Galerii Deco omanik EPP REBANE valmistub Eesti eliidile maailma tippkunsti pakkuma.
Paari nädala pärast valmistub Eesti kõige vanema eragalerii omanik Epp Rebane (47) tegema üllatust kunstiostjatele. Londonist pärit Salvador Dali graafilised lehed on kõik varustatud sertifikaadiga ja esitluse üheks pärliks peab galerist Joan Miro graafilist lehte, mille hind tuleb kirjutada ilmselt kuuekohalise numbriga.
Kutsed on saadetud mitmekümnele ärimehele üle Eesti ja Epp Rebane loodab, et just need inimesed suudavad ja tahavad investeerida kunsti.
Epp ja tema abikaasa Tiit (53) on kunstiäris juba neliteist aastat. Enne seda, kui oma galeriid veel ei olnud, oli ikka aina mõte sellest. Inglise filoloog Epp ja «tipikas» Tiit tahtsid teha midagi oma, aga et see just kunstiga seotud äri on, pole ka puhas juhus, sest Epp mäletab ikka ennast Liivalaia tänava ainsas kunstipoes midagi ostmas, just niipalju kui väike palk võimaldas.
Nüüdseks on kuu aja pärast hõbepulmi pidaval paaril luksuslik kodu Toompea nõlval ja värskelt remonditud galerii Kadriorus kogub tuult tiibadesse. Näituste avamiste veiniklaasid peseb nõudepesumasin ja kodus valmib toit hirmkallis Zepteri potis. Süüa teeb Tiit. Epp aga on ikka kunstiäris A ja O. Nii lihtsalt on kujunenud.#p2#
Epp, kes on sinu meelest edukad inimesed?
Eks ikka need, kes ühiskondlikul positsioonil jõudnud sinna, et neil on ka majanduslikud võimalused kunsti osta, kõik muu on juba olemas. See, mida Deco pakub, on muidugi võrdlemisi kallis kunst ja sellepärast siia igaüks ei satu. Ometi on naljakas, et mitmed kliendid, kes meilt ostsid siis, kui me 1988. aastal alustasime, on jäänud meie klientideks siiani.
Hea toon nõuab, et teiste rahast ei räägita, nii et ma ei tea, kas nende inimeste rahakott on suurenenud ja kui palju. Silmade värv rahalist seisu ei reeda.
Kas õhtud veini ja muusikaga, mida sa oled galeriis korraldanud, aitavad äritegevusele kaasa?
Igasugune hea meeleolu aitab kunsti müüa — ikka positiivsed emotsioonid!
Mille peale sa ise mõtlemata raha välja annad?
Kunsti ei ole ma tükk aega ostnud, aga mul muidugi on naiselikke nõrkusi. Ma pole küll kasukakaupluste püsiklient, aga käin neis tihti. Ja mulle meeldivad ehted väga.
Sinu kodu on kui hea kunstigalerii — nagu läbilõige eesti viimaste kümnendite kunstist. See kõik on materiaalne paigutus.
Jah. Ma nimetan seda nii, et see on ausa tööga välja teenitud. Teame ju, et kunstnikud peavad maksma üüri galeriidele, ja olid sellised ajad, kui galeriid said üüri võtta ka kunstiteoste näol. Nüüd on see asi karmimaks läinud, kogu suhtlemine on muutunud ametlikumaks.
Üheks kallimaks tööks oma kodus pean Tiit Pääsukese maali, mille ma ostsin krooni algusaegadel ja mille rahaline väärtus võiks praegu olla umbes 40 000 – 50 000 Eesti krooni.
Kas kunstiärist saab lahedalt ära elada?
Praegu küll ei saa. Tundub, et huvi on ikka veel vana kunsti juures, alles jõutakse tänapäeva. Deco korraldas eesti elavate klassikute näituse — Lapin, Runge, Vint, Tolts… See oli kui nüüdiskunsti antiik.
