KATKEND | Loe Peeter Võsa õõvastavaid meenutusi 90ndatest: prügikastides ametivormis sobranud politseinik ja lapse maha lasknud korravalvur...

 (50)
Peeter Võsa 31. mai 2004
Peeter Võsa 31. mai 2004Foto: Vallo Kruuser

Telelegend ning kunagiste hittsaadete nagu „Võsareporter“, „Politseinädal“, „Kriminaalkroonika“, „Politseikroonika“ ja „Baar“ tegija Peeter Võsa (50) andis välja raamatu „Kadunud Eesti“, kuhu koondas õõvastavaid lugusid 1990ndate ja 2000ndate aastate alguses Eestis leidnud sündmustest, mida ta filmis „Politseikroonika“ ajal.

Raamatu saatesõnas kirjutab Peeter: „„Politseikroonika“ lugu on ajalugu. Saade, mis kerkis omal ajal komeedina televisiooni edetabelitesse, kasvatas üles terve põlvkonna. Kuigi „Politseikroonika“ oli Kanal 2 eetris ehk kuus-seitse aastat, kujunes selle mõju palju suuremaks, kui keegi oleks osanud arvata, loota või karta. Paljude saadete ja raamatute kohta võib öelda, et tegemist on aja märgiga. Mõned aastad enne sajandivahetust alguse saanud „Politseikroonika“ kajastas ühiskonna pahupoolt ja toppis oma nina kõik võimalikesse sündmustesse. Esialgu politsei tegemisi kajastama pidanud saatest sai aga peagi ühemeheshow, kus parema puudumisel intervjueeriti koeri ja juhuslikke möödakäijaid ning vahel isegi tänava äärekive. Samuti ei piirdunud saade vaid rangelt politseitemaatikaga. Edu võtmeks oli tõsiste teemade kajastamine meelelahutuslikus võtmes.“

Esimest Kroonika veergudel ilmunud katkendit saad lugeda siit: Politseinike räpased peod prostituutidega ja nõudlikud Soome seksituristid! Loe Peeter Võsa mahlakaid meenutusi üheksakümnendatest

Seotud lood:

Siin on aga teine katkend. Loe ja imesta:

„Iga struktuur ja organisatsioon vajab arenguks aega ning iga organisatsiooni algusajad võivad olla üsna keerukad, sest kohtuvad inimesed, kelle moraalsed tõekspidamised, kodune kasvatus, haridustee ja muudki omadused on absoluutselt erinevad. Ega asjata räägitud Eesti Vabariigi algusaastatel anekdooti sellest, kuidas liikluspolitseisse tööle läinud kahtlase minevikuga mees imestas kolme kuu möödudes, et kuigi talle anti auto ja relv, tahetakse veel ka palka maksta.
Politseinikele makstavad altkäemaksud olid nii tavaline asi, et neist ei tasunud isegi rääkida. Paljud kinnitasid, et õige vabariik ongi selline, kus ametniku otsust saab õige vabalt rahaga mõjutada.
Kontrollitud korruptsioon oli samuti osa Nõukogude Liidu poliitfilosoofiast, mis jäi superriigi lagunemisel endiselt kestma. Kuigi täna räägitakse politseis palju sellest, kuidas kõik teised on korruptandid, siis tasub meenutada neidki vahejuhtumeid, millega olid seotud politseinikud. Ja selliseid lugusid pole üldse mitte vähe.

Politsei algusaastatel ei olnud päris täpselt reguleeritud, kus ja kuidas tuleb kanda politseivormi. Kuidas seda pidulikel puhkudel teha, oli seaduses kirjas. Aga kui palju neid pidulikele sündmustele kutsutavaid politseinikke ikka oli? Kindlasti mitte palju. Kuid ega valukohad polnudki pidulikud üritused. Neil käisid ikkagi need ametnikud, kes maha ei sülitanud ja end avalikkuses täis ei joonud. Ning kui midagi juhtuski, aitasid alluvad nad jamast välja. Aga tavaliste patrullpolitseinikega hakkas juhtuma asju õige alguses.

Üks esimesi kordi, mil tuli kõneks politseivormi kasutamine tööst vabal ajal, oli seotud rooja nokkimisega prügikastidest. Nimelt hakkasid politseisse laekuma vihjed, et üks kodutu on saanud enda valdusesse politseivormi ning kannab seda tänavatel oma roojaretkedel tööriidena. Kodanikud, keda selline mundriau määrimine solvas, hakkasid kaebama. Kuigi patrull saadeti alati kiiresti välja, õnnestus politseivormis kodutul iga kord pakku minna. Teda ei märgatud. Sellest, kuidas üks kodutu linnas kummituslikult politseivormis prügikaste sorteerib, sai lausa legend. Mees oli sama tabamatu kui müstiline merede hirm, kummituslaev „Lendav hollandlane“. Teda nähti, tema olemasolus oldi kindlad, aga pikka aega ei õnnestunud teda tabada.

