Lavastaja Andres Dvinjaninov tähistab tänavu üht tähtsündmust teise järel. Suve hakul kolis ta koos näitlejatar Ingrid Isotammega elama talumajja Väänikvere külas, septembri teises pooles näeb aga ilmavalgust nende esimene ühine lapsuke.
See ei ole kaugeltki kõik! Sel suvel möödus 15 aastat Andres Dvinjaninovi (47), kes on omadele lihtsalt Dvinn, käivitatud Emajõe Suveteatri sünnist, mida tähistatakse augusti alul Tartus Toomkiriku varemetes suurejoonelise kontsert-etendusega «Suveteater laulab». Esitusele tulevad vingemad laulud Emajõe Suveteatri 15 suve jooksul publiku ette toodud lavastustest. Homsest aga käivitub samas Dvinni mullusuvine menuetendus «Põrgupõhja uus Vanapagan».
Septembris sündiv tütreraas on Andresele neljas laps, tal saab olema kaks poolvenda ja üks -õde isa eelmisest kahest suhtest. Justkui sissejuhatuseks papa rolli toob Andres Viimsisse loodud suveteatriga lavale lasteetenduse «Limpa ja mereröövlid», mis esietendub augusti teises pooles.
{poolik}
Kõrvalt vaadates tundub, justkui jookseksid ajaga võidu. Kuidas sa jõuad?
Mul on tublid abilised Aila, Liisa ja Ragnar – praegugi oli just koosolek nendega. Ka kogemus on see, mis annab võimaluse teha… Samas, kuigi kas või suvelavastusi on Emajõe Suveteatriga juba 15 aastat tehtud, on väga lihtne rongilt maha jääda. Maailm muutub nii kiiresti, kas või reklaamikanalid on kolinud ju ära internetti, Facebooki, kuhu iganes. Et kui sa seda kõike ei jõua jälgida, jääd rongilt maha. Et kui öelda, et ma tean, kuidas üht või teist asja teha, oleks see esimene suur viga. Sest iga lavastaja peaks mõnd tükki, või näitleja rolli, tegema ikkagi täiesti puhtalt lehelt – luues uut sündmust või uut maailma.
Sa elad nii Tartus kui ka Tallinnas. Kuidas sa end nende vahel jagad?
Viimased 11 aastat, kuhu sisse jäi ka aeg, kus olin Nukuteatris kunstiline juht ja lavastaja, olin jah talved Tallinnas. Viimsis Randvere külas on mul üks koht, kus varsti saab kümme aastat olemist. Ma olen hingelt selline maakas, ja ilmselt on need ka sellised ealised iseärasused, et tahad vaikust, rahu, linnulaulu, tahad jälgida pääsukeste pesaehitamist. Täna leidsin jälle kaks uut pesa – seal Laeva vallas Väänikvere külas, kuhu sel suvel kolisin. (Muigab) Ühtpidi on see hea, et ta on Tartu ja Tallinna vahel, Tartusse on 25 minutit sõitu, Tallinnasse jääb 163 kilomeetrit, mida on juba tunduvalt vähem kui Tartust sõitma asudes. Seda esiteks. Teiseks on see ilus koht – seal sai nüüd üks vana talukoht üles ehitatud. (Muigab) Uuu, sünge värk – talu nimi on Kabeli talu. Ja siis vaatad, palju pesi on pääsukesed teinud kas või kahe nädalaga… (Dvinn arvutab) kuus pesa! Täna hommikul lugesime kokku, neid oli nelikümmend viis pääsukest seal puulatvades. Ja see on väga tore, sest parmudel on nüüd põrgu lahti – see sobib meile hästi, koostöö pääsukestega. (Ohkab õndsalt) Ja kes meil veel on seal kuu aja jooksul käinud? Rebane, jänes…
Lihtsalt õue pealt läbi jalutanud?
