Kuigi kokapreili ja kohviku Komeet üks omanikke Anni Arro seilab oma töise viljakuse ja karjääri tipul, pole ta ometi eluga rahul. Ka mehed on tema elus taandunud tühisteks taustategijateks…
Pealtnäha on Annil (27) lõppeval aastal läinud suurepäraselt. Ta tõmbas käima kohviku Komeet, kohe-kohe ilmub tema sulest juba viies kokaraamat. Ülemöödunud teisipäeval aga kuulutati Anni konverentsil «Rootsi äriauhind 2010» kokanduskultuuri edendamise eest aasta noorettevõtjaks.
Läbikäimine superstaarisaatest võrsunud laulja Marten Kuningaga (24) on aga pausil, sest nagu Anni sõnab, elab ta oma Pelgulinna üürikorteris üksi, näeb Martenit harva ja ega jõuakski oma uute projektide kõrvalt kellelegi suurt pühenduda…
Itaalia, Pelgulinn, Sepamaa! Anni uus kokaraamat «Itaalias, Pelgulinnas ja Sepamaal...» sündis just nimetatud paigus — Roomas renditi koos fotograaf Sandra Urvakuga toorainetega mässamiseks, nende miksimiseks ja toidu valmistamiseks lausa palazzo!
Mida üllatavat oma uues raamatus kokku miksid?
See aasta oli ju hea seeneaasta. Raamatus on ka üks väga huvitav seen, mille leidsin ja tuvastasin. Kõndisin kadakate vahel — olin igaks juhuks korvi ühes võtnud, see ju selline hea tšillimise viis — ja leidsin sihvaka murukarika! Vaatasin, issand kui lahe! Oli selline natuke fallilik, nagu uhmer — selline pikk seen. (Muigab.) See sõna «falliline» oli ka raamatus, seente välimäärajas kirjas, see ei ole minu sõna. Nojah, aga mina, fanatt, jooksin teda kohe koju määrama ja tuli välja, et on söögiseen. Praadisin ja selgus, et see oli midagi väga võrratut ja hõrku!
Kirjutasid viienda raamatu, pead südalinnas kohvikut, kus oled kümne protsendiga osanik. Oled sa eluga rahul?
Päris rahul ei saa kunagi olla, igav hakkaks. Ütleme nii, et ora on perses kogu aeg. Olen võimatu juhtum. Juba tunnen, et tahaks veel midagi teha. Kui Komeet sai avatud, mõtlesin, et nüüd on ühel pool ja kui ta läheb käima ka, siis ei tee kümme aastat midagi! Närvid olid läbi. Nüüd, kus kõik loksub juba paika — tahan jälle midagi uut!
See koht, kuhu jään, on päris sada protsenti minu oma ja saan seal ise vaadata, mida teha tahan. Komeedis on ka teistel omanikel arvamus. Sihtgrupiks on suur hulk erinevaid inimesi, kelle kõigiga peab arvestama. Raske on leida kuldset keskteed ja seegi nõuab pidevat täiustamist. Tahaksin Pelgulinna midagi teha. Pelgulinn ja Kalamaja on fantastilised kohad, aga kohvikuid on seal veel vähe. Nagu ikka, seisab paljuski raha taga.
{poolik}
Sa arvad, et sa Aasta Noorettevõtja tiitliga ei saaks raha?
Ma olen siiani ikka selline olnud, kes teeb teistele tööd ja elab ise aeg-ajalt nagu kirikurott. Mul vahel ikka raha üldse ei ole, see on isegi päris tavaline. See, et olen üks omanikke Komeedis, ei tähenda, et olen rikas. Igapäevased kulud tuleb mul ikkagi katta igakuiste tuludega — jooksvalt olen siin ju palgaline.
Komeedil täitub esimene majandusaasta, dividenditulu koidab?
Eks paistab, ei ole veel kindel. Siin käib küll palju rahvast ja raha tuleb, aga raha ka läheb. Kulud on suured. See on ju rendipind. Samas, kui me ei asuks siin, ei oleks me ka parima vaatega kohvik.
