«Olen tundnud ennast üksi ja abituna siin perest ja sõpradest eemal, teiselpool maakera,» tunnistab peatselt USAst kodumaale suve nautima saabuv lauljanna Kerli Kõiv.
Mõni kuu tagasi säras Kerli Kõiv (26) kümnete miljonite pilkude all – ta laulis, saates end klaveril, USA menusaates «Tantsud tähtedega». Kerli suhtub asja lihtsalt. Elvast pärit tüdruk peab massimeediat illusiooniks, see on pigem vahend edastamaks tema «ela armastades» sõnumit. Kerli kirjutab iga päev muusikat, istudes tunde stuudios, ja kehitab Hollywoodi värinate-särinate peale õlgu: «Mina nende draamade ja susser-vusseritega ei tegele.»
Hollywoodi staarblogija Perez Hilton kirjutas hiljuti, et Beyonce viksis maha su esinemiskostüümi...
Beyonce kleidiga oli tõesti lahe lugu. Sain selle ühe disaineri käest laenuks albumi «Utopia» kaane pildistamiseks. Ta ütles, et ma võin kleidi üle värvida, kui vaja. Värvisingi selle oma rõdul valgeks. Kui Beyonce hiljem sama kleiti kandis, vaatasin, et näe, lõpp lahe, just värvisin seda kodus ja nüüd Beyonce kannab – tõestus sellele, et maailm on ikka tõesti väike ja «suured» unistused ei ole tegelikult suured. Panin pildi Facebooki kommentaariga, et nii äge – kuulasime ju väiksena tema bändi Destiny’s Child plaadid ribadeks. Sellest postitusest tuli muidugi suur kõmu ja kõik nagu väga oleksid tahtnud sealt midagi mürgist minu poolt leida, aga nad ei leidnud. Ma polegi kunagi nii palju pressi tähelepanu saanud. Tuleb välja, et kleidi valgeks värvimine on vaat et mu karjääri kõige olulisem tegu. Hahaha, naljanumber!
Rääkides unistuste käegakatsutavaks muutumisest... Usud sa sellesse, et saad ka reaalsuses seda, mida oma sisekosmoses oled genereerinud?
Kindlasti usun. Kogu minu elu on üks suur tõestus, et kõik on mõttes kinni.
Sul on superstaari staatus, aga oled jäänud lihtsaks tüdrukuks. Kokkupuudete põhjal erinevate staaridega ongi mulle tundunud, et mida tegijam, seda lihtsam lubab inimene endal olla. Ilmselt muudab eduna kogetud tunnustus ka meele rahulikumaks ja samas alandlikumaks, hingepidet annab sümbioos loodavaga?
Aitäh ilusate sõnade eest! Edu definitsioon on minu jaoks õnnelikkus. Olin eelmisel nädalavahetusel Los Angelesest viie tunni autosõidu kaugusel kanjonis terve öö täiskuu all paljajalu emakese maa peal, ja seal tundsin veel eriti, kui tobe see inimeste loodud süsteem on – kõik need hinnangud, need stressid. Tegelikult oleme ju kõik ühe ja sama organismi väikesed osakesed ja peaksime aitama üksteisel veel paremini funktsioneerida, et meie kogu keha seeläbi veel ilusamaks ja säravamaks saaks.
Kuidas sünnib looming?
Looming on minu jaoks püha. Mul on sellega olnud erinevaid aegu. On ka olnud aegu, kus ma olin noor ja loll, ja ülikonnas mees plaadifirmast, kellel oli palju raha, üritas mind panna uskuma, et minu eneseväljendus on täiuslik ainult siis, kui see tema firmale raha teenib. Viimasel ajal on minus toimunud tohutu vabanemine. Ma kirjutan muusikat iga päev ega lase üleüldse mingeid muremõtteid sinna juurde. Kui ma tunnen, et ei suuda asju armastusenergiaga laadida, siis ma ei teegi. Mul on super tiim ja annan alati endast parima. Sealt edasi, kas kellelegi meeldib või ei meeldi – see on tähtsusetu ja minu kontrolli alt nagunii väljas. Niimoodi luues annan Universumile vabad käed viia mind sinna, kuhu minema pean.
Kui palju sa loomise kõrvale kohvi manustad?
Liiga palju. Ikka potitäite kaupa, mitte topsitäitega. Hahaha!
Kuidas näeb välja üks mõnus päev sinu elus?
Minu jaoks on päev korda läinud siis, kui olen midagi uut õppinud. Eestis olles loodan veeta mõnusaid päevi mitte midagi tehes, mida minu elus palju ette ei tule.
Mida sa Eestis ette võtad?
Eestist kaugel olles igatsen eelkõige meie puutumata loodust, sellepärast ma ei teegi plaane peale lihtsalt looduses olemise. Tahan metsa alla pikali visata ja mustikaid otse suhu korjata. Enne seda on muidugi Monsteri musafestar 26.-27. juulil Pärnu rannas. Nii et tulge kõik kohale, pühitseme ilusat Eesti suve ja elektroonilist muusikat!
Mis sulle Eestis veedetud lapsepõlvest eriliselt helgena on meelde jäänud?
Vanaemade pannkoogid, maasaunas vihtlemised, värske maasikamoos.
Kui koduigatsus on närima hakanud, siis kuidas on sul olnud tavaks seda leevendada?
