Karisma meenutab Kroonikaga jõuludest rääkides, et ootas iga aasta väga jõuluvana, kuid kuna jõule ei tohtinud tähistada, ei tulnud vanakest kunagi. Ta kirjeldab: "Ma jooksin koolist koju läbi lumehangede, et jõuluvana näha, aga teda ikka ei näinud ja kingid olid pandud kelgu peale ukse taha."

Olenemata jõuluvana tulemata jäämisest õpiti luuletusi ikkagi ja tantsiti ning lauldi. Kinniste kardinate taga oli päev kodus siiski pidulik, sest näitleja vanematel oli samal päeval pulma-aastapäev.

Emalt on Karisma võtnud kaasa mõned retseptid, mida praegugi jõululaual pakub. Kindlasti on seal igal aastal jõulutatt - mustad ploomid tarretise ja vahukoorega on just see magustoit, mida süüakse ainult üks korda aastas, jõuludel.

Näitleja soovib Eestile pühadeks, et inimesed vaataksid rohkem iseendasse ja kurjust ning kiusamist oleks vähem.