Kriitika nii ei arvanud?
Kriitika ei soodusta kunstimüüki, pole seda kunagi teinud. Ometi osteti sellelt näituselt Lapini töö — ostjad tegid oma uude kodusse esimese kunstiostu üldse. Nad said autorilt ka korraliku stoori sinna juurde.
No Lapiniga olete korraliku tüli ka maha pidanud?
Ei, päris korralikku tüli ei ole olnud. Aga praegu on meil igavese sõpruse periood.
Esimesed, kellega üldse tuttavaks saime ja koostööd tegime, olid Tiit Pääsuke, Epp Maria Kokamägi ja Lemming Nagel. Neid nimesid teavad ju kõik inimesed.
Järelikult võiks olla ka Võrus või Tõrvas sellise kunsti ostmise võimalus...
Igal pool on mitmesuguseid inimesi. Kindlasti vääriksid nad oma moodsa kunsti ostugaleriid, kuid praegu ei kanna seda välja, sest ostjaid on seal ikka vähem.
Emotsionaalne maailm ei paku paljudele inimestele rõõmu?
Vahel jääb selline mulje, jah. Aga mina näiteks ei suuda ette kujutada, et ostan uue auto või kaatri ja kaifin seda. Kunst annab palju energiat, inimesed võiksid sagedamini selle peale mõelda.
On sul paks raamat, kuhu paned arvele, kes võiksid olla potentsiaalsed kliendid?
Ei, paksu raamatut pole, aga infot hangin ja Äripäeva loen, see tuleb kasuks. Pean heast seltskonnast väga lugu ja inimestega suheldes-vesteldes saab ju ka palju teada.
Ma kogu aeg loodan, et meie jõukad inimesed ja kõik teised jõuavad selleni, et kunsti ostmine on raha paigutus, sellest ka see Dali ja Miro pakkumine.
Kas Eestis tuntakse rohkem Dalid kui näiteks Andres Talit?
Arvan küll. Reitingut vaadatakse ju maailmatasemel, väliskunst on hetkel kindlam investeering.
Ja meie tuntud Lapin, kellele pole miski võõras — ei naised, ei viin...
Jaa, paljukogenud Lapin, kes seltskonnas räägib ja laulab, joob veini, paiskab kui küllusesarvest lugusid… Temaga on tore seltskonnas olla, ma olen temaga palju koostööd teinud.
Ja sinu päev, Epp — milline see on? Sa pead igal hommikul hümni kuulama, kui Toompeal sini-must-valge tõuseb, su koduaknast võib seda jälgida. Kas siis algab ka sinu päev?
Kahjuks ei alga. Olen mugav ja vahel juhtub, et lesin pikemalt. Siis läheb abikaasa Tiit galeriisse ja toimetab seal. Ka meie pere vürtsikad ja head toidud teeb tema. Mina olen ideeline juht — idee ju maksab.
Ega galeristi elu nii lihtne ka ei ole. On ikka mõni skandaal ka ette tulnud?
See pole päris skandaal, aga minu galeristi-aastate jooksul on üks väga markantne lugu juhtunud küll. Kui meie galeriis oli tuntud kunstikoguja Matti Miliuse juubelinäitus, oli tubli Milius saanud sponsori jookide osas — alkoholifirma «Ofelia» — ja kokku leppinud, et talle tuuakse neli–viis kasti joovastavaid jooke. Mingisugused paberid olid aga segi läinud ja meie galeriisse tassiti umbes 24 kasti joovastavaid jooke. Siis juhtus nii, et pidu galeriis käis hiliste õhtutundideni ja ikka ei saanud joogid otsa. Siis sõitsime taksodega Rannamõisa pangale ja öise lõkketule valguses kestis pidu hommikuni. Nii et on ilusaid aegu olnud… Eks vahetevahel osutame ka autosõiduteenust, kui kunstnikul jalg nõrgaks läheb.