Ausalt öeldes ma ei mäleta, et oleksin kunagi koduigatsust tundnud. Olen tundnud ennast üksi ja abituna siin perest ja sõpradest eemal teiselpool maakera, aga minus on mingi hull missioonitunne, mis on aidanud mul edasi minna aegadel, kus olukord tundub lootusetu. Mida rohkem ma muusikat kirjutan, seda rohkem suudan olla tasakaalus ja harmoonias, nii et eks see kunsti tegemine iseenesest on kõige parem rohi üksinduse ja igatsuse vastu. Ma usun, et mingis mõttes me olemegi kõik üksi siin maailmas just selles kehas õppetunde õppimas. Kõige olulisem on olla ühenduses algallika või Jumalaga – ükspuha, kuidas keegi seda kutsub. Kui inimene on selle «suurega» ühenduses, siis ei tunne ta ennast iial üksi. Siis on ta alati kodus.
Mille poolest on elu ja olu sulle loomuomasem USAs, mille poolest aga jälle Eestis?
Eestlased teevad tihti ameeriklaste üle nalja, et keep smiling jne. Aga tegelikult on teadlased tõestanud, et kui me sunnime oma näolihaseid naeratama, annab see signaali meie ajule, et oleme õnnelikud, ja kehas vallanduvad õnnehormoonid. Õnnelik olemine on valik ja seda tuleb endas treenida. Mõtte-, sõna- ja käitumismustrid on valik ja neid tuleb jälgida ja vajadusel ümber korraldada. Kes seda valikut ei tee, jääb lihtsalt väga paljust imelisest ilma – ega seal muud olegi. Ameerika inimesed on avatumad, mis mulle sobib. Ma arvan, et eestlasi hoiab tagasi nende mineviku valu. Ei julgeta loota ega unistada, sest alati ju keegi tuli ja tõmbas vee peale, tappis meie lähedasi, okupeeris meie riigi. Sellest generatsioonide tagusest valust tuleb saada teadlikuks ja see läbi töötada, alles siis saame saada iseenda kõige paremaks versiooniks.
Astusid Evelin Ilvese kaitseks välja, kui kogu Eesti võttis tema kallal esindusriiete eelarve pärast. Miks pidasid seda vajalikuks ja mil määral häirib sind siinne kirumistrend?
Seda kirumistrendi on lihtsalt valus vaadata. Palun, kui teid midagi häirib, minge ja parandage see ära. Kui presidendiproua riietumisstiil kedagi häirib, siis palun – hakake talle väärilisi ürpe õmblema. Meil on Eestis suurepäraseid moeloojaid jalaga segada. Minu unistustes võiks Eesti olla maailmas ainukordne utoopia, kus kõik saaksid hästi elada ja oma «kingitusi» rakendada. Meil on ju ainult üle miljoni inimese. See võiks olla paradiis, kui inimesed oma südamed avaks. Negatiivne energia on mürk – see hoiab meid tagasi.
Kui sul oleks nii palju poliitilist mõjuvõimu kui peaministril, mida sa Eestis teisiti üritaksid teha?
Usun, et poliitiku töö kõige tähtsam osa on inspireerida oma rahvast. Panna inimesi tundma, et nad on head ja tublid ja saavad kõigega hakkama. Sest tegelikult nad saavadki! Inimesel on lõputu potentsiaal ja kõik toetub ainult sellele, mida inimene ise võimalikuks peab. Kui inimene tunneb armastust, on see lausa maagiline jõud. Kujuta nüüd ette – panna kokku miljon inimest, kes tunnevad armastust, ilma draama, ego või muu jamata… See oleks paradiis! Ja selle esimese sammu astumiseks polegi palju vaja. Mõni hea sõna võõrale inimesele, naeratus poes järjekorras seistes – see võib teinekord isegi kellegi elu päästa.
Oled öelnud, et ei võta Hollywoodi ega sealseid inimsuhteid tõsiselt, kuna need on omakasupüüdlikud – sestap sõpru on sul seal vähe. Millised inimsuhted on su elu alustalad – mõned jäänud ka Eesti aegadest?
Jah, mul on Eestis paar väga mõnusat südamesõpra, kellega kokku saades nagu polekski aega mööda läinud. On lahe näha oma tiinekaaegseid sõpru tõeliselt «lammutamas» ja oma unistusi järgimas. Mu üks parimaid sõbrannasid Mai Agan andis näiteks just välja oma esimese plaadi Mai Group’iga ja õpib nüüd, pärast Otsa-kooli lõpetamist, Stockholmi kuninglikus akadeemias bassi. Nii tuusa bassitšikki pole meil Eestis ega ka vist maailmas eriti varem olnudki.
Kuidas oled eraldanud terad sõkaldest?
Lähenen olukordadele armastusega. Kui inimestes selle «jumaliku» osaga kontakti saada, siis on need suhted mõlemale poolele rikastavad. Sealt edasi on see minu kontrolli alt väljas. Kui keegi tahab käkki keerata või kurja teha, siis on see tema probleem. Näiteks kui ma annan kerjusele raha, siis minu poolt on see puhtast südamest tulev energia. Kui tema tahab minna ja narkotsi osta, siis see on juba tema probleem ja karma.
Kaia Kanepi märkis kunagi, et karjääri tipul oleva tipptennisisti käest ei tasu lapsesaamise mõtete kohta üldse küsida. Aga ma ikka pärin, naisterahvad ju uudishimulikud – millal oleks sinu jaoks õige aeg järelkasvu saada?
Ma tahan kunagi kindlasti lapsi saada. Eks nad tulevad siis, kui õige aeg on. Arvan, et on oluline enne enda kallal inimesena tööd teha, et laps saaks tulla puhta energiaga kohta, kus ta ei pea esimesed kakskümmend viis aastat tegelema ränga eneseleidmisega, et minu negatiivsetest mõttemustritest vabaneda. Paljud lapsevanemad tõesti ei peaks lapsi saama. Pole mõtet enda valu edasi «pärandada». Ole enne ise inimesena valmis!