Niimoodi põllujupi pealt nina eest läbi jah. Lisaks metskitsed, sead, ja nüüd kõige huvitavam – kaks nädalat tagasi nägin esimest korda ka karu. Lausa kahte. Tulime Selli matkarajalt, Alam-Pedja maastikukaitsealalt – Laeva sood ja metsad on seal hästi suured, sellepärast on ka loomi nii palju – ja kaks puberteedist karupoissi lihtsalt jooksid auto eest läbi. Käisid Laeva jõe ääres ja läksid metsa tagasi pidutsema. Et see looma- ja linnupark seal… Eile pildistasin üht kulli vana tamme otsas. Seal on palju hiiri põllu peal ja nad tiirutavad seal kahekesi vahel päev otsa. Ja muidugi kogu see vaikus ja rahu, viisteist kilomeetrit siia ja sinnapoole ei ole nagu erilist asustust ka – ja vaat see meeldib!
Praegu tegelen maja piksevarda komplekteerimisega, see on üsna äkiline koht, ümberringi põrutab kogu aeg. Ja sademete mõõtja tahan ka millalgi üles panna. (Muigab) Varsti olen nagu Kuuse taat, Dvinni onu Väänikverest, kes ennustab ilma. Aga suvelavastuste korraldamisel on hea teada, mis ees ootab – jälgin nii Eesti kui ka Norra saite, et ilmast aimu saada.
Mainisid ealisi iseärasusi. Saad sel aastal 48, varsti keerab ette 50. Oled senitehtuga rahul?
No vot. See on selline hea küsimus selles mõttes, et… Kui ausalt öelda, siis peaks olema. Aga ei ole. Selles see kogu jama ongi. Aga võiks olla.
No tahaks ju teha kogu aeg selliseid väga häid asju, aga kõik ei õnnestu alati väga hästi. Näiteks tahaks selliseid «Põrgupõhja uue Vanapagana» stiilis asju teha kohe nii kümme aastat järjest – küll oleks tore, kui oleks veel palju selliseid ideid, mis Toomkiriku varemetesse sobiksid. Põrgupõhja etendus ja «Jumalaema kiriku kellamees» – need on tugevad ideed. Aga kui neid ei tule, hakkab ju seest vaikselt närima. Nii nagu näitlejal – iga roll ei saa ju alati sada protsenti õnnestuda. Iga lavastus ei saa ka kellelgi õnnestuda – aga tahaks.
Et rahulolu ei vii edasi.
Ja siis tekib ju jälle küsimus, et kuhu edasi. Või miks edasi kogu aeg?
(Muigab) Hakkasime nüüd keskeakriisi lahkama. Et kuhu edasi ja kas edasi ja miks edasi…
Mul ei ole metsikut survet tormata. Ma olen siin viimased viisteist aastat ju päris palju tormanud. Ma olen olnud korraga Nukuteatri kunstiline juht, Emajõe Suveteatri juht. Lisaks oleme oma Kaunimate Aastate Vennaskonnaga käinud väga tihti kontserte andmas, olen juhtinud ja lavastanud õhtuid kuni kas või presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtu balli ja kontserdini välja. Need on kõik eraldi tööd ja tulevad millegi arvel. Ma täna väga suure rõõmuga pigem naudin seda, kui helistab näiteks Tiina Park ja kutsub mind Malaisiasse või Mauritiusele või Taani, kuhu ma ei saanud küll kahjuks minna, reisisaadet tegema. Või kui saan olla paadiga kaks päeva Peipsil või kolm päeva sõbra juures Lämmijärvel – need on väärtused, mis tekivad tasahilju. Täna huvitabki mind pigem näiteks puukooli rajamine – see pakuks huvi. Olen leidnud endas aedniku. Praegugi käisime siin Rõõmu teel RMK puukoolis ja ostsime kokku istikuid – alates roosidest, lõpetades lehiste ja tont teab millega, mis ootavad istutamist. Praegu traktor töötab ja teeb Väänikveres selleks maad parajaks. No mis veel võiks huvitav olla – võiks vabaõhulavastuste auhinna välja anda. Mitte Emajõe Suveteatri kaudu, vaid moodustaks selleks ühe sõltumatu komisjoni. Minu arvates on vabaõhulavastused üpris keeruline ja omaette žanr, pidades silmas kas või seda, kuidas võistelda vihmaga või möödasõitva kiirabiautoga. Loomulikult võiks ka Viimsi suveteatriga jätkata ja luua ka Väänikvere külateatri. Võiks teha üldse külateatreid üle Eesti, aga eks näis – proovime kõigepealt selle Väänikvere oma ära teha.
