Oma raamatus "Playback" mõtiskleb Ott järgmiselt: "Ma pole kunagi elus pidanud päevikut, kuigi olen sellele mõelnud ja kord vist siiski ka alustanud, jõudmata kaugemale esimesest sissekandest. Niisiis loobusin ma sellest plaanist juba enne, kui sellega õieti alustadagi jõudsin."

Ott kirjutas, et päevikul on mõtet vaid siis, kui inimene võib sissekannetes olla absoluutselt aus ja siiras, varjamata oma mõtteid, meeleolusid ja probleeme.

"Lühidalt öeldes on päevik minu arvates ülimalt intiimne ja seetõttu väga ohtlik dokument, mille konfidentsiaalsust kahjuks mitte keegi hiljem tagada ei saa. Teatavad situatsioonis võib päevik selle autori vastu pöörduda, mängida võibolla otsustavat ja saatuslikku rolli. /.../ Sellega seotud risk peaks nii või teisiti mõistetav olema ja paratamatult tekib küsimus, kas sellel kõigel on üldse mõtet."

Urmas Ott lõpetab raamatus Playback mõtiskluse päevikust järgmiselt: "Ma lihtsalt kartsin, et pärast minu surma satub see nagunii võõrastesse kätesse ning polnud just kindel, kas ma soovin end juba elust lahkununa kellegi ees avada. Ilmselt on parem ka oma hing lahkudes kaasa võtta."