Viimase viie aasta jooksul kahel korral abielus olnud, kuid nüüd üksi oma Soone talu pidav Kati Saara Vatmann (46) on hoidnud rangelt meestevaba joont. «Ma olen elanud tsölibaadis varsti juba kolm aastat,» kinnitab kirjanik. «Mul ei ole ei armukest ega ka huvi selle vastu!»
Kui sõbranna soovitas Katil hobuseaasta tervitustseremoonial indiaani higitelgis anda sisse taotlus Suurele Vaimule – no et see saadaks talle tõelise mehe! –, palus Kati hoopis enesekogumise aega.
«Kuna mul on viimastel aegadel olnud elus sellised kaasaskantavad-veetavad-ülalpeetavad pambud, siis liig lühikese pausi korral on oht, et majapidamisse tuleb samast taignast homunkulus. See energia ei ole veel majast väljas,» pajatab Kati. «Siiani on olnud ju nii, et ükskõik milline mees mu ellu tuleb – olgugi eelmisest erinev, teisel erialal, teise välimuse ja loomuga, teises eas – minu mõjuväljas saavad neist kõigist keradega beibed. See on lihtsalt täitsa lõpp, kuidas ma teen meestest pupsikud!»
Kati teab ka vastust, mille nahka on kõik osaliselt läinud. «Ma olen ise liiga mees! Enne siitilmast lahkumist ütles mulle ka isa, et ta ei tea ühtegi nii mehist meest kui tema tütar,» naerab Kati. «Mul on lihtsalt alati olnud väga kindel teadmine, mida on vaja teha ja et seda, mida tahad saavutada, ka saavutad. Kas või ses osas, kuidas funkab korras ja turvaline majapidamine – seal mingit nännutamist ja laialivalguvust ei saa lubada. Aga kahe kuu möödudes on mehed alati ära vajunud – ei ole enam seda elutelje hoidmist. Ma ei saa aga lubada, et on paus, ootame, kuni peremees toibub ja edasi läheb. Elu läheb kogu aeg edasi. Ja siis see elu sest järjekordselt kõlbmatust peremehest üle sõidabki. Mitte et ta selles süüdi oleks, vaid ta on sattunud liig kiirete pööretega karussellile ja siis ta – viuhh! – katapulteerub sealt. Jälle...»
Kati usub, et mehel, kes tema ellu veel tuleb, peab olema «oma kuningriik» ehk et ta ei seakski end kohe tema juures sisse! «See on siiski mõeldamatu, et Eestist pudeneb mulle kuskilt põlletaskusse kuningas – no kuule,» näikse Kati veidi lootusetu.
Aga meie hoiame Katile pöialt – igaühe jaoks on kuskil keegi!