On sul nõrkusi, mille pealt sa ei koonerda?
Just ostsin plaate. See on asi, millele kulutan, kui satun jälle musalainele. Mulle meeldib selline elektrooniline indie, aga kuulan vahest ka vanu 80ndate ja 70ndate aastate asju.
Sul on Marteni näol ka mõjutaja kõrval…
Mul on alati olnud nii, et mehed, kellega koos olen olnud, neil on juba väljakujunenud muusikamaitse. Ma ei suudaks olla inimesega, kes ei kuula muusikat. Muusika on minu arvates nii tähtis osa elust. Aga plaate valin ikka enda maitse järgi.
Marten rääkis aasta eest, et elasite mõlemad umbes kümnenda eluaastani Anni tänaval Lasnamäel, olite lapsepõlvesõbrad. Mis sind taaskohtudes temas paelus?
Kuna näen teda viimasel ajal väga harva, siis ei oskagi nagu vastata... Me ei ole lapsepõlvesõbrad, see oli Marteni nali, kuigi elasime tõesti kõrvuti asuvates majades Lasnamäel. Otseselt me teineteisega kokku ei puutunud, võib-olla liivakastis... Aga ta ju noorem ka, nii et ei tea.
Mis toimub su elus pärast tööpäeva?
Mul on vist tegelikult alati olnud töö esiplaanil. Eraelu on midagi sellist, mis on väga taustal. Eriti mingid mehed. (Uhkelt.) Mul on praegu tähtsamaid asju! Mul on Komeet, raamat, uued projektid, mis vajavad süvenemist, ja seejuures tihti eraelu, mehed, lapsed, mis iganes, jäävad tagaplaanile.
Ma pean tööks ja ettevõtmisteks pingutama, pealegi on mul madal vererõhk, ja kui on sellised ilmad nagu praegu, siis see tõmbab mind nagu vee alla…
Kuidas sa oma õhtuid veedad?
Eile vaatasin näiteks «C.S.I. Miamit». See on parim seriaal, mida vaadates lõõgastuda — ja sõin porgandit. Filme vaatan õhtuti. Üldiselt töötan päris pikalt, nii et õhtul ei viitsi midagi teha. Kütan ahju, joon klaasi veini, loen raamatut ja lähen magama.
Minu Pelgulinna üürikorterit valgustavad prožektorid, seal on kohe ju raudteed, tollitsoon, mis valgustatud — seal on õudselt lahe valgus! Ka talvel, kui sajab lund ja puud värvuvad justkui kollaseks.
Oled sa juba valmis soetama päris oma kodu ja maksma pangale 5000–10 000 krooni eluasemelaenu?
Ei ole, ja ausalt öeldes ega ma ei saakski laenu! Pealegi oleksid siis kõik rõõmud olemata. Ma ei ole selline, et ostan korteri ja söön siis ainult tatart ega ela oma elu – ja nii kakskümmend aastat! Natuke pean ootama sellega. Samas oleks muidugi tore, sest aeg-ajalt kerkib ikka küsimus, et mis ma seda üüri maksan, võiks siis juba pangalaenu maksta. Aga ma ei saanud laenu. Ma olen ju freelancer olnud — Komeet on mul esimene päris töökoht, et olla panga silmis normaalne inimene. Võib-olla nüüd juba midagi saaksin. Mingi uberiku. Aga uberikku ka ei taha, ostaks siis juba midagi lahedat ja ilusat.
Milline su unistuste kodu välja näeb?
Seal on palju valgust. Päikest paistab kindlasti rohkem sisse kui Müürivahe tänava korteris, kus elasin kaks aastat tagasi. See oli vana autoparanduse garaaž, algselt aga oli olnud üldse lausa surnukuur. Seal kummitas, oli päris hirmus… Seal ei olnud üldse valgust, hommikul ei ärka üles, sest polnud päikest — mitte midagi ei näe! Isegi äratusega oli kohutav ärgata. Plaanisin osta päikeseäratuslambi, et oleks natukenegi valgust! (Naerab.) Aga see maksis 5000 krooni ja ma ei raatsinud.