Loe veel

Siis hakkas laekuma aga hoopis huvitavat infot. Tegemist polegi kodutuga, vaid hoopis täitsa kodu omava mehega, kes töötab muuseas politseis. Korrapidajana. Nüüd alles hakkas asi hargnema. Kolleegi hakati jälgima ja peagi selgus, kuidas asi käib. Hommikul tuli mees tööle erariietes ja pani vormi selga alles töö juures. See oli alati pestud, triigitud ja viigitud. Lausa teistele eeskujuks. Töölt ära läks mees aga alati politseivormis. Varem polnud keegi sellisele pisiasjale tähelepanu pööranud, aga nüüd hakati pöörama. Miks ta nii käitus?

Peagi selguski, et mees läheb pärast tööpäeva lõppu jalgsi koju ja sorteerib läbi kõik teele jäävad prügiurnid. Erariietega politseinikuhärra mäda ja roisu sisse ronida ei tahtnud. See oligi põhjus, miks ta alati vormis töölt lahkus. Erinevaid teekondi läbides soris ta kõigist teele jäänud prügikastidest välja kõik huvipakkuva ja tassis koju.

Kolleegid seadsid üles valve, korraldasid varitsuse ja kui nad töökaaslase kinni võtsid, oli selle üllatus suur, kui talle selgitati põhjust, miks niisugune operatsioon korraldati. Mees ei mõistnud kuni lõpuni, mida ta oli valesti teinud. Oma käitumist põhjendas ta muidugi raske majandusliku olukorraga, aga sellest polnud enam abi. Usaldus oli kadunud ja ta oli sunnitud töölt lahkuma.

Põnev ja hirmus oli kunagise Otepää politseikomissari käitumine, kes arvas inimesed olevat puhta kõntsa. Eriti kui nad sattusid arestimajja. Piinamine, mõnitamine ja alandamine sai osaks kõigile, kellele kohalik politsei osutas au öömaja pakkumisega. Kas tegu oli tõelise kurjategija või talvepealinna suusamõnusid nautima tulnud turistiga, see ei pakkunud komissarile mingit huvi. Kui olid kongis, olid pätt ning alandamine, vägivald ja räige sõim sai osaks igale kinnipeetule. Oma väljakutsuva käitumisega meelitas Otepää komissar endale turja ajakirjanikud ning nüüd hakati komissarihärra olemust õige põhjalikult uurima.

Selgus, et tegemist on kahjuriga, kes õõnestas seespidiselt organisatsiooni, kuhu ta kuulus. Veidi enne kinnipeetute alandamisega ajaleheveergudele sattumist oli autojuhtimisõigust mitte omav komissar võtnud „komissari õigusega“ kinniselt hoovilt politseivärvides auto ja sellega sõitma läinud. Siinkohal tasub märkimist, et mees olevat olnud umbjoobes. Purjus peaga ei tahtnud komissari käed roolil püsida ning toona politsei kasutuses olnud Suzuki neliveoline väikeauto käis uperkuuti ja lendas kraavi.

Politseiauto puruks sõitmisest sündis palju paksu pahandust, aga sel ajal toimis veel mingil määral ametnike ringkaitse ja komissar mätsis selle vahejuhtumi kinni. Liiklusõnnetust poleks nagu olnudki ja remont maksti kinni kriminaalpolitsei agentuuri rahadest. See tähendab, et kriminaalpolitseil on võimalik teha kriminaalidele rahalisi pakkumisi ilma aruanneteta, mis on iseenesest normaalne nähtus. Aga kui pättidelt info hankimiseks mõeldud raha kulutatakse millelegi muule, on asi ikka tõeliselt halb. See komissar halvas esmalt patrullpolitseinike töö, sõites puruks nende auto, ja muutis seejärel sisutuks kohaliku kriminaalpolitsei töö, võttes neilt ära tegutsemiseks vajaliku raha.

Palju õnnetusi juhtus relvadega. Keegi ilmselt ei vaidle vastu, et politseitöö on äärmiselt ebaromantiline, ohtlik ja räpane. Omajagu närvesööv samuti. Normaalne inimene, kellel on romantilised unistused, sellele tööle üldse ei lähegi. Aga need, kes lähevad, ei sobi sageli ametisse. Ometi meelitab paljusid teadmine, et töö on püsiv, ei saa otsa ning kuigi politseiniku leib on peenikene, on see jällegi hästi pikk.

