Täpselt kuu aega tagasi seisis kirjanik Kati Murutar Tallinnas Suur-Kloostri tänaval asuva Issandamuutmise kiriku altari ees ning ütles jah-sõna filmimees Peter Murdmaale. Kuidas esimene kuu abikaasadena möödunud on?
“Iga sekund, mis ma Peteriga veedan, veenab mind selles, et tema on mees, kellega ma PIDIN kohtuma. Ma pole kunagi tundnud, et keegi mind NII armastab,” on Kati õnnelik. “Lõpetasime just tööreisi Nizzasse, kus filmisime Jaan Einasto dokumentaalfilmi jaoks materjali. Sain sõbraks abikaasa emaga, sain juurde uusi loomi ja oleme teinud kõike seda, millest unistanud,” räägib Murdmaa oma toimetustest.
30 päeva sisse on mahtunud ka ringreis mööda Virumaad. “Käisime Kuremäe kloostris ja Ida-Virumaal. Mõtleme, kuidas sinna Eesti kultuuri viia. Asume tõlkima vene keelde Eesti kirjanike teoseid ja plaan on ka filme dubleerida.”
Mõistagi ei jäänud kiirete asjatoimetuste keskel tähelepanuta ka Kati ja Peteri loomad. “Kabjad on lõigatud, lambad pöetud, hobustele bokse juurde ehitatud. Jäneseid tuleb varsti juurde ja ka neile on ruumi vaja,” seletab Kati Kroonika Online’ile.
Mõne nädala eest tundis Kerttu Rakke huvi, kuidas küll “Murutar oma tittede kõrvalt küll raamatuid kirjutada jõuab?” Murdmaal on ka sellele vastus olemas: “Lapsed on need, kes oma juuresoleku, poolehoiu ja ka vastuseisuga selle jõu annavad. Nizzast tulles olin kohutavalt väsinud. Kui koju jõudsin tuli mulle kõigepealt kass vastu, siis koer. Siis läksin ja rääkisin hobusega. Ta lihtsalt seisis ja kuulas mind, kannatas ära. Et elu toimub Tallinnas, ideede ja mõtete müük toimub seal – see on tõde. Kuskilt peavad aga need mõtted tulema, kuskilt peab hingesoojus tulema. Seda Tallinnast ei saa,” ütleb Kati ja kutsub Kerttut hobusele pai tegema.