Kindlasti peaks mu kodus olema ka elav tuli ja võimalus soojust timmida. Mulle meeldiks väga puuküte, sest see soojus on teistsugune. Hästi mõnus vannituba võiks olla. Võiksin seal tunde lösutada, raamatut lugeda. Pind võiks olla kuskil sada ruutu, aga kaheksakümnega ajaks ka asja ära.
Mis kant see võiks olla?
Võikski Pelgulinn või Kalamaja olla. Kopli on veel liiga raju, kuigi mul elab seal tuttavaid, kellel on hästi rajud korterid. Aga seal peaks liikuma ainult autoga, jalutama seal õhtul just ei lähe. See ei ole nali. Kui ikka korra näed inimest, kes on nii segi peast, ei jaga ööd ega mütsi, on valmis sind maha lööma 25 krooni pärast, siis… Vahepeal oli kurikamees ka liikvel… Ma ei julgenud oma kodupoodigi minna!
Aga nüüd tehti Kalamaja park korda! See oli tore, kõik võiksid selliseid asju teha, sest selliste lüketega on kõige lihtsam rahva südant võita! Kui käid kas või Londonis mõnes pargis — nii mõnus, ei olegi rohkem mingit entertainment’i (meelelahutust) vaja! Siin aga lähed… Millest me räägime! Kord istus Snelli tiigi pargis põlev mees. Ta oli nii purjus, seega ta seda ise ei märganudki, et oli süttinud — oli endale odekolonni kogemata peale kallanud ja kuna ta ka suitsetas, läks põlema. Läksin juurde ja ütlesin, et te põlete! Siis ta märkas ja nihutas end maha, kruusa sisse… Kuidagi materdas tule ära. Aga kujuta ette, kui lähed lapsega ja (Naerab.) ta näitab sulle ühel hetkel, et näe, emme, mees põleb!
Siis nägin üht noormeest, näost lilla. Talle oli kutsutud kiirabi, ja ma ei tea, jäi ta ellu või mitte… See oli kõige võikam asi, mida olen näinud. Tal olid sõbrad ümber ja nad karjusid, et Peeter, ära sure ära! Nutsid ümber… See oli nii õudne. Nad olid põhimõtteliselt alles lapsed, 13 või 14. See oli šokiteraapia.
Kust tuli jutt, et oled oma ekspeika Janiga jälle koos?
Jan kujundab meil ikka mõningaid Komeedi asju, suhtlen temaga — kas just iga päev, aga nädalas korra või paar ikka. Me saame tihti ka kokku, räägime juttu, värke-särke — meil ei ole sellist hõõrumist, et ei, enam ei suhtle! Olen temaga ka paar korda söömas käinud.
Kunagise eksi Ivo Uukkiviga ei ole enam üldse suhelnud?
Eile just küsisin talt üht telefoninumbrit. Aga üldiselt ei puutu kokku.
Sa oled koos olnud endast oluliselt vanema mehega, aga ka endast nooremaga. Kuidas oled end neis suhetes positsioneerinud?
(Kavalalt otsa vaadates.) A-r-m-a-s-t-u-s ei küsi vanust. Inimene on inimene. Kui kellegagi kohtun, ei küsi ju passi. Vanus on minu jaoks viimasejärgulisi asju üldse. Kui tööintervjuusid teen — kohvikuteenindajad on enamasti noored tüdrukud —, siis vahel on nii, et mõni 17aastane on nii täiskasvanud, teab ja tunnetab nii hästi kõike, aga mõni vanem tüdruk, vastupidi, on nagu kuu pealt kukkunud! Mul on tunne, et kui inimene sünnib, on tal see hing juba kas siis vanem või noorem. Mina tunnen, et minus on päris vana hing juba — ma kuidagi tean ja tunnetan mingeid asju. Mitte loomulikust intelligentsist — see kõlab upitatult —, aga mingid asjad tulevad kuidagi loomulikult. Samas, mõni inimene tuleb küll väga heast perekonnast, aga on nii toores, et…
Huvitav teooria.
