"Selleks ajaks oli Urmas põdenud juba insulti, aga insult muudab isiksust. Ta ei olnud enam päris see, kes ta oli enne, ja … see on kurb, aga see oli nii," sõnas Vahur.

"Tegelikult oli see Urmase enda otsus, tema valik – ta teadis, et sellel üritusel on kaamerad, ta oleks võinud lasta rahulikult selle medali endale postiga koju saata, aga ta tuli kohale, ta oli valmis ennast näitama sellisena, nagu ta sel hetkel oli, ja see oli muidugi mõjuv. Ma ei saa öelda, et esimest korda seda [salvestist] nähes oleksid mu silmad kuivaks jäänud."

"Osa inimesi ei taha seda endale tunnistada, nad üritavad ennast peita mõtte eest, et äkki ma lõpetan samamoodi, et äkki ühel päeval juhtub minuga seesama," lisas Kersna.