Kevadel käivituva telesaate «Eesti tippmodell» juht, Londonis elav endine tippmodell Kaja Wunder naudib ärinaise kiiret elu! Seetõttu peab ta kontorit Londoni peatänaval Piccadilly`l ja elab linna südames, kus tema lähim toidupood on luksuslikus Harrods`i kaubamajas…
Kaja Wunderit (44) teatakse siin ennekõike Eesti oma Bondi-tüdrukuna. Üheksakümnendate aastate teisel poolel Inglismaal tippmodellina töötanud Kaja lõi kaasa ühes stseenis filmis «007 ja igavene homne», kus kuulsat spiooni James Bondi kehastas Pierce Brosnan.
Wunderi modellikarjääri kõrgaeg jääb samuti 90ndatesse, mil ta kõndis püünel koos selliste tuntud tegijatega nagu Cindy Crawford, Claudia Schiffer, Elle MacPherson, Tyra Banks jt.
Lisaks tutvusele seob Wunderit kahe viimasega peagi ka mainitud telesarja juhtimise kogemus – Banks on saateformaadi omanik ja selle Ameerika versiooni juht, MacPherson sakutas saatejuhi ja peakohtunikuna modellihakatisi show Inglise versioonis.
Kaja, kes korraldab Londonis oma ettevõtmise The Button Club nime all üritusi, on sättinud oma tegemised seal ja «Eesti tippmodelli» võtted siin sünkrooni nii, et kumbki ei kannataks – ta viibib kuu aega Eestis.
Sul on esinemiskogemus modellina, aga oli sul kaamera ette astumisel siiski ka mingisuguseid hirme?
Olin mures oma eesti keele pärast – aga sain aru, et kuigi väike aktsent on juures, on see saate meeskonna arvates täiesti okei. Ma ei ole juba 22 aastat Eestis elanud ja käin siin harva. Siiani on võtted olnud väga tore kogemus. Mind on küll intervjueeritud kanalite tarvis, kordi näiteks Fashion TV, kes meie klubi üritusi tihti kajastab, ja kaamera ei ole mulle võõras, aga saatejuhi rollis ei ole ma enne olnud. Tagasiside on meeskonna poolt siiani positiivne. (Muigab.) Keel tuleb ka paremini välja, kui harjutada!
{poolik}
Millised on sinu edukamad ettevõtmised The Button Clubiga?
Siiani on seda üritus BloodLust Ball (verejanu ball), stiili- ja kostüümipidu, millega me mullu toetasime suurimat heategevusasutust Inglismaal – Cancer Research UK`d, mis jagab raha erinevatele vähiuuringutele. Teeme koostööd ka teiste üritustega, anname oma liikmetele võimaluse seal osaleda – näiteks kuulsal hobuste võiduajamisel Ascotis, kus käib ka kuninganna. Muidu peab Royal Ascotisse sind kutsuma keegi, kes on seal seitse aastat järjest käinud, aga meie liikmed saavad kutse meie kaudu. Vahendame ka võimalust osaleda tuntud rahvusvahelisel sõudmisturniiril, Henley kuninglikul regatil ja Cartier polol, mis on kõige kuulsam polomängu võistlus. Sealgi käib inimesi kuninglikust perest, samuti tuntud külalisi, nagu näiteks Leonardo Di Caprio – igasuguseid kuulsaid näitlejaid, lauljaid, muusikuid.
Korraldame klubiga ka kombinatsioone heategevus- ja moeüritustest, net-working-üritustest, stiilipidudest. Elu on nii tõsine, kõik teevad palju tööd. 30- ja 40ndates inimesed ei taha enam minna ööklubidesse, sest seal ei saa rääkida, sul on juba olemas partner, ka sõpradering on välja kujunenud – seetõttu lähevadki meie üritused hästi peale. Stiilipeod on kihvtid! Sa annad inimesele võimaluse tunda end nagu filmis, annad neile teise reaalsuse, kus nad saavad end välja elada. (Muigab.) Ja kostüümid on fantastilised! Ma teen igal aastal suveüritust The Fall of Rome, Rooma languse balli, kus kõik riietuvad nagu gladiaatorid, senaatorid või on toogas. Siis on uhke söömaaeg, pärast tants. Meil on seejuures tuleneelajad ja orjad ja – orjaoksjon! Aga see on heategevusoksjon, mille tulu läheb heategevuseks. Kõik see on mäng.