(Muigab.) Nojah, eks igaühel oma teooria.
See on naistele küll tobe surve, aga oled sa mõelnud pereloomisele ja lastele? Naised ilmselt mõtlevad sellele enam kui mehed?
Tundub, et mehed mõtlevad selle peale isegi rohkem — kui vaatan enda sõpruskonda. Ma ei tea… Arvan, et kõik inimesed ei ole selleks mõeldud. Et see ei ole kohustus — pead lapsi saama! Ma ei ole üldse kindel, kas tahangi üldse lapsi saada. Olen viimasel ajal nii mõelnud, et kui sa saad nooremast peast lapse, on kuidagi lihtsam — sul ei ole oma elu veel kujunenud. Aga minul on oma elu välja kujunenud. Ja mõtle, (Naerab.) nüüd tuleb mingi pägalik ja hakkab laamendama!
Suhteliselt egoistlik suhtumine.
(Muigab.) Õudselt egoistlik! Samas, me kõik oleme sellised olnud! Aga ma näen, et elus on inimesi, kes ongi võib-olla mõeldudki ainult laste tegemiseks, on inimesi, kes on mõeldud nii laste kui ka töö tegemiseks, ja inimesi, kes ongi mõeldud ainult tööks ja panustamiseks… Mina panustan kohvikukultuuri, et Eestis oleks seeläbi hea ja tore olla.
Ma olen muidugi ka tunnete pealt elav inimene, kel võib-olla tuleb ühel hetkel ka see hetk, et no nüüd võiks emaks saada, aga mul ei ole seni kordagi sellist mõtet olnud! Eks olen ses suhtes imelik, olen ise ka mõelnud! Kui vaatan, kuidas minu eas vaadatakse juba heldinult lapsi, kes mööda jooksevad, pead pöörduvad ja õhatakse, siis — ma ei pane tähele ka, et see laps seal mööda jooksis!
Kusjuures võtan lapsi alati kui inimesi, mitte kui poputamist vajavaid elemente, keda vahel sikutada. Räägin lapse kui täiskasvanuga. Miks peaksin temaga rääkima kui idioodiga? Seda aga väga tihti tehakse. Väiksena vihkasin, kui keegi tuli ja hakkas pihta stiilis «Oh sa, ah sa, kallis Annikene, musukene, kuidas sul? Oi, no kuidas sul siis nüüd ikka läheb? Ja oi kui suureks sa oled kasvanud!». Mulle käis see nii närvidele! Alati mõtlesin, et omavahel nad räägivad küll, aga miks nad ei või minuga normaal- selt rääkida!
Ütlesid, et ei ole oma eluga rahul, äkki täidadki mingeid tühimikke enese töösse uputamisega?
Mina ei tea... Ei ole, jah, rahul. Elu on kuidagi nii hektiline. Kui täna paistab päike, tundub okei, homme võib olla nii, et nutan — kõik on halvasti. Kõik on nagu Ameerika mäed.
Ma võtan asju hinge. Ma tean, et soovitatakse: ah, võta seda või teist asja tuimalt. Kas või siis, kui keegi tuleb ja solvab sind — et Anni Arro on värdjas ja tema toidud on rõvedad… Aga ikka läheb hinge! Või ei ole ma ilmselt harjunud sellega, et olen oma eluga areenil. Et minu töö on minu elu ja raske on seal leida keskteed. Kuidas sa hoiad neid lahus? (Naerab.) Et ei oleks kas või aeg-ajalt nii, et lapsed joonistavad Pelgulinnas mulle auto peale mu..i ja kirjutavad «Anni Arro on mu..». Siis olen küll alati niimoodi, et… õu mai gaad! (Naerab.) Nagu vanasti, kui sai isegi lollusi tehtud. Pean tihedamini autot pesema.
