suitsetamise jättis maha 12 aastat tagasi, sest ühel hetkel ei mõistnud, milleks on vaja tossu sisse imeda. Kuigi ta kehakaal tõusis sigarettidest loobudes 60 kilolt 80-le, tunneb ta end suurepäraselt.
Peab pillisurnuaeda
Vlassov avab järjekordse külma õlle ja räägib kaks legendi, mis peaksid Kabriste kandi põuamurele valgust heitma. Neist esimene pajatab, et Saksa sõjalaevad pommitasid Esimese ilmasõja ajal Audru rannas õigeusu kiriku puruks, tõmmates nii ümbruskonnale jumala viha.
Teise legendi kohaselt ei lase Manija saare kuumust õhkavad kivid siinkandis vihmapilvedel koguneda. Kui üle lahe paistvas Pärnus sajab paduvihma, siis Kabriste kohal vajuvad pilved laiali. Jüri usub, et viimases loos võib tera tõtt sees olla.
Vlassovile meeldivad ajalugu, legendid ja vanad esemed. Need, millel igaühel on oma lugu. Ta kogub elutöö ära teinud muusikariistu. Pillisurnuaiaks ristitud kollektsioonis on näiteks akordion, millega mängis Raimond Valgre. Jüri arvates on päevinäinud esemed positiivse auraga. Tulevikus tahab peremees lasta igal külalisel kaasa tuua vähemalt viiekilose kivi. Ka kivides on hea energia ning eri kohtadest kokku tassitud kivid annavad eriti hea segaenergia.
«Käspre talu on hea auraga, mu hing puhkab siin täielikult,» räägib Jüri. «Meil käib väga palju külalisi ja nad kõik on kiitnud, et magavad end siin korralikult välja. Maja on ehitatud õigesti põhja-lõuna suunas. Uurisin vitste abil veesoonte asukohad välja ja paigutasin voodid nii, et pea ei jääks soone kohale.»
Maalähedaselt lohakad
Elamist sisse seades ja hoovi kujundades lähtusid Jüri ja Ilona põhimõttest, et miski ei pea täpselt paigas olema. Näiteks lillepoti asemel on kasutuses vana pasun ja lillepeenra aluseks päevinäinud vanker.
Vlassov on suur 70ndate fänn. Ta tahaks tubadesse mistra maha panna ja seinad katta tapeediga, millel mustriks puitimitatsioon, aga paraku pole neid materjale enam saada. Ta loodab, et ehk keegi, kellel on mõni rull ajaloolist kraami kapinurka seisma jäänud, nõustub selle talle loovutama.
«Meie elustiili iseloomustab kõige paremini väljend maalähedane lohakus,» ütleb Jüri. Maalähedased on ka nende suhted kohalikega. Kui paljud Kabriste kandi uusasukad hoiavad omaette, siis Jürile meeldib külameestega poe juures õlut rüübata ja ilmaasju arutada. «Külapood on infopunkt. Mehed jorisevad seal õllepudeli taga, vahetavad uudiseid ja sõlmivad kokkuleppeid. Sealt saab teada, kellelt on võimalik traktorit laenata, keda elektritöödele appi kutsuda ja nii edasi,» sõnab Jüri.
Vlassov pelgas maale kolides, et külarahvas ei taha teda omaks võtta. Ka tegid talle muret võimalikud vargused. Külameestel aga oli tuntud mehe naabrusest ainult heameel ja tänaseks on neist saanud sõbrad. Jüri tunneb end vahel lausa ebamugavalt, sest abiks käivad külaelanikud ei taha töö eest tasu võtta. «Tekib tunne, nagu oleksid kõigile võlgu,» kirjeldab ta. «Aga külaühiskond toimibki nii, et aidatakse üksteist nõu ja jõuga. Linnas sellist asja naljalt ei kohta.»
Tegelikult ei läinud sisseelamine sugugi päris viperusteta. Jüri tegi enne remondiga alustamist maja vanast kolast tühjaks. Asjade seas oli rikkis telekas Rekord, mille ta hoovile seisma jättis. Koju tulles avastas, et teler on puruks pekstud.
«Võtsin kivi kaasa ja läksin küla tattide juurde. Hoiatasin, et politseisse ma ei helista, aga mul on tuttavad turvamehed, kes teevad neile 1:0 ära. Pärast seda on rahu majas,» muigab Jüri.
Viin saunas — enesetapp
Lähiajal plaanib Jüri sauna ehitama hakata. Tiigisilm on juba valmis kaevatud. Näitleja tahab püsti panna eheda sauna, kus vett võetakse katlast. Algselt kavandas suitsusauna, kuid selle kasutamine on pika kütmisaja tõttu tülikas.
«Mulle meeldib kerge 70-90kraadine leil,» mainib Jüri. «Mu lemmikajal, 70ndatel olid popid asutuste saunapeod, kus käis ohjeldamatu viinajoomine, mis tipnes 120kraadise leili võtmisega. See oli puhas enesetapp! Need olid ju umbjoomad, kus nii mõnigi mees lavale magama jäi.» Jüri ütleb, et tema mõistus küll ei võta, miks selliseid pidusid peeti. «Ime et nad ellu jäid!»
Seoses metsikute saunapidudega meenub Vlassovile ideaalne absurdsus, mõiste, mille ta ise välja on mõelnud. Vlassovi ideaalse absurdsuse retsept on järgmine: tuleb ärgata kuumal suvehommikul kella kuue paiku, panna jalga villased viigipüksid ja sinine maika. Minna seejärel viinapudeliga Pärnu plaazhile ja magama heita. Viin peab jääma päikse kätte. Kella 3–4 paiku päeval ärgates tuleb viinapudel tühjaks juua ning viikarite villasegustest ja tubakapurustest taskutest välja õngitsetud lahtine karamellkomm sakummiks peale süüa.
«See polegi päris väljamõeldis, sest taoliselt käituvaid inimesi oli ja on praegugi,» võdistab Jüri õlgu.
Õlu aitab elada
34 aastat teatris töötanud ja neist 30 samaaegselt Kuldse Trioga mööda ilma tuuritanud Vlassov ütleb, et meelelahutus on praegu ta hobiks taandunud. Kuigi teatripalk olevat olematu, ei taha ta seda ust päris kinni lüüa. Artistihing nõuab ju oma. Järgmisel aastal tähistab Kuldne Trio 30. aastaringi ning siis on taas kontsertreise oodata.
«Vahel hakkavad tööd üksteist segama. Ma olen läinud trio kontserdilt otse kalale ja sealt raadiosse reedest hommikuprogrammi tegema. Vaat siis on küll olnud tunne, nagu oleks puuga pähe saanud. Aga noh, õlts aitab, ja loomulikult rahulik maaelu,» sõnab Jüri.