Modellitöö oled täielikult lõpetanud?
Ma tegin isegi tublisti, olin viisteist aastat modell. Tänapäeval on vähe modelle, kes nii kaua catwalkil püsivad. Alustasin, kui olin 23-24, alustatakse aga ka juba teismeeas. See on «kahe teraga mõõk» – kui alustad noorelt, on agentidel aega sind nii-öelda üles ehitada. Kui alustad vanemana, siis sa ei tea, kaua sul aega on, sest ühel hetkel tekib sul ehk perekond, tahad paikseks jääda. Modell peab arvestama liikuva eluviisiga. Mina alustasin, kui mul juba oli olnud perekond, mul oli siis ka juba viieaastane laps. Muidugi see ei ole kerge, just siis, kui sul on laps kodus.
Sa elasid siis Stockholmis?
Jah, ja käisin aastaid Stockholmi ja Pariisi vahet.
Meenuta oma karjäärist kogemust, kus pisar silmanurka valgus?
Ma olen enda kliente hästi valinud. Olin ka oma esimese Prantsuse agendi ja agentuuri juures vaid paar päeva, kuna sain aru, et see agentuur ei ole minu jaoks. Aga pärast seda olin oma valikutega rahul – välja arvatud üks Londoni agentuur, mis läks pankrotti ja kogu minu raha jäi sinna... (Naerab.) See ei olnud nii hästi valitud!
Kohati võivad agentuurid kohelda modelle kui karjaloomi. Eriti Pariisis – Milanos on seda vähem. Pariisis, kus keegi ei taha isegi su nime teada, tüdrukud värisevad, ei taha agentuuri minna, sest alati öeldakse «võta alla» ja veel seda, teist ja kolmandatki. Minu ajal olid modellid suuremad kui praegu. Kuigi ma olen pikk, 1.83, ma ikkagi mahtusin kollektsioonidesse – mõned asjad olid küll lühikesed, aga enamasti olin mõõdus. Tänapäeval on tüdrukud aga nii peenikesed, et vahel moedemmidel vaatad, kas sellel tüdrukul on veel aasta elada... Moeilmas on väga ebaterveid malle. (Muheleb.) Aga meie saate tüdrukud on kõik väga ilusad, nende hulgas ei ole ühtegi sellist.
Kui disaineri kollektsiooni suurus on 32, siis täiskasvanud naine sellesse ei mahu – see on ju praktiliselt lapse suurus. Aga modell peab mahtuma, kui tahab töötada nende disaineritega.
Miks kollektsioonid siis nii neetult väikesed tehakse?
See on alati suure kella küljes. Vahepeal öeldakse, et kõik modellid peavad olema suuruses 36–38, aga samas disainerid teevad ikkagi oma loomingu nii väikese... Mõned disainerid tahavad suuremaid modelle, mõned otsivad seda väga peenikest. See on disainerite süü. Aga kahjuks nemad juhivad moeilma ja kõik peavad nende järgi käima.
On sul oma karjäärist mõni naljakas kogemus?
(Muigab.) Ma hästi lähedalt tegin koostööd disainer Herve Leger’ga, kes tegi kummipaelakleite. On sellised elastsed paelad, mis ükshaaval kokku õmmeldi ja mis annavad naisele hästi ilusa ja voolujoonelise keha. Ta on ka praegu taas väga kuum disainer. Leger`le ma nii meeldisin, et ühe kollektsiooni ta tegi ainult minu mõõdus – olin tema insipratsiooniks...
Lausa Legeri muusa?
(Muigab meelitatult.) Jah, olin tema muusa. Kui Pariisis oli moedemm, siis tema modellid olid alati kõige ilusamad ja kuulsamad – seal oli Cindy Crawford, Claudia Schiffer, Karen Mulder, Eva Hertzigova jne. Show’del olid Legeril ja Chanelil laval alati kõige paremad koosseisud. Kui tüdrukud tulid show’d tegema, näiteks Crawford, kes on minust palju lühem, sain ma enamiku tema riideid endale, sest need olid tema jaoks liiga pikad ja neid ei saanud ühe päevaga ümber teha. Herve andis mulle parimad kleidid, see oli temast kena. See oli 1993 või 1994, pigem 1994, kui Herve murdis läbi disainerina ja tõi endaga kaasa toona valitsenud grunch-stiilile vastukaaluks uue moe, mis oli väga naiselik. Tahtsin temaga väga kokku saada, ja meil väga klappis ja ma sain tema muusaks – tegime seejärel mitu aastat koostööd.