Oled sa tempot peatse perekasvu pärast maha võtmas?
Ei, ei, ma ei ütleks, et sellepärast. Sellepärast ei ole pidanud küll oluliselt tempot maha võtma. Lihtsalt, kui Nukuteatriga sai paari aasta eest mingi etapp elus läbi, olen, jah, saanud teha seda, mida ainult ise tahan. (Muigab) Ei saa mind enam keegi mõjutada.
Naistel on ju ikka soove ja nõudmisi, et sa pead mind toetama…
Ei, ei, ei, sellist survet ei ole olnud. Ma pigem nagu ise ootan seda – mulle meeldib küll praegu kodus olla. Meeldiks. Just tänu sellele, et on maa, mida harida, talu, mida ehitada – ja selles mõttes see mulle endale väga meeldiks. Jah.
Sul vanem poeg Markus õpib juba lavakas. Kuidas sul üldse suhted lastega on?
Suhted on head. Äsja käisimegi Peipsi peal kaks päeva. Markus (20) oma sõbrannaga ja Stina (26) enda sõbraga. Et ju siis… Kui lähed matkale, on sul alati see võimalus, et kui üks seltskond ei sobi, siis ütled, et sa mine seda, ma lähen teist teed – aga paadi- või laevareisile minnes pead sa seltskonda väga hoolikalt valima. Kui seal on üks tegelane, kes ussitab, võib see rikkuda kogu reisi. (Muheleb) Ju siis on meie suhted head, sest meil on isegi selline väike traditsioon, et igal suvel – ma olen vee peal olnud neli navigatsioonihooaega – käime koos vee peal. Ja ei kurda nende suhete üle üldse.
(Markus ja Stina on Dvinjaninovi lapsed suhtest Ruti Einpaluga, kes on olnud ka Eesti Draamateatri direktor. – Toim)
Sul on liikuv töö, õhtuti etendused. Sa ei ole selle teemaga, et sind pole mingitel perioodidel piisavalt kodus, piisavalt toeks, pidanud otseselt või teravalt põrkuma?
No ikka olen. Ikka sellepärast, et eks ole elatud kah juba, lavalgi oldud juba 31 aastat. Alates kas või bändide ajast – 1980. aastal asutasime ju Justamendi, ja neid bände on veel olnud. Nii et kodust on eemal oldud nii teatrireiside ja alguses ka nende ansamblite tõttu küll. Ja loomulikult, see on äärmiselt problemaatiline – seetõttu on väga tark ja äärmiselt oluline leida ikkagi mõttekaaslane, kes jagab samu väärtusi, kes mõistab, et see on sisukas ja huvitav elu teha teatrit ja sõita ringi… Aga kuidagi ei saa öelda, et ei ole olnud probleeme, et ei ole olnud lahkarvamusi ja möödarääkimisi. Ikka, ikka. See ju… ongi elu ju.
Ülemöödunud sügisel käisime Kaunimate Aastate Vennaskonnaga Seattle’is lääneranniku eestlastele laulmas. Ja seal mõne praami peal nägin neid eas 70 ja pluss ameeriklasi, kellest sa saad aru, et need inimesed on eluaeg koos olnud. Oi jumal, see on üks ilusamaid pilte näha inimesi, kes on eluaeg üksteist toetanud, koos läbi närinud mured ja rõõmustanud rõõmud, lapsed üles kasvatanud ja nüüd naudivad seda päikeseloojangut nii otseses kui ka ülekantud mõttes – see on kindlasti väärtus, mille poole püüelda ja siis ma… katsun ka sõnadelt tegudele jõuda.
