Karl-Robertil saab teatrikool üsna pea läbi. Mis aga edasi saab, kui maailm on ees nii lahti? Elu poole aasta pärast ei oska Karl Robert isegi ette kujutada. Elukaaslasega, kes õpib samuti näitlejaks, on loomulikult arutletud tuleviku üle ja jõutud tõdemuseni, et tore oleks midagi koos teha. „Inimesega, kes on sulle nii lähedane, tekivad paratamatult need tunded, et tahaks midagi koos teha. Ärme lihtsalt armastame üksteist, vaid mängime seda armastust laval ja näitame selle eri vorme kõigile,” ütleb Karl Robert.

„Eks näis, mida tema kahe aasta pärast tunneb, näeb ja tahab. On ka võimalus, et teater pole üldse meie koht, aga siis on meil voli võtta üksteisel käest kinni ja põrutada kuhu tahes.”

Mida tunneb parasjagu „päris maailma” uksel seisev noor näitleja? Karl Robert mõtleb hetke, võtab välja märkmiku, keerab lehekülgi ja küsib lõpuks, kas võiks vastata luuletusega, mõistagi enda kirjutatuga.

"Sa pole sunnitud siin olema,

elama, minema, tagasi tulema.

Sa pole pandud seda taluma,

vihkama, armastama, andeks paluma.

Sa pole kogemustel kosjas,

kuid ole kindel oma asjas.

Sa pole loodud kõige jaoks,

kuid ise loo, et sa ei kaoks."