Kuue aasta eest rääkisid, et London pole pereelu ihkavale inimesele, seal tehakse karjääri, raha, tõustakse viiest hommikul ja alles õhtul kümne paiku lastakse lips lõdvaks. On selles suhtes sinu elus muutusi?
Minu tempo on ikka kiire kogu aeg. Viimased seitse aastat on selles suhtes minu elus kõik sama. Mul on oma office Piccadilly`l ja tööd tõesti palju. Ja mulle meeldib nii! Modelli elu on samuti kiire, aga on ka perioode, kui on ka väga palju aega. Võid lugeda, aeda pidada, ükskõik mida teha, samas, sa ei tea kunagi, mis homne toob. Äriinimesena on mul kogu aeg kiire, aega ei ole raisata. Ma ei oskagi niisama istuda. Istun ja puhkan puhkusel.
Oled sa vaba ja vallaline?
(Naerab.) Ma ei ole vaba ja vallaline, juba palju aastaid.
Su väljavalitu töötavat kunstikindlustuses...
(Naerab.) Ma ei räägi temast! Küllap ta räägib ise endast kunagi. Aga minu 24aastane tütar on väga tubli! Johanna lõpetas Stockholmis Karolinska Ülikoolis bio-meditsiini eriala. Ta oli seal ka üliõpilasliidu esimees – organiseeris Nobeli pidusid ja Karolinska Ülikooli 200. aastapäeva raames suure inspiratsioonipäeva üliõpilastele. Johanna õppis ka London King`s College’is.
Ja ei ühtegi sammu oma tippmodellist ema jälgedes?!
(Muigab.) Ta on ikka natuke teinud! Londonis mõned aastad tagasi – Paul Costelloele. Aga põhimõtteliselt on ta ikkagi väga akadeemiline. Kui mina õppisin TPIs (praegune Tallinna Tehnikaülikool) informaatikat, siis... Hakkasin ju modelliks sellepärast, et minu informaatikaharidus ei läinud aastal 1989, kui tütrega Rootsi emigreerusime, seal kirja. Pidin otsast peale hakkama õppima ka keskkoolis, kuigi olin selleks ajaks õppinud juba kolm aastat TPIs. Ja ma isegi ei pidanud modellitööd otsima – mind märgati ja kutsuti tippmodelli võistlusele, mille Rootsis võitsin, kusjuures ma ei osanud õieti veel rootsi keeltki.
Aga Miss Model of the World lõppvõistlusele Türki otsustasin mitte sõita. See oli aastal 1990. Sain aru, et ma ei taha olla miss, vaid modell. Mu esimene professionaalne modellipilt oli väga hea, sellest algas kogu minu karjäär. Ainult selle ühe pildiga saadeti mind Itaaliasse, kus sain esimeseks tööks Itaalia Vogue’i, millest läkski kõik lahti. Niisiis võib modellimaailmas ühest pildist ehitada üles korraliku karjääri.
Aga Johanna tahab nüüd teha juba doktorikraadi. Ta kandideerib mitmesse ülikooli, vaatame, kas ta läheb USA’sse, Stockholmi või tuleb Inglismaale.
Tarkusegeenid on pärit sinu või Johanna isa suguvõsast?
Mu isa Ago Vilo on geotehnika insener, ta oli ka Tartu Ülikooli õppejõud, minu vend Jaak Vilo on bioinformaatika professor. Isa tegi asju ka raadios ja teles. Ta oli väliskommentaator ja on kirjutanud ajalehtedes. Vend on mul samuti Tartus õppejõud. Ema Urve Vilo on ehitusinsener. Mul on ka õde, kes elab Kanadas – tema on lastega kodus.
Aga Johanna tahab praegu, jah, kraadi ja teadust teha. Ta elab Stockholmis. Me kõik elasime alguses Stockholmis. Johanna elas seal lapsena kümme aastat, enne kui Eestisse kooli tuli. Pärast keskkooli lõpetamist läks ta tagasi Rootsi – tahtis just seal edasi õppida.
Te saite Johannaga 1989. aastal Rootsi emigreeruda, kuna su toonane kümnevõistlejast abikaasa, Johanna isa Marko Vunder palus seal poliitilist varjupaika?
