Purga alustas kõnet, kinnitades oma üksmeelsust erakonnakaaslaste Yoko Alenderi ja Eerik-Niiles Krossiga — tuleb moodustada erikomisjon, et hakata tegelema sellega, miks on Eestis nii palju narkosurmasid. “Selles majas töötades on väga mugav mitte teha mingeid asju ja väga ebamugav teha sellised vajalikke asju, nagu teie siin täna,” sõnas Purga.

“Kõik ei mõista asju üheselt. Minu mure on selles, et kõigepealt on fakt see, et fentanüülitemaatika on suur probleem. On mugav sellele mitte mõelda, aga see ei tee seda fakti olematuks. See on uue ühiskonna probleem, aga meie käsitlus sellest on stigmaatiline ning ühiskonna muutumisi mittearvestav. Need on kõik kellegi lapsed,” jätkas Purga, kuid pisarad katkestasid ta mõtte ning poliitik puhkes nutma.

“Ma olen ju ema!” hüüdis ta, püüdes end koguda. “Ühe lapse kasvatamine on suur töö ja ei saa mõelda, et meie laste või meie lähikondlaste lastega seda ei juhtu,” ütles Purga läbi nutu ning jäi siis taas vait — paraku voolasid pisarad juba kontrollimatult ning riigikogulane keeras rahvale selja, saades lohutava kaisutuse Kaur Kenderilt.

“Töö on nii pingeline, et emotsioonid tulevad peale,” selgitas ta lõpuks ja lõpetas oma kõne Joel Sanga luuleridadega.