See mind ei solva, naeran selle üle. Samas korraks vihastab. Mäletan, et olin just võtnud vastu selle raamatuprojekti, läksin välja ja jälle oli see mu.. sinna ukse peale joonistatud. Siis mõtlesin, et raisk, saaks nad kätte, need Pelgulinna tited! (Muigab.) Ropendavad päris õudselt. Natuke sellised kaagid, mis peegeldab ka ilmselt kodust korda… Kust laps kuuleb neid sõnu? Kord oli juhus, et kõndisin ja kuulsin, kuidas üks laps, armas väike laps rulluiskudega, nelja- või viieaastane… Kui need rulluisud maha kukkusid, tuli sealt: «Tü.. küll ma ei või, noh!»
No mis sa oskad öelda, väga raju…
Sinu kõrval on ikka keegi olnud. On sul endal kasvamiseks aega olnud?
Ma kasvan ise kogu aeg. Tead, ma ütlen sulle ausalt, ma elan praegu üksinda ja mul on ka nii teised prioriteedid, et kui minu kõrval isegi on inimene, siis ma ikkagi arenen ise. Kõige suuremad mõjutajad on ikkagi sul verinoorelt. Nii oli ka minul. Aga pärast seda sain aru, et olen ise ka olemas.
Uukkivi tegi sinust naise?
(Naerab.) Eks iga suhe aitab kaasa inimese arenemisele — et maailma laiemalt näha. Ma olen õppinud ka nii elama, et kui mul on läinud midagi sitasti, olen sellestki õppinud. Kui midagi ongi halvasti, näen ka selles midagi head. Ükskõik, on need lahkuminekud või tülid või… Elu ongi selline tore kulgemine.
Mu parim sõbranna on kaheksakümneaastane Viivi Luige ema Hilda Luik, kes elab Viljandis. Enam elutervemat inimest ei ole kui tema! Kui käin tal külas, võtame alati tema kolmekümneaastast aroonianapsu, teeme praekartulit, lihapirukaid ja pannkooke — ja heietame. Ei ole vahet, et mina olen 27 ja tema isegi rohkem kui 80. Meil on palju vestelda, arutada. Alati ka kummitustest ja hingedest. Ta on ise seejuures nii bright (särav), et saan isegi alati energiat. Vihkan, kui noored inimesed jälestavad vanemaid inimesi! Neilt on väga palju õppida. Nad on näinud ja oskavad vahel ka öelda, millega tasub jännata, millega mitte. Nii et suhelge vanemate inimestega rohkem!
Mõni eriline tera, mille oled temalt saanud?
Võta asja huumoriga. Isegi kui lugu on väga traagiline. Okei, kui keegi sureb, ei saa seda võtta huumoriga, aga pikemas perspektiivis on elu üks seiklus — ela nii hästi, kui saad, ole aus enda ja teiste vastu. Aeg-ajalt Hilda räägib lugusid, et noh, keegi poos end üles näiteks... (Naerab.)
Aga ta räägib sellest nii humoorikalt, stiilis, et kurat, oli ikka ise küll loll, et poos ennast üles! Ta toob oma jutus nii naljakaid nüansse traagilistest momentidest, kas või et kuidas keegi ütles oma viimased sõnad, mis olid jälle kõige naljakamad sõnad üldse… Ta on õpetanud sellist suhtumist, et ei tasu midagi liiga palju põdeda, sest — surm tuleb nii või naa. Kuidas ta tuleb, on iseasi.
Mis nõu ta meeste osas on andnud?
(Muigab.) Seda ta on andnud ikka ka, jaa. Põhiline on see, et võta ikka hea mees!
Jääb vaid väike detail — milline on see hea mees?
Jajah, see jääb enda avastada. Aga vot mina ei tea, kas mina näiteks olen ühele mehele see kõige parem naine! Mehele äkki sobib pigem sihuke sussnaine, kes tahaks lapsi, kodus olla, mehe eest hoolitseda, temaga tegeleda. Mina ei ole sokipesija, samas ma ei saa öelda, et ma ei ole hoolitsev. Lähedastest hoolin väga — oma õest, vennast, sõpradest. Peab olema karm, aga armastama inimesi. Ausalt karm. Aga mina meestele? (Muigab.) Ma ei tea, kas Hilda soovitaks mind neile…
