"Otsustasin, et tahan sünnitada pimedas, vette, tahan, et seal oleks võimalikult vähe inimesi, et sünnitus kestaks kolm tundi (täpselt nii otsustasingi!), leppisin sellega, et sünnitus on väga-väga valus (sest midagi muud ma ennast uskuma panna ei suutnud), aga ma hingan sellest valust läbi ja ma ei kaota ennast ära," kirjeldas Katariina.

"Sain aru, et ei karda sünnitust, vaid kardan selle uue inimese ilmumist oma ellu, kardan peredünaamika muutust, ootamatusi, milleks valmis ei ole, kardan magamatust ja kurnatust, muresid ja haigusi, saamatuse tunnet emana," kirjeldas ta, kuidas ta leidis tee sünnitoetajani.