Lugupeetud saadik Aivar Riisalu on pihtinud, et tema on oma elu ise keeruliseks elanud, on olnud liiga palju naissuhteid jne. Päev algab ning lõpeb eri soovide täitmisega, tagatipuks avastad hommikul, et kohv on otsas, auto külm ega lähe käima…
Aga see ongi ju elu! See on kõige ehtsam elu, et auto ei lähe käima ja kohv on otsas. Ja see tahab seda ja too tahab toda. Sa pead elust rõõmu tundma. See ei ole käega löömise koht, ja on ta nüüd keerulisem või vähem keerulisem elu – see on iga inimese elu. Ja seda peabki võtma nii, et see ongi tema elu.
Pingeid ju hooti ikka koguneb. Kuidas neid maandad?
Pingeid koguneb, ikka koguneb vahel. Kõik ei lähe alati nii, nagu tahaks. (Naerab) Kui kõigil läheks alati nii, nagu tahaks, oleks kõik lotomiljonärid või muidu geeniused – kes mida siis soovib, eks ole.
No tõesti mingil hetkel ju tundub, et nüüd on maailmalõpp, nüüd on kõik läbi. Aga järgmisel hommikul selgub, et nii hull see ikka ei ole. Kuidas ma ütlen? Sa ei tohi lasta tühiste asjadega endale lööke või torkeid sisse lasta. Ma olen nooremast peast teinud vehklemist – sa pead need torked ära pareerima ja siis järele mõtlema. Mitte võtma nii, et nüüd see torge tuleb, jah, ta tuleb, ja ai-oi, küll see oli valus… Ma ei propageeri «hane selga vesi» mentaliteeti, kus miski korda ei lähe, vaid väga oluline on teha elus valikuid oluliste ja mitteoluliste asjade või muretsemise ja paanika põhjuste vahel. Teada, mis on oluline ja mis mitteoluline, ja siis ka elus suuta neil vahet teha – et nad segi ei läheks.
Oled n-ö maoli maas olnud?
Olen olnud küll emotsionaalselt hästi ebamugavas või sellises halvas vinduvas faasis. Kas või tööl olles, kus kokku tuleb uus trupp, kus on palju erinevaid inimesi, arusaamu nii teatri tegemisest kui ka üldse suhtlemisest. Kui sa teed suuri asju, näiteks omaaegne muusikal «Grease» linnahallis või «Pipi Pikksukk» – mitte et nende juures oleks probleeme olnud – vaid sellistel puhkudel tulevad erinevad inimesed kokku ja see on päris suur kunst seda laeva hallata. Sellist markantset lugu, kus olin justkui näiteks maoli maas ja jõin kolm aastat, noh, sellist Kukumäe-stiilis lugu mul jutustada ei ole…
Aga eks isiklik elu on kindlasti ka olnud põhjus, samal ajal ka töö, ja kõik need jooksevad kuidagi kokku… Tee jookseb kokku ja tekib küsimus, et mismoodi edasi.
Siis on õige võtta suund paadiga Peipsile?
Tegevust on palju. Ja hobisid. On ka töiseid. Ma ise usun, et minu töö on ikkagi ka minu hobi – keegi ei sunni mind ju otseselt seda tegema. Ja ma tahan seda teha. Ja neid hobisid või töid, ükskõik, kuidas neid siis nimetada, on palju, ja nad on erinevad – teed teatrit, kontserte, võid teha reisisaadet, võid sõita paadiga Peipsile, Võrtsjärvele… Tsikkel ei lähe mul ainult hästi käima.
Sul on tsikkel ka?
Ikka on jah. Shopper, pisike Kawasaki. Aga tal on mootor hõre, ei ole survet, tahab parandamist. On vaja mõned tihendid ära vahetada, aga ma ei ole veel jõudnud.