Jah, ja peagi töötasin juba modellinduses ning elasin vahelduva eduga Stockholmis ja Pariisis. Pendeldasin. Kuna aga lapsel on vaja rahulikku keskkonda, ei saanud teda pidevalt kaasa võtta. Ja siis otsustasime, et Eestist saab parema hariduse. Stockholmis jäi see tõesti nõrgaks – seal näiteks 7-, 8- ja 9aastased pannakse ühte klassi, kus õpivad sama asja. Puudub edasiviiv jõud! Kõik peavad olema ühel tasemel, võrdsed. Nende ühiskond on kõiges hästi võrdne, keegi ei tohi särada, keegi ei tohi olla parem kui teine. Isegi kui oled parem, ei tohi seda välja näidata. Eestis oli haridusse hoopis teistsugune suhtumine. Johanna läks samasse kooli, kus minagi käisin, praegusesse Reaalkooli, kus ta õppis minu endiste õpetajate käe all. (Muigab.) Nad tihti kutsusidki teda hoopis Kajaks! Ta on väga hästi kasvatatud laps. Mind vanemad väga palju aitasid. Kui Johanna õppis Tallinnas, elas ta mu ema ja isa juures, kes tal silma peal hoidsid ja olid temaga vanamoodi nõudlikud.
Sa oled siis ka ise väikestviisi reaalala inimene!
Mul läks keskkoolis päris hästi, lõpetasin selle hõbemedaliga. Ilmselt oleksingi jäänud reaalteaduste peale, kui poleks Rootsi kolinud ja modellindusse suundunud. Aga mulle väga meeldis – sain ju reisida, mida Nõukogude Liidus ei saanud. Sama suletus oli siin ka veel aastatel 1990 ja 1991. Niisiis oli see kõik mulle uus ja peibutav. Kõik uksed läksid lahti.
Kuidas oled end Londonis sisse sättinud?
Ma elan korteris Knightsbridge’is, see on Londoni keskel, päris Hyde Parki kõrval. See on mugav – saan jala minna tööle, läbi pargi jalutada... (Kaja joonistab paberile väikse kaardi ja puhkeb siis naerma) Minu lähim toidupood on muidugi Harrodsi kaubamajas....
Siis on sul vedanud, see on ju kalleim kaubamaja Londonis...
(Muigab.) Kahjuks on see nii, aga valik ja toit on seejuures väga hea.
Mu kodu asukoht on siiski väga hea – kuigi olen üldiselt kehv sportlane, saan minna soovi korral parki jooksma. Käisin Eestis suusatamas – isegi seitse kilomeetrit sõitsin maha, sest seda võimalust tuleb harva ette. Ja korralikku sauna ka suurt mujal kui siin ei saa. Seda käin alati Eestis nautimas, isa teeb alati sauna. Nad ehitasid Sakusse maja. Muidu olen linnalaps, sündinud ja kasvanud Tallinna kesklinnas. Meil on siiani alles korter, kus ma olen sündinud – olin maja esimene laps!
Kunagi olid sa ka esikohti võitnud kaugushüppaja!
Ma olin, jah, kaugushüppaja ja tõkkejooksja. Sain paremaid kohti ja medaleid ka, aga muidu olin kaugushüppes Eestis enamasti neljas. Hüppasin 5.86, kuut meetrit täis ei saanud. (Muigab.) Küll olin keskkooli ajal Eestis teine sõjalises mitmevõistluses! See võistlus toimus Sillamäel, kus pidi jooksma viis kilomeetrit, püss seljas, siis laskma märki nagu laskesuusataja ja – viskama granaati!
Sinust oleks võinud siis saada ka sitke Nõukogude armee naisspioon?
(Naerab.) Mul oligi hiljem Pariisis selline hüüdnimi! Sain selle, kui käisime sõpradega ühes lasketiirus Champs-Élyséel laskmas. Seal anti mulle kätte Magnum, püstol, millest ma polnud varem lasknud – ikka püssist. Oli viis lasku. Kuulasin rahulikult ära, mida mulle soovitati, ning lasin kolm lasku kümnesse, ühe üheksasse ja ühe kaheksasse – ja sealt saingi hüüdnime, et Kaja on spioon, la femme Nikita. (Muigab.) Ilmselt ka sellepärast, et sõpradel läksid kõik kuulid mööda, neil polnud õrna aimugi, kuidas seda teha.
