KATKEND raamatust "Lood julgetest Eesti tüdrukutest": Loe, kuidas jõudis Anni Arro kokanduse juurde
Anni Arro
28. märts 1983, Tallinn
Kokk
Nelja-aastane Anni maalib koos emaga. Ema Epp Marial on ees suur lõuend nagu tavaliselt. Anni vaatab, mis ema teeb, ja püüab täpselt samamoodi ka ise teha. Kui ema pildile ilmub parasjagu kadakas, joonistab Anni ka kohe rohelise kadaka. Kui ema hakkab inglit maalima, võtab tüdruk samamoodi sinist värvi ja alustab oma inglit. Kui ta on natuke aega sinise värviga hoogsalt paberit võõbanud, vaatab ta uuesti ema pilti. Tahes-tahtmata võrdleb ta pilte ja näeb, et ema kadakas on täpselt selline nagu maal mere ääres. Ja ema ingel on lihtsalt nii ilus. Ta uurib enda tööd veel viimast korda ja teeb otsuse, et kunstnikku temast ei saa.
Mõni aeg hiljem tahab Anni koos emaga süüa teha. Tüdruk teatab, et raamatutes kõik emad muudkui küpsetavad pirukaid ja kooke ning nemad võiks ka midagi vahvat ette võtta. Ema ohkab, sest toiduvalmistamises ei ole ta just väga tugev. Tal on alati olnud oma kindlad toidud, näiteks ühepajatoit või küpsisetort, mis hästi õnnestuvad, aga köögis katsetada talle ei meeldi. Palju paremini tunneb ta end pintsli ja värvidega.
Anni on aga juba põlle ette sidunud ja ootab õhinal köögis. Kuid Anni pettumuseks võtab ema külmikust lehttainapaki ja asetab lauale. Tüdruk lootis, et nad hakkavad ikka ise tainast tegema. Selle asemel lõikavad nad juba valmis tainast tähekesed välja ja pistavad ahju küpsema. Suur on pettumus, kui hõrkude saiakeste asemel väljuvad ahjust pooleldi nätsked ja pooleldi kõrbenud küpsetised, mis vastu laua äärt lüües kõlisevad. Just sel hetkel teeb Anni oma elu otsuse. Ta saab aru, et kokanduse peab ta selles peres küll ise käsile võtma, sest seda oskab ta emast ikka palju paremini.
Edaspidi kulutaski Anni oma vaba aja kokkamisele ja kogu perele maitsesid ta toidud väga. Kuid enne päris elukutse valimist sõitis ta pool maailma läbi modellina. Anni sõlmis 17-aastaselt lepingu Pariisi moefirmaga ja tegi modellitööd Londonis, New Yorgis, Milanos ja muudes moekeskustes. Vanemad lubasid noorel Annil minna maailma avastama, sest usaldasid tütart ja tema otsuseid.
Kuid käsu peale naeratamine ja pidev ubade nosimine hakkas Annit pikapeale tüütama ning juba keskkooli viimases klassis tegi ta modellindusega lõpu. Nüüd sai Anni pühenduda üleni oma suurele kirele, toidukunstile. Seda suunduski ta Itaaliasse õppima. Talle meeldib Vahemere maade köök just sellepärast, et seal ei töödelda toitu üle. Igal toiduainel on algne puhas maitse tunda.
Maitsestamiseks kasutatakse ürte, ei mingeid keerulisi maitseaineid ega lisandeid.
Tagasi koju tulles jätkas Anni toiduvalmistamist. Ta andis välja ka oma kokaraamatuid – ja need said kiiresti väga populaarseks! Anni rõhutas, et maitsva roa alus on korralik tooraine, hooajalisus ja puhtad maitsed. Ta on ikka soovitanud hankida toiduained kodu lähedalt, kasutada Eesti tootjate kaupa ja kui võimalik, siis kasvatada toitu oma peenramaal. Ning süüa seda, mis parasjagu kasvab. Annile meeldib köögis katsetada ja panna kokku uusi asju – ta suhtub toidu tegemisse nagu kunsti.
Anni on inspireerinud väga paljusid inimesi. Ta on muutnud toidutegemise paljude jaoks hoopis huvitavamaks kui lihtsalt kartulite või makaronide keetmine. Anni on näidanud, et kokkamine võib olla suur rõõm ja muuta argipäeva hoopis põnevamaks. Ta on mõjutanud ka inimeste maitse-eelistusi. Annil on oma osa selles, et inimesed armastavad punapeeti kitsejuustuga ja tellivad restoranis vürtsikilu võileiba kadunud munaga.
Edu viis Anni lähemale pikaaegsele unistusele luua päris oma kohvik. Ühel hetkel pakuti talle suuri ruume Solarise keskuse neljandale korrusele. Kuid Anni oli soovinud teha hästi hubase ja väikse kohakese, nii et ta ütles kindla ei. Igaks juhuks läks ta siiski seda paika vaatama ja kui ta nüüd kaitsekiiver peas tellingute vahel ronides nägi vaadet, mis Solarise katuselt Tallinnale avaneb, hakkas sisemuses kripeldama. Ja väikese mõtlemise järel ta otsustas, et siin ta oma unistuse teoks teebki. Nii sai alguse kohvik Komeet.
Algus oli raske, nii nagu iga algusega kipub olema. Söögikoha loomisel tuleb arvestada väga paljude asjadega. Seda, millega tegeleda, on tohutult: ruumid, nõud, toit, lepingud, töötajad … Kõik tuleb põhjalikult läbi mõelda ja leida parim lahendus. Lisaks on vaja korda ajada hulganisti pabereid, hankida lube ja suhelda väga paljude inimestega, kes aitavad kohvikut luua. Annil oli mitu korda tunne, et ta enam ei jaksa ja jätab kõik pooleli. Kuid ta jäi endale kindlaks. Selleks, et midagi suurt teha, tuleb varuda kannatust ja aega ning leppida, et samal ajal peab muud asjad edasi lükkama. Ning nii see mõnus kohvik sündiski ja andis Annile julgust järgmise söögikoha loomiseks.
Annile meeldib ilus ja hubane ümbrus ning ta oskab seda ise suurepäraselt luua. Sellepärast on tema söögikohtade külastamine justkui omaette elamus. Anni ümber on alati olnud hästi toetav pere, kes on aidanud luua kohvikuid ja kokaraamatuid. Ema maalis seintele kaunid maalid, kunstnikust isa Jaak aitas mööblit ja pildiraame valmistada, keraamikust õde Liisu valmistas nõusid, vend Johannes on teinud fotosid Anni raamatutesse.
Kui Anni sai esimese lapse, märkas ta, et elu kisub kiireks ja närviliseks. Ta otsustas oma tegevusi natuke koomale tõmmata, loobuda aktiivsest kohvikupidamisest ja tegeleda enda jaoks tõeliselt oluliste asjadega. Tal õnnestus remontida kodu juures olev vana garaaž, millest sai ilus stuudioköök, kus Anni nüüd juba kahe lapse emana tegutseb. Siin saab ta rahulikult kokaraamatute jaoks toite valmistada ja soovijatele õhtusööke korraldada. Ikka rahulikult aasta ja looduse rütmis.