Nii et need lood, kus ma olen n-ö maoli maas olnud, ei ole suurt rääkimist väärt. Et sealt oleks midagi õpetlikku võtta, et ohoo, näed, mis minul oli, et vaadake, siin on see õpetusiva selles või selles… Kahjuks ei ole need siis olnud nii võimsad kogemused, et ma oleksin pidanud neile nii pikalt sellist filosoofilist või sisemist psühholoogilist õigustust otsima pidanud. (Muigab) Või eneseabiraamatuid lugema pidanud. Kuigi olen lugenud Tommy Hellstenit või Anatoli Nekrassovit – vahelduseks on päris huvitav. Psühholoogia huvitab mind väga. Inimene on mind alati huvitanud. Iga inimene on omaette maailm, ja iga lapse näol sünnib ju siia ilma ka justkui uus maailm.
Ons teada kumb ilmavalgust näeb?
Hetkel nad väidavad, et on tütar – eks siis näis. Nii väideti ka siis, kui 1991. aastal sündis siinsamas Toomemäe sünnitusmajas Markus. Siis öeldi, et palju õnne poja sünni puhul. Ahahh! (Muigab) Siis oli, jah, üllatus suur. Aga täna on muidugi see kõik arenenum ka, et ju siis tütar on. Mina olin nii Markuse kui ka Mattheuse (7, poeg näitlejatar Marika Barabanštšikovaga. – Toim)sünni juures. See on võimas kogemus.
Marika ja Mattheusega…
Tulevad Pärnust praegu. Suhtleme kogu aeg. Tänagi oleme helistanud juba päris palju kordi. Marika mängib täna õhtul Tartus «Pulmatralli». Aga Mattheus jäi eile haigeks, 39 kraadi palavikku, ilmselt sai Pärnus meres möllates külma. Olime ise ka just Pärnus, paar päeva enne Peipsile minekut. Küll on mõnus. Eestis on nii-ii mõnus. Hirmus mõnus – sul ei uju vees mingisuguseid elukaid nagu lõunamaades. Vesi on just paraja temperatuuriga. Jaa, nad tulevadki praegu Pärnust ja ma võtangi Matu enda vaadata just.
Sul on õnnestunud kõik need eri pereüksused kenasti kokku liita?
(Mõtlikult) Mulle tundub küll. Mulle tundub küll, et meil on head suhted. (Muigab) Mitte mulle ei tundu, vaid meil ongi head suhted.
Oluline on see, et kõik on omavahel leppinud?
Eks ta aega võtab, aga elu on elu moodi… Tihti sellised asjad ei õnnestu, aga meil on vist õnnestunud.
Mõlgub sul peas midagi sellist, kas või mõni projekt, mille puhul tunned, et oled seda tegemaks just nüüd küps??
Sellised unistuse moodi asjad liiguvad pigem ikka sinna maailma avastamise suunas. Et kui see Emajõe Suveteater on 15 aastat toiminud, Viimsis teen juba kolmandat aastat – ja Väänikvere külateater on ka kord loodud. Kui mõelda veel neid külateatrite projekte – et kui need on ka nagu tehtud, siis tahaks küll maailma rohkem avastada. Ma ei ole vähe reisinud, aga tahaks võtta rohkem aega. See on ju aeganõudev – see nädal või kaks, mis ma olen siin käinud Venezuelas või Hiinas või Malaisias või Tais või Indias… Noh, need on ikkagi turismireisid. Alustaks kas või Euroopast – seal on ka vähe riike, kus ma käinud ei ole, aga tegelikult võiks ju võtta kohe kaks kuud, et hakata otsast sõitma. Mul on plaan teha selline kahekuine Euroopa suvelavastuste ring, teha endale selline ülevaade koos Euroopa järjepideva avastamisega. Teine ring on maailm – võtta samamoodi mitu kuud aega, mis loomulikult kujuneks juba ümbermaailmareisi moodi asjaks. Reisimine ja maailma avastamine – see on kindlasti üks asju, millega tahaks tegeleda kuni sinnamaani, et leida ka selline koht, kus mõned talvekuud elada. Mitte küll Eestist ära minna, aga et oleks talvekuudeks natuke soojem koht, kuhu vahepeal minna.