Oleksid James Bondi filmi tegijad seda teadnud, poleks sind võtetele Inglise spiooni lähedale lastudki!
(Naerab.) Muide, olin pärast Bondi ka filmis «102 dalmaatsia koera». Seda keegi ei teagi. Filmis oli stseen Gérard Depardieu-ga, kes oli modellidega laval – mina olin üks neist. Kui Bond filmiti 1997 ja välja tuli ta 1998, siis «102 dalmaatsia koera» aastal 2000. Meil Depardieuga klappis, kuna tal oli hea meel, et ma rääkisin temaga prantsuse keelt. Ta ise oli nii tähtis, ei tahtnud inglise keeles rääkida – kõva iseloomuga. Talle ei meeldinud ka roll. See oligi väga kommertslik roll, ta ei saanud seal ju teha Cyrano de Bergeraci…
Kuidas sa pingeid maandad?
Mediteerin, loen raamatuid. Reisimine on kasulik selles suhtes. Teen ka natuke joogat. Ja selleks, et mitte läbi põleda, pead ennast ümbritsema inimestega, kes sulle meeldivad. Läbipõlemise vajadust mul pole. Ma olen 99,5 protsenti väga heas tujus. See 0,5 protsenti võib mul tekkida, aga see on lühike periood, kus mul on pingelisem ja tujulangus.
Väga naiselik muidugi...
(Muigab.) See on siiski väga lühike aeg, kus olen halvas tujus. Enamasti olen väga heas tujus – mul ei käi peal mingid depressioonid. Väike mõõn küll oli, kui hakkasin modellikarjääri lõpetama. Kuhu edasi? Siis oli ka aeg, kui oleksin võib-olla naasnud Eestisse. Kaalusin seda, aga kui lõin oma äri, jäi see sinnapaika. Ma ei ole ka seda tüüpi, kes saba jalge vahel koju tagasi jookseb. Mulle meeldib mitmepaiksus – olla siin ja seal ja veel kolmandas kohas. Kunagi oli mul ka Itaalias kodu. Toscanas oli mitusada aastat vana talumaja, millest pool oli oliivipressi all, ja ümberringi laius oliivikasvandus. Mul ei olnud aega seda harida. Mulle Toscana kui koht väga meeldib, aga pidin maja ära müüma, sest mul ei olnud tõesti aega, et ta eest hoolitseda ja seda kõike nautida.
Kuidas sul materiaalses mõttes läheb – kuulud sa jõukama keskklassi esindajate kilda?
Ma ei oskagi öelda... (Naerab.) Me oleme rohkem nii-öelda boheemlased. Mulle ei meeldi ennast tituleerida, aga kui, siis olen pigem boheemlane, intellektuaal juba sünni poolest – kui oma vanemaid silmas pean. Ja oma tegemistega ka. See, mis olen teinud, läheb ju enamjaolt sinna klassi.
See-eest ikkagi inglaslik tüüp, kes vurab linna vahel Mini Cooperiga, aga pikemad sõidud teeb Range Roveriga?
Meil (Kajal ja tema kallimal) on tõesti Range Rover ja Harley Davidson. Ühe oma tripi tegimegi tsikliga, sõitsime Londonist Ibizale. Selline seiklus mulle meeldib, aga muidugi meeldib mulle olla ka mugavalt Range Roveris. Ja mulle meeldib, kui keegi mind sõidutab, ma ise ei viitsi sõita. Mul on ka jalgratas, millega tegin suvel avarii – keegi sõitis ette ja kukkusin üle lengi, põlve katki. Aga põhiliselt meeldib mulle käia jala. Bussiga meeldib ka sõita, ja teisel korrusel, sest sealt on parem vaade – London, kus on küll õudne liiklus, on ilus, seal on palju vaadata.
Mida sa tulevikult ootad?
Ma elan momendis, mis on parim koht, kus olla. Ma ei mõtle iialgi nii, et minu parimad ajad olid minevikus ja et ootan midagi väga tulevikult. Olen realist, tunnen end väga hästi täna ja praegu. Ja ma tunnen ennast oma nahas väga hästi. Peab seadma ka eesmärke, muidugi. Aga need on rohkem sellised verstapostid, mida võiks näha. Ma väga palju ei muretse tuleviku pärast – kõik läheb nii, nagu peab minema.
