Järgmisel neljapäeval jõuab eetrisse krimisarja «Kättemaksukontor» 100. osa. Sarja tegevprodutsent Kädi Rammula ja režissöör-lavastaja Ain Prosa meenutavad, mida põnevat viie aasta jooksul on juhtunud.
Libahunt hirmutas
Möödunud suvel filmiti osa «Libahunt» jaoks Neemel võsastunud metsas loomaliku, 2,5 meetri kõrguse, LED-valgustitest tehtud silmadega eluka rünnakut. Marioni (Kadri Adamson) ema mänginud Merle Talvik, kes pidi koletise eest põgenema, teadis, et karta pole midagi, aga öö varjus oli see siiski hirmutav.
Merle ei ole arg ega karda kolle, ja ta nägi, kuidas noor mees libahundi kostüümi ronis, aga ta julges joosta vaid sinnani, kuhu prožektori valgus ulatus. Pimedus tekitas kõhedust ja Merle karjus oma hääle ära. Vihm oli metsa märjaks sadanud, näitlejanna kukkus ja sai üleni poriseks. Marika Vaarik olevat naernud, et mis Merlel viga, ta tohtis karjuda, aga tema pidi koletise hiilimist vaikides jälgima. Ju ka Marika kartis koos libahundiga öösel metsas olla.
Kirjanik kardab koledust
Ain Prosa sõnul hakkab «Kättemaksukontori» stsenarist Mihkel Ulman pärast loo talle saatmist koledate kohtade pärast põdema. Loomeprotsessi käigus ei ole kirjanikule miski püha, aga kui Ulmani ohtrate detailidega vürtsitatud krimimuinasjutt valmis on, peavad nad Prosaga maha umbes taolise vestluse:
«Kas lugesid juba?» küsib Ulman.
«Jah,» ütleb Prosa.
«Kas filmite seda?» tahab Ulman teada.
«Ikka filmime,» arvab Prosa.
«Seda koledat kohta ka?» muretseb Ulman.
«Ikka,» arvab Prosa.
Prosa ütleb, et kui lugu on paberil põnev ja haarav, jagub pinget ka ekraanile. «Ulman on oma ala meister ja selle tõttu me neid lugusid armastamegi.»
Kärbsekasvatus kontoris
Kord sattus kirjanik-stsenarist Ulman jälle hoogu. Ta lasi noore naise salapärasesse surma surra ja jättis ta mahajäetud majja vedelema. Laiba grimeerimiseks oli vaja ohtralt tõuke ja vaklu.
Tegevprodutsent Kädi Rammula ostis kalameeste poest kärbsevastseid ja tõi kontorisse sooja kätte, et need seal kärbesteks areneksid. Ulmani nägemuses pidi neid laibal olema umbes kolm suurt purgitäit. Kas tõugud said kuumarabanduse, või läks midagi muud viltu, igatahes osa kärbestest suri ära. Siis keetis Kädi väikeseid makarone ja grimeerija kasutas laiba grimeerimiseks vaklu koos makaronidega.
«Mõtlesin, et kui need vakladega purgid mul autos ümber lähevad, siis ostan endale uue auto – väikesi makarone ei saa ma siiani süüa, jube hakkab,» räägib Kädi.
Elu ohtu ei seata
Sarja ekstreemsematel võtetel ei ole näitlejate ega võttegrupi elu ohus olnud. Eriti keerukatel puhkudel kasutatakse kaskadööre, kuid vettehüpped, veealuse sukeldumise, mootorrattaga kihutamise ja langevarjuhüpped on teinud näitlejad ise.
«Siis kardavad kõrvalseisjad palju rohkem kui näitlejad,» ütleb Kädi. «Langevarjuhüppe pidin Elina Pähklimägiga koos tegema, aga ei julgenud, kardan kõrgust. Aga Elinal tuli see kuidagi kergelt. Ta läks lennukiga üles, hüppas ja valmis.»
Prosa lisab, et suurema osa ekstreemsusi tekitab ilm – filmida tuleb nii pakases kui leitsakus.
