Sellal, kui Kate Winsleti karjäär läheb ülesmäge, on tal eraelus seljataga tormiline periood. Nüüd on ta kolimas New Yorgist tagasi kodulinna Londonisse ning ta tunneb end enesekindlamana kui kunagi varem.

 

Kate Winsleti (36) karjääri lennukas algus on taas kinolinal filmi «Titanic» 3D versioonis. Ta kehastas selles filmis ellujääjat ja on olnud ellujääja ka oma eraelus. «Ma pole end ilmselt kunagi nii vaba ja enesekindlana tundnud,» räägib ta. «Kui oled kord kõik need tõusud ja mõõnad, mida elu su teele heidab, läbi teinud, ja näed, et suudad ikka veel omil jalgel seista, hakkab maailm paistma palju ilusamates värvides. Sellepärast ei muretse ma oma mineviku pärast – palju targem on lihtsalt edasi liikuda.»

Kui Kate kaks aastat tagasi oma Hollywoodi režissöörist abikaasast Sam Mendesist – tema kaheksa-aastase poja Joe isast – lahku läks, tekkisid tema kõrvale piltilusad meesmodellid. Kõigepealt Louis Dowler ning nüüd Ned Rocknroll. Kate tunnistab, et ta pole kaotanud usku abiellu.

Kas mäletad, mis tunne sul oli, kui said «Titanicus» peaosa?

Ma tahtsin seda rolli nii väga. Niisiis pidin ma küüned sügavale ajama ja andma endast parima. Kui mulle lõpuks helistati ja öeldi, et roll on minu... ei suutnud ma seda uskuda, sest seal oli nii palju näitlejatare, kes olid kuulsamad kui mina ja kes oleks sellesse rolli ehk paremini sobinud. Minu õnneks oli režissöör James Cameron valmis riskima ja andis rolli mulle. Olin nii elevil.

{poolik}

Ja siis pandi sind mängima koos Leonardo DiCaprioga.

Kui ma selle rolli lõpuks sain, kukkusin perekonnaliikmetele ja sõpradele helistama, et neile öelda: «Te ei usu iial, kes hakkab mängima Jacki. Leonardo DiCaprio!» Ma teadsin teda filmist What’s Eating Gilbert Grape. Ma pidasin temast tohutult lugu ja ma ei jõudnud ära oodata, mil saan seda kogemust temaga jagada. Ma teadsin, et see on väljakutse. Ma teadsin, et see on põnev.

Mida tundsid, kui filmi esimest korda nägid?

Mõju oli vapustav. See film oli uuenduslik juba tol ajal, 15 või 16 aastat tagasi. Jamesi võtetes on isegi praegu filmi vaadates midagi uut. See niitis mul jalad alt. Mina ja Leo ja... see laev liikus! See liikus tõesti! Mis sest, et tegelikult ei liikunud see laev üldse, vaid seisis paigal ja meil oli ainult laeva üks külg. Seda kõike oli vaimustav jälgida.

Mida sa Titanicu kogemusest endaga kaasa oled võtnud?

See oli võimas kogemus. Iga päev oli erakordne. Ma õppisin nii palju. Ja see meeskonnavaim, mis meid ühendas, see oli väga väärtuslik. See aitas meid raskustest üle, sest me töötasime fantastiliste inimestega.

Kuidas sul praegu läheb?

Ma pole end iial paremini tundnud. Olen väga rahul tööga, mida olen teinud ja naudin lastega veedetud aega. Nad tähendavad mulle kõike. Üksikema pole just kerge olla, aga Sam on mind laste kasvatamisel kõvasti aidanud.

Kuidas lapsed teie lahutuse üle elasid?

Märkimisväärselt hästi. Nad saavad meie mõlemaga aega veeta, ja kuigi alguses oli raske, läheb meil nüüd suurepäraselt. Lapsed käivad New Yorgis koolis, kuid nad hakkavad jälle Inglismaal õppima.

Kas sa ei karda, et Londonis hakkab meedia sulle kõrgendatud tähelepanu pöörama?

See on muidugi raske, sest Inglismaal kipuvad paparatsod kuulsustel kogu aeg kannul käima ja mulle on eriti vastumeelne see, kui mu lapsi pildistatakse. New Yorgis saan elada väga anonüümselt, kuid ma tahtsin tagasi Londonisse kolida, et lapsed saaksid olla lähemal Samile, kes seal töötab. Mul on Inglismaal pere ja palju sõpru, kellega ma väga kohtuda tahaksin.

Kas lahutus pole kõigutanud sinu usku abiellu?

Ei. Ma usun ikka veel, et teisele inimesele pühendumine on ilus, ja abielu on selle pühendumise parim väljendusviis. Kooselu on alati väljakutse, aga sellegipoolest loodan ma leida kellegi, kellega elada elupäevade lõpuni.

Kas sul on raske vältida laste ärahellitamist?

Neid pole kunagi koheldud kui privilegeeritud klassi esindajaid. Jah, nad lendavad koos emaga äriklassis, elavad ilusates kodudes ja peatuvad luksushotellides, aga nad teavad, et on teiste lastega samal pulgal. Olen õpetanud neid hindama eeliseid, mis neil on. Ma tahan anda neile nii õnneliku ja normaalse lapsepõlve kui vähegi võimalik. Ma ei taha, et nad oma ema kummalisest maailmast liiga palju teaksid. Ma kardangi juba, et ühel päeval võib mu tütar mind Google’ist otsida või minu kohta kõmulehtedest lugeda. Tahan neid kaitsta asjade eest, mida minu kohta on kirjutatud, millest suurem osa on vale.

Kuidas sa end praeguses elufaasis tunned?

Olen väga õnnelik. Ma ei saa kurta. Mul on olnud võimalus lüüa kaasa väga heades projektides ning töötada koos väga andekate režissööridega. Loodan, et see jätkub samamoodi, aga kui midagi peaks muutuma, ei kavatse ma närvi minna nagu vanasti. Kui oled kord 30ndatesse eluaastatesse jõudnud, ei tekita töö enam stressi ja paanikat. Sa ei lase tööalastel tõusudel ja mõõnadel oma enesehinnangut ja isiklikku heaolu kõigutada. See on ilmselt parim õppetund, mis ma saanud olen.