Relvadega seotud õnnetusi, vahejuhtumeid ning politseinikele kuuluvate relvadega toime pandud paugutamisi ja süütute inimeste tapmist on Eestis küllalt ette tulnud. Kiiret meenutamist tasub ehk juhtum, kus kalamehed leidsid Harku järve jää alt tüdruku äraraiutud pea. Hiljem selgus, et laps oli tapetud lasuga pähe ja siis pea keha küljest eraldatud. Algas tõsine uurimine.

Selgus, et pruudile külla läinud noor politseinik ei leidnud pruuti eest ning jäi tema väiksema õega mängima. Mänguasjaks oli politseiniku teenistusrelv, mille ta andis lapse kätte. Eelnevalt oli mees küll relvalt padrunipideme eemaldanud, aga siiski jäi üks kuul rauda. Mänguhoos sihtis politseinik last relvaga ja tappis ta kogemata.

Teo varjamiseks viis politseinik lapse surnukeha endaga kaasa, raius tal pea otsast ning viskas selle jälgede varjamiseks Harku järve.

Sillamäelt pärit pea kahemeetrise politseiniku Brjakini lugu on aga hoopis pikem saaga. Teda iseloomustasid kolleegid kui rahulikku ja tublit politseinikku. Aga tegelikkus oli hoopis teistsugune. Tema teenistuskäiku iseloomustavad sagedased kiiruseületamised ja hooletust sõidust tulenevad liiklusõnnetused. Alati juhtusid need teenistusautoga ning 2000. aastal sõitis kokku kuue avariiga silma paistnud Brjakin Kotka tänava ülekäigurajal surnuks üle seitsmekümne aasta vanuse daami. Karistada ta selle tapmise eest ei saanudki, sest mehe päästis politsei ringkaitse. Põhimõtteliselt öeldi, et vana naise tapmise hetkel politseiautos kinnipeetavana viibinud narkomaan oli vaja kiiresti arestimajja toimetada ning see vabandab igati ülekäigurajal vanainimese tapmise, kes oleks nagunii peagi looja karja läinud.

Aga ei lõppenud need vahejuhtumid veel sellega. Juba järgmise aasta alguses sattus Brjakini-härra politseiautoga järjekordsesse liiklusõnnetusse ning kuna tegemist on ilmselt mehega, kes ei suuda oma kätekasutust kontrollida, sattus ta sealgi koos paarimehega kaklusse. Sedakorda peksid kaks politseinikku sündmuskohal tunnistajaid. Hiljem ütlesid nad, et olevat olnud oht politseiauto süttimiseks ning ohu vältimiseks tuli hakata auto juures olnud inimesi kinni võtma ja peksma.

Sama aasta mais vägivallatses Brjakin koos kaaspolitseinikega kinnipeetud roolijoodiku kallal. Politseinikud panid ohvril käed raudu, sõidutasid teda mööda linna ringi ning peksid mitmel korral käte, jalgade ja rauast taskulambiga. Peksu tagajärjel sai mees tõsiseid kehavigastusi. Ka sel korral ei tuvastanud politseis algatatud kriminaalasi politseinike süüd. Aga nüüd sekkus juba prokurör, kes andis asja uurida kaitsepolitseile.

Sel ajal, kui kaitsepolitsei alles uuris Brjakini võimalikku võimuliialdust, peksmisi ja tapmist, tappis ta veel ühe inimese. Pärast seda põgenes ta Inglismaale ja jäigi sinna. Kohus mõistis ta süüdi tagaselja. Praegu on mõrvarpolitseinik kodumaal tagasi ja peab sõiduõpetaja ametit. Pole kuulda, et ta oleks oma uute klientide vastu sama vägivaldne, kui oli politseivormi kandes.

Aga ega Kaitsepolitseiametiski asjad korras olnud. Joomapeod ja enda kujutamine karistamatu tippvõimurina viis selleni, et mõni mees magas pärast ametis peetud joomapidu maja koridoris, lont püksist väljas. Iseasi on muidugi see, kas ohtlikku ja rasket ametit pidavad inimesed ei võikski aeg-ajalt lubada endale kõvaketta täielikku tühjendamist, pestes sealt piiritusega kõik välja. Aga paraku oli Eesti tolleks hetkeks pealekaebamises juba nii osav, et infot õigesti kasutades võis mõne ametniku ringkäendusega päästa, teisel jälle lasta allavett minna. Kaitsepolitseiametniku, keda nimetame praegu tingliku nimega Londiste, lasidki omad allavett.

Küll aga ei lastud Kaitsepolitseiametis allavett ametnikku, kes jõi end pärast kõrge riikliku autasu saamist ametiruumides silmini täis ning läks siis linna patrullpolitseinikega kaklema. Allavett lasti hoopis patrullpolitseinikud.“

Peeter Võsa „Kadunud Eesti. „Politseikroonika“ lugu“. Kirjastus Paradiis, 2018

Loe pikka ja avameelset intervjuud Peeter Võsaga juba sel reedel Kroonikas!


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare